Eesti geenivaramu teadlased suures skisofreeniauuringus

Tartu Ülikooli teadusuudiste lehekülg Novaator avaldas 28. juulil 2014 teadusuudise "Geenivaramu teadlased suures skisofreeniauuringus: leiti sadakond uut haigusega seotud geenivarianti".
http://novaator.ee/ET/biotehnoloogia/geenivaramu_teadlased_suures_skisofreeniauuringus_leiti_sadakond_uut_haigusega_seotud_geenivarianti/

Sissejuhatusest:
"Möödunud nädalal avaldati ajakirjas Nature ülemaailmse skisofreenia-uurimuse tulemused - sadakond uut DNA-järjestust, mis mängivad rolli haiguse tekkimises. Lisaks said uurijad aimu biokeemilistest signaalradadest, mis võivad mõjutada skisofreeniasse haigestumist. Seni kõige suuremas vaimuhaigusi puudutavas uuringus osalesid ka Tartu ülikooli Eesti geenivaramu teadlased Tõnu Esko ning Andres Metspalu, Mari Nelis ja Lili Milani."

Osad:
1. Keerukas pärilikkus.
Sealt ka tsitaat:
"Tartu ülikooli Eesti geenivaramust kasutati uurimuse tarbeks 250 skisofreeniku ja 1000 terve inimese andmeid. Lisaks sõeluti 2500 Eesti geenidoonori andmestiku põhjal välja sobiv kontrollrühm osadele Ida-Euroopa päritolu haigetele.
Analüüsil leiti 108 piirkonda inimese genoomis, mis seostuvad skisofreenia esinemisega. 83 nendest olid täiesti uued alad, mida pole varem kunagi skisofreeniaga seostatud.
Geenivaramu vanemteaduri Tõnu Esko sõnul kirjeldavad leitud DNA järjestusvariatsioonid umbes 7 protsenti skisofreenia tekkeriskist. Võrdluseks – inimese kehapikkuse muutlikkust suudavad geneetikud sarnaste uuringute põhjal selgitada umbes 16 protsendi ulatuses. Gluteenitalumatuse puhul ulatub see juba üle 50 protsendi.
7 protsenti võib tunduda tühisena. Paljude teadlaste koostöös tehtud avastus on siiski erakordne. Nimelt saab leitud lookuseid hakata rühmitama vastavalt sellele, milliseid biokeemilisi radasid need mõjutavad. Esko kinnitusel aitab see paremini mõista skisofreenia tekkimise bioloogilisi põhjuseid, riskifaktoreid ja haiguse kujunemise patofüsioloogiat."

2. Paremate ravimite lootus.
"Uurimus annab lootust, et kunagi võiksid müügil olla tõhusamad skisofreeniaravimid."

The Hot Stove Project: mõtlemise ja käitumise erisustest normide ühiskonnas

Maailmakuulus neuroloog Oliver Sacks, kes Eestis peaks hästi teada olema oma paari raamatu tõlgete ("Mees, kes pidas oma naist kübaraks", "Hallutsinatsioonid") ja ühe raamatu põhjal tehtud väga hea filmi "Ärkamised" ("Awakenings") järgi, kirjutab oma blogi viimases postituses võitlusest vaimuhaiguste häbimärgi vastu.

See võitlus on läänemaailmas hoogu võtmas. Arstid, psühhiaatrid, teadlased (ka Nobeli preemia laureaadid), kirjanikud, psüühikahäirete all kannatavad inimesed (skisofreenia tõttu kannatanud inimesed sealhulgas) püüavad ühiskonnale selgitada vaimuhaiguste olemust ja seda, et vaimuhaiged on samasugused inimesed, nagu kõik ülejäänud, vajavad ravi, toetust, aga eelkõige inimlikku mõistmist.

Sacks kirjutab selles postituses mitmest vastavasisulisest tõsielufilmist. Ka soovitab ta tutvuda uue veebilehega The Hot Stove Project, mille on algatanud dr Lois Oppenheim ja dr Alice Maher, ärgitamaks diskussiooni vaimuhaigete koha ja saatuse üle maailmas. Sel veebilehel on ka lühike dokumentaalfilm "How to Touch a Hot Stove: Thought and Behavioral Differences in a Society of Norms”.

Nagu pealkirjastki nähtub, on see 24minutiline film  mõtlemise ja käitumise erisustest normide ühiskonnas. Sellest, et vaimuhaigust peetakse sageli häbimärgiks, stigmaks, mis inimest isoleerib, tõkestab ja halvustab, muudab teda madalama sordi olevuseks.

Haigete häbimärgistamist ühiskonnas ei tohiks filmis intervjueeritud tuntud inimeste arvates olla, aga selleks on vaja muuta inimeste arusaamu, täiendada nende teadmisi haigustest ja psüühikaseisunditest. Tuleb jõuda nii kaugele, et inimesed ei peaks tundma hirmu oma haigusest rääkimise ees.

Aga kasutage võimalust ja vaadake ise!

Ja veel:  samal leheküljel, kust pääseb filmi juurde, on ka seda täiendavad intervjuud üldpealkirja "Crazy?" all (u 40 minutit) ja lehekülje allservas võimalus vaadata lisaintervjuusid neid andnud tuntud inimeste nimedele klõpsates.

Kenneth T. Strongman "Psühholoogia igapäevaelus. Teejuht algajale"

Uus-Meremaa Canterbury ülikooli kauaaegse psühholoogiaprofessori Kenneth T. Strongmani raamatu "Psühholoogia igapäevaelus. Teejuht algajale" (2008, e. k 2009, tlk E. Suits) peatükis "Kui elu kisub viltu" on juttu ebanormaalsustest, sealhulgas ka isiksusehäiretest ja skisofreeniast. Allpool on mõnda selles peatükis käsitletust.

Autori sõnul on läänemaailmas peamiselt kasutatav ebanormaalsuste klassifitseerimise süsteem pärit Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsioonilt (1994) - see on "vaimsete häirete diagnostika ja statistika käsiraamatu" neljas väljaanne ("Diagnostic and Statistical Manual", DSM-IV). Selle erinevatest telgedest on olulisemad kliinilised häired ja isiksusehäired. Isiksusehäirete hulka kuulub ka skisofreenia.

"Skisofreenia ei ole lõhestunud isiksus. Skisofreenia korral on lõhestumine pigem inimese ja selle vahel, mida tavaliselt peetakse reaalsuseks, kui midagi inimesesisest. See võib esineda mitmel kujul, kusjuures iga juhtum on unikaalne, kuid sisaldab alati üht- või teistmoodi isiksuse korratust, reaalsuse moonutust (hallutsinatsioon, luulud ja nüristunud emotsioon) ning tähendab tavaliselt võimetust igapäevaelus toime tulla. Seda esineb peaaegu kõigis uuritud kultuurides ning see mõjutab umbes 1% inimestest, sugude vahel võrdselt jaotudes."

Autori sõnul võivad skisofreenia puhul olla häiritud nii mõtlemise protsess kui mõtete sisu.

"Väljaöeldud sõnad võivad olla seosetud ning teiste jaoks üsna arusaamatud ning mõtete järjestus võib olla mõjutatud pigem sõnade kõlast kui nende tähendusest; näiteks rooma, kooma, looma, tooma jne. Selle põhjuseks võib olla võimetus tähelepanu koondada ja ebaolulist olulisest eraldada. Nagu mõtlemisprotsessid võivad viltu minna, nii võib ka mõtete sisu olla korratu või puuduliku arusaamisega. Samuti võivad esineda luulud (veendumused, mis põhinevad valesti mõistetud reaalsusel). Näiteks võib inimene uskuda, et mingi välisjõud võtab tema mõtlemise üle (kosmosest või raadio või televisiooni kaudu) või et konkreetne inimene või inimeste grupp tahab temast jagu saada. Selliseid jälitusluulusid nimetatakse tavaliselt paranoilisteks.
Paranoidne inimene on keegi, kes kannatab jälitusluulu all, mitte keegi, kes kardab midagi, nagu seda praegu tavapäraselt (valesti) kasutatakse. Sellised paranoilised luulud võivad viia äärmiselt agressiivse tegutsemiseni, kui inimene hakkab end kaitsma oma paranoiaobjekti eest. Sellised juhtumid on väga harvad ja enamik skisofreenikuid on ohtlikud pigem ainult endale kui teistele."

Skisofreenia all kannatavate inimeste tajud võivad tavalistest erineda, olla säravamad, intensiivsemad, valjemad, lõhnavamad jne. Hallutsinatsioonidest on kõige tavalisemad nn hääled, mis ütlevad inimesele, mida teha.

"DSM-IV loetleb skisofreenia viis peamist liiki, kuigi ükski juhtum ei lange tõenäoliselt täiesti selgelt ühte kategooriasse:
1. Segatüüpi skisofreenias on luulusid ja hallutsinatsioone, tuim või ebasobiv emotsionaalne väljendus ja mõnikord suured meeleolukõikumised.
2. Katatoonilises skisofreenias esineb pikki täieliku füüsilise ja psüühilise tardumise episoode.
3. Paranoidset skisofreeniat iseloomustavad ähvardavad või kriitilised jälitavad hääled või erilisust rõhutavad hääled. Paljusid sündmusi tõlgendatakse nii, nagu need oleksid inimese jaoks eriti olulised.
4. Diferentseerimata skisofreenia on lihtsalt kategooria nende jaoks, kes ei sobi päriselt ühessegi teise kategooriasse.
5. Residuaalne skisofreenia kirjeldab kedagi, kel on olnud skisofreeniline episood ning tal esinevad veel mõned märgid."

Autor rõhutab, et skisofreenia oma äärmuslikemais vormides on ebanormaalsetest vaimsetest funktsioonidest kõige “ebanormaalsem” ja nimetab mõnda skisofreeniaga seotud teooriat.

"Psühhodünaamiline teooria arvab, et kõik tuleb tagasi emale, kes on tundetu ja domineeriv, olles samaaegselt nii tõrjuv kui liig-kaitsev, range ja moralistlik ning kardab lähedust. Sarnast tüüpi vaade (topeltside) pakub, et skisofreenia areneb neil, kes on elu esimestel aastatel olnud topeltsidemetes. See tähendab, et nad on üheaegselt saanud vasturääkivaid sõnumeid. Näiteks võis ema neile öelda, et armastab neid, kuid ta ütles seda tundetu häälega ja füüsilisest kontaktist hoidudes.
Sildistamisteooria pakub, et kui inimestele on kord juba skisofreeniku silt pandud, siis hakkavad nad skisofreeniliselt käituma, nii et miski, mis alguses oli lihtsalt pisut ebatavaline, muutub järk-järgult äärmuslikumaks sildi ja ootuste tõttu, mis sildiga kaasnevad. Kognitiivse teooria kohaselt püüavad skisofreenikud lihtsalt aru saada ebatavalistest sensoorsetest kogemustest, mis neil tegelikult on. Humanistlike selgituste kohaselt pole skisofreeniat üldse olemas, on ainult eriline maailmavaade ja see pole haigus (haiguslik) või skisofreenia on pelgalt silt inimestele, kelle püüdlused elada ei leia maailmas poolehoidu. Võib-olla kõige kaalukam skisofreenia kirjeldus viimasel ajal on, et see tuleneb dopamiini (neurotransmitter) üleküllusest süsteemis."

Veel on juttu dissotsiatiivsest identsushäirest (DIH), mida igapäevakeeles aetakse segi skisofreeniaga ja mis tähendab isiksuse mitmesust (s.t lõhestumist). Igal areneval isiksusel on oma identiteet (vanus, nimi, iseloom, mälestused jne) ja see võtab inimese täiesti oma kontrolli alla. Dissotsiatiivse häire eritüübid on amneesia ja fuuga.

Martín Ramírez (1895-1963)

Martín Ramírez (30. märts 1895 - 17. veebr 1963) oli iseõppinud kunstnik, kellest jäi maha üle 300 omapärase ja väljendusrikka joonistuse.

1925. a läks Ramírez Mehhikost elama USA-sse, kus ta 1931. a pandi Stocktoni vaimuhaiglasse ja viidi sealt 1948. a DeWitt State Hospital'i nime kandnud vaimuhaiglasse Põhja-Californias. Viimases elas Ramírez oma elu 15 lõpuaastat katatoonilise skisofreenia diagnoosiga.

Praegu nimetatakse teda nn skisofreeniliseks kunstnikuks. Põhiosa tema joonistustest valmiski vaimuhaiglas. Pärast ta surma on neid väga väärtuslikuks hakatud pidama. Tema töid võrreldakse Paul Klee, Saul Steinbergi ja Charles Schulzi loominguga. Tihti korraldatakse neist näitusi..

Ta kasutas juhuslikult kättejuhtunud paberkotte, lauapaberit ja raamatulehti. Tema joonistustes on nii Mehhiko rahvakunsti elemente kui ka 20. sajandi moodsamate suundade mõju. Kuigi palju ta küll kunstieluga kursis ei saanud olla. Tema piltidel on ka palju kujutatud raudteid ja ronge - noormehena töötas ta mõnda aega raudteel. Tema kujutlusmaailm on väga korrastatud ja selgepiiriline.

Huvipakkuv on fakt, millest mitmel pool kirjutatakse: Ramírezi joonistuste säilimise eest ollakse võlgu Soome päritolu psühholoogile ja kunstnikule Tarmo Pastole, kes DeWitti vaimuhaiglas tema kunstiteoseid nägi, tal materjali aitas hankida ja loodut säilitas. 1955. a saatis dr Pasto 10 Ramírezi joonistust Solomon R. Guggenheimi muuseumile, kuid ei saanud vastust. Need tööd leiti muuseumihoidlatest üles alles 1990ndate aastate keskel. 

Väga suurt osa Ramírezi töödest, rohkem kui 100 pilti, hoidis alles dr Max Dunievitz, kes töötas DeWitti vaimuhaiglas 1960. aastatel. Ka need teosed on viimastel aastatel jõudnud näitustele.

Link: Psühhiaatri vastused

Kliinik.ee  - Psühhiaater Jüri Enneti vastused küsimustele.
http://www.kliinik.ee/juri-ennet/id-15/arst/vastused/?_page=2&_count_all=5906#list

Samasse ka see link:
http://www.kliinik.ee/psuhhiaatria/id-7/noustamine

Jüri Enneti kohta: http://www.kliinik.ee/juri-ennet/id-15/arst

Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge"

"Täheselge, lumivalge" autor Joel Haahtela on ühes intervjuus öelnud: "Ma arvan, et loomisimpulss lähtub igatsusest millegi järele, mis on kadunud, millest on ilma jäädud, millest tahetakse kasvõi kübekese võrragi midagi tagasi saada kesk kõike katkist ja kaootilist. See on viis tulla toime selle kurbusega, mida elu katkematult juurde toodab. Seda laadi mõtetes psühhiaatria ja kirjutamine kohtuvad ja tegelevad ausalt öeldes ühe ja sama asjaga."

Joel Haahtela (täie nimega Joel Kauko Kallevi Haahtela; sündinud 10. sept 1972) on soome psühhiaater ja kirjanik, kellelt praeguseks on ilmunud üheksa raamatut. Siin on juttu neist ühest - "Täheselge, lumivalge“ ("Tähtikirkas, lumivalkea", Otava, 2013; e. k. Hea Lugu, 2014, tlk. Hille Lagerspetz).

See on väga lakooniline ja siiras raamat, mille sisuks on järjest enam kurva- ja ärameelsusse pöörduva soomlase päevikumärkmed, kirjad armsamale. Need algavad 1889. a. Pariisis, seejärel saab temast ajakirjanik Berliinis, siis  peab ta oma päevikut Kagu-Aasias, kuni jõuab lõpule 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.

Mõned peategelase Leo Halme mõtted:
"Süda on nagu linnupesa, mõtlesin ma. Kui see kord hüljata, siis variseb see maha ja läheb katki.”

"Aeg-ajalt aeg peatub. Inimesest jääb osa sinna kohta maha, kuigi osa läheb edasi. Ja mida rohkem jääb maha, seda vähem on seda, mis edasi läheb, mõnikord peaaegu mitte midagi. Mõnikord liigume edasi murdosadena, kuni kaome."

"Mõtlesin, et väljaspool inimest ei ole kedagi teist, küll aga seespool. Sees väreleb teine, kes vallutab ruumi ja takistab olemast terviklik. Keegi nähtamatu, aga alati kohal. Valguskiir, mis juhatab või kustudes hävitab, viib elu minema. Nii nagu kaob vesi, mis seguneb veega, ja liiv, mis seguneb liivaga."

"Ma mõtlesin, et olen teda varemgi näinud. On inimesi, kes tulevad üha uuesti meie ellu, üha uuel kujul, aga siiski alati sellesamana. Nad tuletavad meile meelde seda, mis on läinud ja mida on siiski veel igal sammul olemas."

"Ja seal, kui olin maailmast juba lahku löönud, ei tundnud ma enam ängistust ega hirmu. Ei olnud kuupäeva ega kohta, ei enam küsimust, millal või kus; kõik ümberringi vaid täheselge, lumivalge."

* * *

"Täheselge, lumivalge" lõpus meenutab psühhiaatrist kirjanik Joel Haahtela lühidalt ka üht vaimuhaigetega seotud koledat fakti Euroopa ajaloost, seda "kuidas Euroopas kohunud eugeenika ja rassihügieeni innustus oli algul viinud sundsteriliseerimiseni ja lõpuks mõtteni, et on inimesi, kelle elu ei ole elamist väärt. Ja et nende elu üle võib otsustada ja nad rahva hulgast likvideerida. Selle küünilise ideoloogia järgi käis rahvaste vahel olelusvõitlus, kus tugevamal oli õigus ellu jääda. Nõrgad olid majanduslik ja vaimne koorem, ja nende elu oli tähtsusetu. 1939. aastal rajasid rahvussotsialistid Berliinis uue organisatsiooni, mille peakorter asus aadressil Tiergartenstrasse 4. Selles ilusas häärberis pandi kokku tegevuskava Aktion T 4, mille järgi vaimselt alaarenenud, arengupuudega, kehalise väärarenguga, korduvalt kuriteos süüdi mõistetud ja asotsiaalsed, parandamatult psüühiliselt haiged ja muidu valudefektiga ühiskonda kurnavad elemendid tuleks elimineerida. Tegevuskava pidid ellu viima tavalised inimesed: arstid, õed, puusepad, autojuhid, torulukksepad ja fotograafid. Esimesed mõrvad toimusid Poola metsades 1939. aasta sügisel. Seejärel jätkus tapatöö eri kohtades Poolas ja Saksamaal, kõigepealt mahalaskmiste läbi ning hiljem veoautode presentkatte all või keldrites tõhusama ja puhtama süsinikmonoksiidi abil. Bernburgi eutanaasiakeskus loodi 1940. aasta oktoobris-novembris ja juhatusse valiti Irmfried Eberli nimeline arst, kes hiljem sai Treblinka koonduslaagri komandandiks."

On pikemalt seletamatagi selge, et Aktion T 4 ohvriks langesid ka (ja võib-olla eelkõige) skisofreenia- ja masendusehaiged. Rohkemat võib soovi korral lugeda näiteks Wikipediast.

* * *

Ja veel üks tsitaat Joel Haahtelalt:
"Hiljem vaatasin osakonna söögisaalis oma kaaspatsiente, kes sõid vaikides, ja mulle hakkas tunduma, et õigupoolest sarnanesid nad kõik Kristusega. Nad lunastasid elu, mis oli väljaspool. Nad maksid selle eest, et inimesed elasid maailmas nii, nagu nad elasid. Nad olid need, kes kurvastasid teiste eest. Kuigi ega kogu kurbus neisse ikkagi ära ei mahtunud ja seda nõrgus kogu aeg natuke üle ääre, tilkus maailma."

Artikkel: "Kas skisofreenikud elavad paralleelsetes universumites?"

Detsembris 2013 küsis dr Joseph Valks Psychology Tomorrow Magazine'i blogis, kas skisofreenikud elavad paralleelsetes universumites. Tegu on hüpoteesiga, mida ta püüdis põhjendada stringi- ja multiversumi teooria abil.
http://www.psychologytomorrowmagazine.com/dr-joseph-valks-schizophrenics-live-parallel-universes/

19. jaan 2014 avaldas selle kirjutise tõlke Telegram.ee pealkirja all: "Teooria: vaimuhaigus kui pilk paralleelsetesse universumitesse?"
http://www.telegram.ee/maavaline/teooria-vaimuhaigus-kui-pilk-paralleelsetesse-universumitesse#.U6L8t3aFut8

Tsitaate:  "Stringiteooria järgi on universum nagu mull, mis eksisteerib kõrvuti teiste, paralleelsete universumitega, mis võivad sattuda üksteisega kontakti. Inimesed ei ole füüsiliselt küll teiste universumite olemasolust teadlikud, kuid füüsikud on tõestanud, et kvantobjektid saavad eksisteerida erinevates olekutes, mille põhjal on ka oletatud, et iga erinev olek kuulub erinevasse maailma.  /- - -/

Paljud teadlased ei usu multiversumi teooriat, samas kui paljude jaoks on korrektne väide, et iga maailm, mis on matemaatiliselt sidus, saab tõesti eksisteerida. Teised universumid ei alluks küll samadele matemaatilistele alusprintsiipidele mis meie maailm, kuid ometi on tõenäosus nende maailmade eksisteerimiseks sama suur, kui meile teadaoleva maailma eksistents. /- - -/

Uus psühholoogiaalane idee kvanthüpetest pakub välja enda paralleelse mina kohtamise võimaluse paralleelsetes universumites. /- - -/

Kui inimesel on paralleelses universumis oma teise minaga suhtlemise kogemus, siis suure tõenäosusega diagnoositakse tal skisofreenia. Ometi on need kogemused inimese enda jaoks tõelised, isegi kui seda ei ole võimalik  objektiivsete faktidega tõestada."

Anton Tšehhov "Palat nr 6"

Üks kurvemaid novelle vaimuhaigetest ja vaimuhaiglast on Anton Tšehhovi "Palat nr 6". Kirjutatud on see 1892. aastal.

Lugeda võib seda mitut moodi, nii kuidas keegi tahab: kirjeldusena nõdrameelsetest kui haigetest, kriitikana Tšehhovi-aegsetele meditsiini- ja ühiskonnaoludele, kriitikana lugeja kaasaja ühiskonna oludele jne. On eredaid detaile haigusest, haigetest ja arstidest. On juttu sellest, et arstki võib haigeks jääda. Vaimuhaigla on selles novellis kui ühiskonna, haige ja hullumeelse Venemaa võrdkuju.

"Kui te ei karda nõgeste kõrvetust, siis mingem mööda kitsast jalgrada, mis viib selle ehitise juurde ja vaadakem, mis toimub seal sees."

Aga sees on vahimees Nikita, kes on veendunud, et valvatavaid tuleb peksta. Nõdrameelseid on viis. Üks neist nukrutseb ööd ja päevad läbi; teine kõnnib palatit mööda ühest aknast teiseni või istub oma voodil ja vilistab nagu leevike, loodab autähte saada; kolmas on halvatu; neljas aga nürimeelne talumees, kes on juba ammu kaotanud mõtlemise ja tundmise võime. Veel on seal haritlane Ivan Gromov, kes põeb tagakiusamismaaniat. Tal on ka suur rääkimisiha.

"Ta kõne on korratu, palavikuline, nagu sonimine, tormihooline, ega ole igakord arusaadav, kuid seevastu kostab sellest, nii sõnadest kui häälest, midagi erakordselt head. Kui ta kõneleb, siis tunnete temas hullumeelset ja inimest. On raske paberil edasi anda ta meeletut kõnet..."

Tšehhov kirjeldab, kuidas Gromovist sai hull. Täiesti ootamatult hakkab palatit nr 6 külastama tohter Andrei Ragin, kes oma üksluises elus näeb tihti unes tarku inimesi ja kõnelusi nendega. Ta usub inimmõistuse võidukäiku, kuid sellest rääkida pole tal kellegagi. Ta teab ka, et kuskil mujal on teistsugused vaimuhaiglad, kus:

"Psühhiaatria ta praeguse haiguste liigitamisega, diagnoosi ja arstimise meetoditega - see on võrreldes sellega, mis oli, otse Elbruse mägi. Nüüd ei valata hulludele külma vett kaela ega aeta neile märatsejasärke selga; neid koheldakse inimlikult, ja nagu kirjutatakse ajalehtedes, korraldatakse neile isegi etendusi ja balle. Andrei Jefimõtš teab, et praeguste vaadete ja maitsete puhul selline nurjatus nagu palatis nr. 6 on võimalik ainult kakssada versta raudteest eemal, linnakeses, kus linnapea ja kõik volinikud on pool-kirjaoskamatud matsid, kes näevad arstis preestrit, keda tuleb uskuda ilma kõige kriitikata, valagu ta kas või sula tina suhu; teises kohas oleks publik ja ajalehed selle pisukese Bastille'i juba ammu tükkideks rebinud."

Ootamatult palatisse nr 6 sattununa näeb Ragin Gromovit, kes talle meeldib, kellega ta saab ometi kord rääkida nagu targa inimesega.

"Varsti levis haiglas kuuldus, et doktor Andrei Jefimõtš on hakanud külastama palatit nr. 6. Mitte keegi - ei velsker, ei Nikita ega põetajad suutnud mõista, miks ta seal käis, miks istus seal tundide kaupa, millest kõneles ja miks ei kirjutanud retsepte. Ta teod paistsid imelikena."

Linnas hakati arsti suhtuma kui nõdrameelsesse. Tal soovitati puhkama sõita, seejärel jäi ta tööta. Kui ta aga teatas: "Minu haigus on vaid selles, et ma kahekümne aasta jooksul leidsin kogu linnas ainult ühe targa inimese, ja seegi on hullumeelne," siis olid ta ülemused ja seltskond veendunud, et ta on hulluks läinud. Nii sai temastki haige palatis nr 6. Kuid selle tõttu ning alandatuna Nikita peksust suri ta rabandusse.

Illustratsioon: "Palat nr 6" - Doktor Ragin ja Gromov nõuavad, et neid palatist välja lastaks. A. Apsiti joonistus (1903).

Tsitaadid Anton Tšehhovi "Valitud novellide" 1945. a väljaandest, tlk Friedebert Tuglas.

Artikkel: "Skisofreenia eilne ja tänane päev"

Artikkel: "Skisofreenia eilne ja tänane päev" (Jekaterina Taranova, KM.ru terviserubriigis, 6. märts 2014.)

Venekeelne allikas:
"Шизофрения: день вчерашний, день сегодняшний" (6.03.2014 , Екатерина Таранова, KM.ru Здоровье)
http://www.km.ru/zdorove/2014/03/06/otkrytiya-v-oblasti-meditsiny-i-zdorovya/734080-shizofreniya-den-vcherashnii-den-

Tsitaate:
"Selle haiguse meenutamine toob paljudele meelde Tšehhovi jutustuse "Palat number kuus" või filmi "Lendas üle käopesa"  või elektrošokiteraapia metsikused.

Muistsetest aegadest oli see mõistatuslik haigus ümbritsetud legendidest ja haigetesse inimestesse suhtuti negatiivselt. Kuni praeguse ajani peavad paljud skisofreeniahaigeid teise sordi inimesteks, keda tuleb ühiskonnast isoleerida."

Artikkel püüab vastata küsimustele, mis on skisofreenia, kas seda tuleb karta jne.

"...kindlasti on skisofreenia haigus ja piinav kannatus, sellepärast otsivad ni haige ise kui ka tema lähedased abi./- - -/

...skisofreenia pole isiksuse kahenemine, vaid desorganiseerumine, harmoonia puudumine, ja mõtlemise ebaloogilisus harilike inimeste vaatevinklist.

Näiteks võib lähedaste suhtes ükskõikne inimene suhtuda erakordselt tundlikult oma armsatesse kannikestesse. Ta võib neid tundide kaupa vaadelda ja lohutamatult nutta, kui mõni tema lilledest närtsib. Kõrvaltvaatajale võib see tunduda ebaadekvaatsena, kuid inimese enda suhtumises on teatud loogika. Ta on lihtsalt veendunud, et teised inimesed petavad teda ja kedagi ei tohi uskuda. Milleks siis raisata aega suhtlemisele inimestega, kui on olemas selline ime nagu kannikesed?

Pole vaja suhtuda skisofreenikutesse kui teise sordi inimestesse. Võib-olla on nad looduse erimoodi looming, milleski erakordselt andekad, milleski aga rõhutud ja kannatavad. Nende loomingut hindavad ju spetsialistid mõnikord väga kõrgelt."

Edasi on artiklis juttu haiguse ilmnemisest ja sümptomeist. On olemas nn positiivsed ehk loovad ilmingud (ebatavalised mõtted ja hallutsinatsioonid, sonimine ja mõtlemise teisenemine) ja negatiivsed ilmingud, millega kaasnevad võimetus viia kavatsetut ellu, väljendada tundeid, rõõmu tunda elust; iseseisvus kaob, ollakse võimetud elama igapäevaelu. Tihti kuulevad  haiged neid käsutavaid "hääli", kogevad suurusehullustust või muutuvad paranoilisteks kartjateks.

Kui varem kasutati raviks elektrišokki, nn uneravi ja lobotoomiat, siis nüüd peetakse näiteks kirurgilist vahelesegamist aju tegevusse ebaeetiliseks ja häbiväärseks.

Skisofreeniaravi nn biokeemiline ajajärk algas 20. saj 50ndatel aastatel. Neuroleptikumide avastamine oli psühhiaatria jaoks sama tähtis nagu maailmale Ameerika avastamine 1492. a.

Skisofreenadiagnoosi puhul tuleb ravi alustada  võimalikult varakult. Kasutatakse nii psühhoteraapiat kui ka medikamente.

Üks tsitaat ka otse originaalist: "Еще двадцать лет назад при лечении шизофрении использовались препараты из групп антидепрессантов и агрессивных нейролептиков. Сегодня это в прошлом. Поэтому если больному прописывают препараты типа галоперидола или мелипрамина, значит, ему не повезло с врачом. Эти препараты не эффективны и вызывают побочные эффекты.

Сейчас в лечении используются атипичные нейролептики типа оланзапина или рисперидона. Если врач верно назначит лекарственное средство, могут снизиться такие проявления шизофрении, как галлюцинации и бред."

Ravile raskemini alluvate haigusjuhtude puhul kasutatakse valgusteraapiat (kuid see  laserravi on juba äärmuslikum meetod).

Artiklis öeldakse, et haigushoo teravnemist saab peatada 20päevase statsionaaris viibimisega, taastumiseks on oluline ka füsioteraapia: basseinikülastused, massaaž ja ravivõimlemine.

Skisofreeniat esineb ligikaudu ühel protsendil maakera elanikkonnast, kuid mõnedes riikides on seda haigust sagedamini, mõnedes harvemini, kusjuures selle erineva leviku põhjused pole teadlastele veel selged.

Eleanor Longden häältest peas

Mõned viited artiklitele skisofreeniaga edukalt võidelnud inglanna Eleanor Longdeni kogemustest enda peas häälte kuulmisel ning organisatsioonist Intervoice, mis koondab rahvusvaheliselt inimesi, kes kuulevad hääli.

Telegram.ee avaldas 20. jaan 2014 artikli "TED: Skisofreenia õppetund - hääled meie peas".
http://www.telegram.ee/vaimsus/ted-skisofreenia-oppetund-haaled-meie-peas#.U8APtXaFut8
Artiklile on lisatud viide TED-i videole Longdeni esinemisega 28. veebr 2013.

Eleanor Longden TEDi leheküljel:
http://www.ted.com/speakers/eleanor_longden

Huffingtonpost.com pakub lugemiseks ka Duke ülikooli emeriitprofessori Allen Francese ning Eleanor Longdeni kirjavahetust "Psychiatry and Hearing Voices: A Dialogue With Eleanor Longden" (27. sept 2013) nende seisukohtadest häälte kuulmise, arstiabi vajalikkuse ja Intervoice'i organisatsiooni kohta.
http://www.huffingtonpost.com/allen-frances/psychiatry-and-hearing-vo_b_4003317.html

Huvilised leiavad Google'i otsingu kaudu kindlasti veel kirjutisi Eleanor Longdenist, kel 17aastaselt diagnoositi skisofreenia ja kes sellele vaatamata omandas magistrikraadi ja abistab nüüd teisi häälte kuuljaid.

Siinkohal piirdun veel ainult ühe lingiga pressiteatest, mis anti välja Eleanor Longdeni TED-i esinemisega seoses ja mis sisaldab lühiülevaadet tema kõneldust (ka see on ingliskeelne lugemine):
http://www.intervoiceonline.org/3721/news/ted2013-press-release.html#comments

Foto: Press Release: Eleanor Longden at TED 2013.

Artikkel: "Alicia Nash: “Meie poeg on pärinud isa skisofreenia""

"Alicia Nash: “Meie poeg on pärinud isa skisofreenia""
Õhtuleht/Mirror, 9. märts 2002.

Artikli algus:
"Seksikas ja intelligentne naine ning skisofreeniahaige geenius - mõni ime, et Hollywood haaras Alicia ja John Nashi armuloost kinni. “Kuidas ma sellise mehega elada sain? Mis mul muud üle jäi...” ohkab vanaproua Alicia nüüd.
 
Alicia Nash on 68 eluaastale vaatamata endiselt naksis. Tema sõnul oli nende armulugu palju kummalisem kui Ron Howardi filmis “Piinatud geenius”, kus teda ennast kehastab näitlejatar Jennifer Connelly ja Nashi Russell Crowe. “John oli suure osa ajast hajevil - ta oli küll toas, aga viibis mõtetes mujal,” ütleb Alicia mehe kohta. /- - -/
 
Ekraaniversioonis paistab Nashi aastakümneid piinanud skisofreenia umbes sama ohtlik nagu gripihoog. Pealegi ei puudutata sõnagagi perekond Nashi teist tragöödiat. Nende poeg Johnnie, kes praegu on 43aastane, ei pärinud mitte üksnes isa geniaalsuse, vaid ka tõve. Johnnie on haigusest piisavalt toibunud, et saada matemaatikukraad, kuid skisofreenia saadab teda endiselt ning ta elab seetõttu vanemate juures.

Aliciale oli kohutav hoop jälgida, kuidas poeg piinleb sama haiguse käes, millest tema mees oli üle noatera võitu saanud. “Nägin kõiki märke. Johnnie muutus paranoiliseks. Oli selge, et ta vaim murdub nagu tema isalgi,” meenutab naine."

Edasi loe:
http://www.ohtuleht.ee/119626/alicia-nash-meie-poeg-on-parinud-isa-skisofreenia

Artiklid Juhan Liivist

Juunis 2014 ilmusid Postimehes Arvamuse rubriigis kaks Urmas Vadi mõtisklust Juhan Liivist, tema hullusest ja loomingust. Tõenäoliselt on need artiklid ühtlasi ka n-ö eeltutvustus Urmas Vadi autorilavastuse etendustele “Kus sa oled, Juhan Liiv?” Liivi Muuseumi rehe all tänavu augustis.

7. juunil: Urmas Vadi: Juhan Liiv ajas mind taga
http://arvamus.postimees.ee/2820608/urmas-vadi-juhan-liiv-ajas-mind-taga

14. juunil: Urmas Vadi: milleks on meile vaja luuletajat?
http://arvamus.postimees.ee/2827917/urmas-vadi-milleks-on-meile-vaja-luuletajat

Pilt: fragment etenduse plakatist.

Marij Kogoj (1895-1956)

Marij Kogoj (sünd  Julij Kogoj; 20. sept 1895 - 25. veebr 1956) on tuntumaid Sloveenia heliloojaid. Muusikat hakkas ta looma juba 15aastasena. Seejärel suundus ta Triestest Viini, kus oli aastatel 1914-1917 professorite Arnold Schönbergi ja Franz Schrekeri õpilane. Pärast Esimest maailmasõda läks ta Ljubljanasse, kus oli muusikakriitik ja ooperiteatri repetiitor. Tema looming oli väga populaarne 1920ndatel aastatel, kulmineerudes ooperiga "Mustad maskid" ("Črne Maske"), mis esietendus 7. mail 1929.

Marij Kogoj loometee katkes 1932. a järjest raskemini kulgeva vaimuhaiguse tõttu. Skisofreeniapatsiendina elas ta vaimuhaiglas kuni oma surmani. Väidetavalt jäi temast maha palju poolelijäänud heliloomingut. Tema auks peetakse igal aastal rahvusvahelist Kogoj muusikafestivali.

Ooper "Mustad maskid" põhineb vene kirjaniku Leonid Andrejevi sümbolistlikul allegoorilisel draamal (1908). Spadaro hertsog Lorenzo korraldab maskiballi, kuhu tulevad ka kutsumata külalised - mustad maskid. Piltlikult öeldes kohtub Lorenzo saatanaga ja oma musta minevikuga, ta hullub ega tunne enam ära isegi oma abikaasat donna Francescat. Lorenzo hukkub duellil oma teisikuga, loss hävib tulekahjus.

"Mustad maskid" on lavalaudadele jõudnud ikka ja jälle, seda peetakse Sloveenia tuntuimaks ja armastatumaks ooperiks. Viimast, Ljubljana ooperi- ja balletiteatri 2012. a lavastust mängitakse vist mõnikord ka praegu, igatahes on internetis sellest etendusest põnevaid fotosid (http://lenartzore.com/news/13465439/operacrnemaskemarijkogojljubljana).

Niisamuti on tänapäevalgi tuntud Kogoj klaveripalad, koori- ja soololaulud. Siia panen ühe väikese viisijupi Bojan Gorišeki esituses.

Eino Leino (1878-1926)

Eino Leino (Armas Einar Leopold Lönnbohm; 6. juuli 1878 - 10. jaan 1926) oli soome kirjanduse suurkuju, oma loomingus väga mitmekülgne. Tema kohta on nii kirjanduses kui ka internetis palju materjali. Siinkohal vaid mõni sõna seoses tema raskemeelsusega.

Eino Leino oli pärit paljulapselisest perest, kus nii mõnelgi tema vendadest-õdedest ilmnes vaimunõrkust ja -väsimust. Seda tuli aeg-ajalt ette ka Leinol endal. Seltskonnategelase ja briljantse vestleja kõrval elas temas iseäralik, inimeste ees hirmu tundev ja aeg-ajalt neid vastikukski pidav luuletaja...

Tema elu muutus üha raskemaks nii hingeliselt kui ka kehaliselt. Palju tuli tal olla (vaimu)haiglas, kuid neil päevil, kui ta end paremini tundis, nägid tuttavad endist, ideedest tulvil Leinot.

Kuigi ta suri 47aastaselt, oli ta elutöö vägev. Oma esimese luuletuse oli ta avaldanud 12aastaselt, tema loomeaeg kestis 35 aastat. Selle aja jooksul oli ta avaldanud üle 80 algupärase teose, lisaks palju tekste ajakirjanduses ning mahukaid tõlkeid.

Allikas: Maria-Liisa Nevala tekst /Kansallisbiografia-verkkojulkaisu. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. http://www.kansallisbiografia.fi/kb/artikkeli/2833/

Ma ei teagi, kas luuletust "Mua pelottaa" ("Mind hirmutab") on ka eesti keelde tõlgitud, sest eestikeelseid luulekogusid pole käepärast. Siia panen selle niisugusena, nagu luuletaja ta kirjutas.

MUA PELOTTAA

Mua pelottaa, mua pelottaa,

mua pelottaa tämä erämaa,

mua pelottaa nämä ihmiset,

nämä katsehet

niin oudot ja kylmät ja kylläiset.

En tunne ma muita, en itseäin.

Miten outojen joukkoon ma jouduinkin näin?

Toki jossakin muualla parempi ois?

Kun huoata vois

tai nukkua, nukkua nuorena pois!

Oi, vieraita oomme me ihmiset

kuin eri tähdillä syntynehet,

kuka kotoisin kuuhuen helmasta on,

kuka auringon,

kuka aivan, aivan on koditon.

Minä lapsonen koditon laaksoissa maan,

minä hankia hiihdän ja harhailen vaan,

minä sydäntä etsin, mi sylkähtäis,

joka luokseni jäis,

yö vaikka mun ympäri hämärtäis.

Minä etsin suojoa itseltäin

ja omilta hulluilta mietteiltäin;

mua pelottaa nämä ihmiset,

nämä katsehet,

mut enin mun syömeni syvyydet.

(1899)

Allikas: Runosto.net. Vanhoja suomalaisija runoja. Eino Leino. http://runosto.net/category/eino-leino/

Eino Leino eestikeelses Wikipedias. http://et.wikipedia.org/wiki/Eino_Leino

Ja märksa põhjalikumalt soomekeelses Wikipedias. http://fi.wikipedia.org/wiki/Eino_Leino

Foto: Eino Leino 19aastasena. Tal oli juba ilmunud esimene luulekogu. http://www.kainuuneinoleinoseura.fi/kuvagalleria/eino-leino/

F. Scott Fitzgerald "Sume on öö"

USA kirjaniku Francis Scott Fitzgeraldi romaan "Sume on öö" (1934) on kirjutatud pärast seda, kui kirjaniku abikaasa Zelda 1930. a sai oma haiguse diagnoosiks skisofreenia.

"Dick katsus rooli taga puhata. Ta teadis, et kõige raskemad tunnid seisavad alles ees, et tal tuleb võib-olla kogu öö üleval istuda ja Nicole'ile tema maailma taasluua. Skisofreenia on tõepoolest isiksuse lõhenemine: ükskord oli Nicole inimene, kellele midagi ei olnud vaja seletada, teinekord aga inimene, kellele midagi ei saanud seletada. Tema suhtes tuli rakendada aktiivset, kindlat nõudlikkust, hoida uks reaaalsesse maailma kogu aeg pärani, veeretada pagemisteele nii palju kui võimalik takistusi ette. Ent haige mõistus on vahel erakordselt nutikas ning osav ja leiab nagu paisutatud vesi ikka võimaluse tammi kõrvalt, üle või vahelt läbi niriseda. Et tamm vastu peaks, selleks on vaja paljude inimeste ühiseid pingutusi. Dick pidas seekord eriti oluliseks, et Nicole leiaks ise rohtu oma hädade vastu; ta otsustas vaheleastumisega mitte rutata, las Nicole tuletab varasemaid kordi meelde, las kogub neist jõudu võitluseks. Väsinult mõtles ta, et neil tuleb tagasi pöörduda režiimi juurde, millest nad kaks aastat tagasi loobusid."
(F. Scott Fitzgerald "Sume on öö", e. k 1976, tlk Enn Soosaar. Lk 208).

Veel vastuseid küsimustele skisofreeniast

Siinsed küsimused ja vastused on kopeeritud veebilehelt "Vaimne tervis" korduma kippuvate küsimuste hulgast.
http://www.kesktee.ee/index.php/korduma-kippuvad-kuesimused

1. Kas skisofreenia tähendab, et olen hull?

Maailma Psühhiaatrite Organisatsioon on võtnud oma viimase aja suurimaks ülesandeks skisofreenia häbimärgistatuse kaotamise. Tänapäeva ravivõimaluste juures on seda haigust põdevad inimesed sageli jätkuvalt töövõimelised ning piisavate tugiteenuste olemasolul võimelised sulanduma tagasi ühiskonda. Mida arenenum on ühiskond, seda vähem piinlikkust eripalgelised inimesed tunnevad ja seda stressivabam on tervetegi keskkond. Iga haigus esitab väljakutse ka haige lähedastele. Seega, mida mõistvamad me oleme, seda paremini tunnevad end haige pereliikmed.

3. Kas ma peaksin oma häirest ka teistele rääkima?

Reeglina on soovitav anda ausaid vastuseid. See, kuidas millestki rääkida, sõltub olukorrast ja vestluspartneri valmisolekust olukorda mõista. Sageli ei jää teatud käitumuslikud iseärasused teistele märkamata ja siis on hea tuua olukorda omapoolseid selgitusi. Alati on mõistlik küsida ka raviarstilt nõu, kuidas teemat jutuks võtta.

4. Kuidas tuleks suhtuda skisofreeniat põdevasse inimesesse?

Kõige parem on, kui saate asjast rääkida avameelselt. Tervel inimesel on lihtsam probleem üles võtta, kui haigestunul, kes on oma mure tõttu abitu. Paljud skisofreeniasse haigestunud sooviksid, et neisse suhtutaks nagu enne haigestumist. Skisofreenia ei ole nakkushaigus.

5. Kas skisofreeniahaige on vägivaldne?

Vägivaldsus ei ole skisofreeniale tüüpiline. Sageli ilmneb vägivaldsus (suitsidaalsus) pigem inimese enese kui teiste suhtes.

6. Kas pikaaegne ärevus voi depressioon võb lõppeda „hulluks minemisega“ või üle minna skisofreeniaks?

Kui patsiendil on õigesti diagnoositud ärevushäire või depressioon, ei ole selle muutumine skisofreeniaks tõenäoline. Osal skisofreeniahaigetest võib esmasümptomitena esineda ärevust või depressiooni.