Artikkel: "Ärge peljake oma sisemist häält!"

Artikkel: "Ärge peljake oma sisemist häält!"
Lühendatult ajalehest The Observer.
Eesti Ekspress, 21. juuni 2000.
Eesti Päevaleht, 22. juuni 2000.
http://epl.delfi.ee/news/melu/arge-peljake-oma-sisemist-haalt?id=50832069

Tsitaate:
"Tavaliselt peavad psühhiaatrid häälte kuulmist vaimuhaiguse, enamasti skisofreenia tunnuseks, mis tuleb iga hinna eest medikamentide abil lõpetada. Nad väidavad, et pikaajaline "võõrale jõule" allumine on ohtlik ning keelduvad kindlalt arutamast seda, mida häälel on öelda, kartuses, et nii tunnistatakse selle mõistuspärasust. Ometi kogub näiteks Inglise ametlikus meditsiinisüsteemis jõudu mõtteviis, mis õpetab inimesi kontrollima oma peas kostvaid sosinaid.
Selle meetodi võttis esimesena kasutusele Hollandi psühhiaater professor Marius Romme koos oma ajakirjanikust abilise Sandra Escheriga. Nad kohtasid 1980. aastate lõpus inimesi, kes küll kuulsid oma peas hääli, ei olnud aga kunagi saanud psühhiaatrilist ravi ning elasid nende "häältega" üsna üksmeelselt. Ajaloost on teada terve hulk isikuid, kes väitsid end olevat kuulnud mingisuguseid hääli. Nende hulgas on näiteks Sokrates (talle heiastus kurat, kes juhatas, kuhu tuleb liikudes astuda), Galileo (kuulis oma surnud tütre häält), Pythagoras ning Jeanne d'Arc.
Hollandlased leidsid, et tihti saab häälte kuulmine alguse lapsepõlves. Kui suhtumine lapse perekonnas on mõistev, tulevad inimesed selle "võõra jõuga" tulevikus kergemini toime. Romme ja Eschler tegid hämmastava järelduse, et mitte häälte kuulmine ei ole probleem, stressi tekitab hoopis inimese enda ja ühiskonna võimetus selle nähtusega toime tulla. Hollandlased hakkasid häälte kuuljatele õpetama nendega toimetulekut. Selle tulemusena sai alguse ühendus Hearing Voices Network, kuhu nüüd kuulub 80 väiksemat inimeste rühma."

"Uuringud näitavad, et häälte kuulmine on äärmiselt levinud nähtus. Arvatavasti puudutab see 0,5 kuni 4 protsenti inimestest. Järelikult ei saa nähtust mitte kuidagi ebanormaalseks pidada."

"Peaaegu pooled neist, kellel hiljuti on surnud mõni lähedane inimene, väidavad, et nad näevad hukkunut või tunnetavad tema lähedust.
Hollandi psühhiaater Marius Romme oletab, et ainult üks kolmandik hääli kuulvatest inimestest otsib arsti juurest abi.
Tavapärane psühhiaatria peab häälte kuulmist üldiselt vaimuhaiguse (kõige sagedamini skisofreenia) tunnuseks."

Artikkel: "Vaimuhaiguste vaimne tõlgitsus"

Artikkel: "Vaimuhaiguste vaimne tõlgitsus"
Mihkel Puis. Elfikelder, 29. juuli 2003.
http://www.elfikelder.eu/index.php?nav=artiklid&artikli_id=228&niisama=

Vaimuhaiguste tõlgitsuste mitteakadeemilistest seisukohtadest.
Vahepealkirjad:
Kõrvalise jõu (energialaengu) ehk vaimu olemus.
Inimesele kahjulikud vaimud.
Nelja elemendi vaimud.
Haiguse energiad ja inimeste kaitsja.

Traagiline saatus

Aleksandra Zavjalova oli nägus nõukogude filminäitlejanna, keda aga viimasel 45 aastal peaaegu ei filmitud.

Tänavu 4. veebruaril oleks ta saanud 80aastaseks. Oma kõige tuntuma rolli mängis Zavjalova 1971. a seriaalis "Varjud kaovad keskpäeval". Varasemast on meeles "Aljoša armastus" ja "Inimesed sillal".

Kui ta hakkas kurameerima USA ärimehega, endise mereväelasega, saadeti too Nõukogude Liidust välja, Zavjalovat hakkas KGB aga kahtlustama...

Näitlejannat tabas tugev depressioon. Kuude kaupa oli ta psühhiaatriahaiglas. Seal teda ei ravitud, pigem piinati omamoodi. Anti unerohtu, aga magama jääda ei lastud. Tema karjeid ei peetud millekski. Vähemalt ta ise arvas, et tema ravi on tema karistus.

Kolleegid pidasid teda siiski haigeks, sest aeg-ajalt kadus ta pikkadeks kuudeks, koguni aastaks. Talle ei saanud kindel olla. Talle ei saanud ka uusi rolle pakkuda. Kui aga taheti korraldada tema kohtumisi publikuga, ei tulnud ta lihtsalt kohale. Tema talent haihtus, pudenes olematuks...

3. veebruaril 2016 leiti Zavjalova oma kodust surnuna. Tapmises kahtlustatakse tema poega. Ajakirjanduse väitel on poeg tunnistanud, et oli purjus ja lõi oma ema noaga.

Tekst on tehtud venekeelsete internetimaterjalide põhjal. Postkaart u 1970. aastast.

Artikkel: "Peeter Langovitsi tagasivaade: psühhiaatriahaigla suurpõleng"

Artikkel: "Peeter Langovitsi tagasivaade: psühhiaatriahaigla suurpõleng"
http://arvamus.postimees.ee/3578693/peeter-langovitsi-tagasivaade-psuhhiaatriahaigla-suurpoleng
Postimees, 12. veebr 2016.

Fotograaf Peeter Langovitsi meenutus koos dokumentaalfotodega sellest,  kuidas 20 aastat tagasi, 9. veebr 1996 keskööl põles Seevaldis üks 1910. aastal ehitatud arhitektuuriliselt väärtuslik kahekorruseline mansardkorrusega haiglakorpus.

Tsitaate:
"Haigla 3. osakonnas oli tulekahju süttimisel 87 patsienti ja 12 haiglatöötajat. Maja teisele korrusele olid majutatud mehed, esimesele naised ja ohtlikud, erirežiimi alla kuuluvad patsiendid."

"Suurpõlengus hukkus kaheksa erihooldekodudesse saatmist ootavat eakat meesterahvast, kellest neli põlevast majast välja toimetati. Raskete põletushaavadega viidi Keila haiglasse seitse inimest, neist ühe elu ei õnnestunud päästa."

"Suudeti päästa kõigi haigete haiguslood ja kriminaaltoimikud."

"Hukkunute omastele avaldasid kaastunnet president Lennart Meri ja vabariigi valitsus."