'

Kui olete kuskilt lugenud midagi huvitavat vaimse tervise ja skisofreenia kohta ning arvate, et teie loetust võiks selles blogis kirjutada, siis andke, palun, kommentaarides teada. Samuti siis, kui soovite, et teie vastavateemalist blogi või mõnda blogipostitust tutvustaksin.

Marusja Klimova „Majake Bois-Colombes’is“


Marusja Klimova 
„Majake Bois-Colombes'is“.
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson.
Loomingu Raamatukogu 34-37, 2016.

Vene kirjaniku skisofreeniline raamat väga skisofreeniliste tegelastega ja vaimuhaiglakirjeldustega. Marusja Klimova on Tatjana Kondratovitši varjunimi.

Tsitaate:
„Pierre veetis hullumajas kaks aastat. Seal hakkas ta luuletama, talle anti isegi kirjutusmasin, ja tennist mängima, temast sai oma osakonna tšempion. Haiglas tehti Pierre’ile kaheksa elektrišokki, ja see oli kõige hullem. Pierre ei armastanud seda meenutada, ütles vaid, et kui sa hiljem toibud, pole sul eluisu.“

„Kuid selle asemel viidi ta hullumaja vastuvõttu, mida Pariisis hüütakse
IPPP (mis lahti kirjutatuna tähendab Infirmerie Psychiatrique de la Prefecture et de la Police, prefektuuri ja politsei psühhiaatriakliinik). Seal paigutati ta erilisse kambrisse, mille seinad olid targu mingi pehme materjaliga üle löödud – mis osutus vägagi õigeks ettevaatusabinõuks, kuna selleks hetkeks oli Kostja erutus paisunud nii suureks, et ta jooksis peaga vastu seinu. Talle tehti mitu süsti ja pärast kohutavaid piinu saabus mõningane selgusehetk. Ta astus trellitatud akna juurde ja talle näis, et naaberaknast keegi lehvitas talle. Ja selles kohutavas olukorras – talle tundus, et on sattunud põrgusse, ja kui akna ees poleks trelle olnud, oleks ta jalamaid välja hüpanud – sai see naaberaken talle viimaseks sidemeks tegelikkusega, nagu keegi veel armastaks ja ootaks teda, ja see mõte pakkus talle veidi lohutust. Seejärel vajus kõik ära ja pilt kadus lõplikult.“

„Kuid Maison Blanche’is ei antud talle peaaegu üldse ravimeid, hommikuti pakuti kohvi ja isegi kooke ning tunti huvi, mida ta lõunaks soovib. Ta võis televiisorit vaadata, voodis vedelda, aias kesk haljaid puid ringi jalutada. Keegi ei karjunud tema peale, ei kupatanud palatist välja, ta võis teha kõike, mida tahtis. Kostjale näis, et ta on sattunud paradiisi...“

„Igas inimeses, kui tahes edukas ja menukas ta esmapilgul ka ei paistaks, võib lähemal uurimisel alati avastada jälgi mingeist hälvetest, mis, nagu sädemed või hõõguvad söed, peidavad eneses alati suure tulekahju ohtu, on võimelised transformeeruma tõeliseks hullumeelsuseks. Ja mida tungivamalt üks või teine indiviid kaldub ennast liigitama n.-ö. normaalseks inimeseks, seda suuremat ohtu kujutab ta minu kogemuse põhjal ümbruskonnale. Ainult iseenda hullust teadvustades on iga indiviid võimeline sellega kuidagiviisi toime tulema.“

Vsevolod Garšin „Punane lill“

Ilja Repini maal
„Vsevolod Garšini portree“ (1884)
Täna 130 aastat tagasi suri vene kirjanik Vsevolod Garšin (14. veebr 1855 - 5. aprill 1888). Aadlisuguvõsast pärit Garšin on paljude tuntud jutustuste autor.

1883. a avaldati tema suurepärane ja meeldejääv jutustus „Punane lill“ – „Красный цветок“, mille peategelane on hullumeelne.

Hullumeelsus tabas ka Garšinit, nõnda kirjutas ta mingil määral oma kogemustest. Väga tundliku inimesena reageeris ta raskelt ühiskonnas valitsevale ebaõiglusele. 1880. a nägi ta noore revolutsionääri hukkamist ja see mõjus talle niivõrd, et ta haigestus ja oli kaks aastat vaimuhaiglas, kuid päriselt enam ei tervenenudki.

Ühe haigushoo ajal 31. märtsil 1888 hüppas ta trepisüvikusse ja suri teadvusele tulemata viis päeva hiljem.

„Punane lill“ on ilmunud ka eesti keeles, vt V. M. Garšin „Jutustused“, kirjastus Eesti Raamat 1966, lk 182-196.

Tsitaat:
„Ta mõistis, et on hullumajas; ta mõistis isegi seda, et on haige. Nii nagu esimeselgi ööl, ärkas ta vahel vaikuses pärast terve päeva kestnud metsikut liikumist, tundes, et kõik luud-liikmed valutavad ja pea on hirmus raske, kuid ta oli täie mõistuse juures. Võib-olla muljete puudus öövaikuses ja hämaruses, võib-olla äsja ülesärganud inimese nõrk peaajutöö tegid seda, et neil hetkil sai ta selgesti aru oma olukorrast ja oli justkui terve. Kuid saabus päev. Koos valguse ja elu tärkamisega haigemajas haaras teda uuesti muljetevoog. Haige peaaju ei suutnud nendega toime tulla, ja ta oli taas hullumeelne. Tema olukord oli  õigete otsustuste ja totruste veider segu. Ta sai aru, et tema ümber on kõik haiged, kuid samal ajal nägi ta igaühes neist mingit salaja ennast peitvat või peidetud nägu, mida ta oli varem tundnud või millest oli lugenud või kuulnud...“