'

Kui olete kuskilt lugenud midagi huvitavat vaimse tervise ja skisofreenia kohta ning arvate, et teie loetust võiks selles blogis kirjutada, siis andke, palun, kommentaarides teada. Samuti siis, kui soovite, et teie vastavateemalist blogi või mõnda blogipostitust tutvustaksin.

Artikkel valedest soovitustest

Artikkel: KSA Silmakeskuses käinud skisofreenik sai kaasa soovituse ravimitest loobuda"
https://www.err.ee/856587/ksa-silmakeskuses-kainud-skisofreenik-sai-kaasa-soovituse-ravimitest-loobuda
Merilin Pärli, ERR-i portaal, 28. aug 2018.

Ma ei pane seda viidet siia mitte seoses selle juhtumiga konkreetselt, vaid sellepärast, et selles tekstis on üks väga oluline meeldetuletus:

"Noormees, kellel dr Haavel soovitas ravimite asemel oma skisofreeniat jooga ja toitumisega ravida, funktsioneerib igapäevaste psühhotroopsete ravimite abil, mis ajukeemia tasakaalus hoiavad, täisväärtuslikult. Ent varasemalt, kui ta on omal käel ravimite tarvitamise mõnel korral ajutiselt lõpetanud, on see kaasa toonud haiguse ägenemise. Need korrad lõppesid tema jaoks haiglas. Ta ei või päevagi ravimeid vahele jätta."

Kui skisofreeniahaigel tekib kahtlus, et ravimit pole vaja võtta, tuleb tal ikka pöörduda psühhiaatri poole. Enamasti on ka /oma/ psühhiaater kõige pädevam raviskeemi muutma või ravimidoosi vähendama või suurendama.

Jooga ja toitumisega tegelemine tuleb kasuks üldisele tervislikule seisundile, konkreetselt skisofreenia osas tuleks aga konsulteerida psühhiaatritega. Iga vaimuhaige olukord on erinev ja spetsialistid oskavad enamasti sellega arvestada.

Marusja Klimova „Majake Bois-Colombes’is“


Marusja Klimova 
„Majake Bois-Colombes'is“.
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson.
Loomingu Raamatukogu 34-37, 2016.

Vene kirjaniku skisofreeniline raamat väga skisofreeniliste tegelastega ja vaimuhaiglakirjeldustega. Marusja Klimova on Tatjana Kondratovitši varjunimi.

Tsitaate:
„Pierre veetis hullumajas kaks aastat. Seal hakkas ta luuletama, talle anti isegi kirjutusmasin, ja tennist mängima, temast sai oma osakonna tšempion. Haiglas tehti Pierre’ile kaheksa elektrišokki, ja see oli kõige hullem. Pierre ei armastanud seda meenutada, ütles vaid, et kui sa hiljem toibud, pole sul eluisu.“

„Kuid selle asemel viidi ta hullumaja vastuvõttu, mida Pariisis hüütakse
IPPP (mis lahti kirjutatuna tähendab Infirmerie Psychiatrique de la Prefecture et de la Police, prefektuuri ja politsei psühhiaatriakliinik). Seal paigutati ta erilisse kambrisse, mille seinad olid targu mingi pehme materjaliga üle löödud – mis osutus vägagi õigeks ettevaatusabinõuks, kuna selleks hetkeks oli Kostja erutus paisunud nii suureks, et ta jooksis peaga vastu seinu. Talle tehti mitu süsti ja pärast kohutavaid piinu saabus mõningane selgusehetk. Ta astus trellitatud akna juurde ja talle näis, et naaberaknast keegi lehvitas talle. Ja selles kohutavas olukorras – talle tundus, et on sattunud põrgusse, ja kui akna ees poleks trelle olnud, oleks ta jalamaid välja hüpanud – sai see naaberaken talle viimaseks sidemeks tegelikkusega, nagu keegi veel armastaks ja ootaks teda, ja see mõte pakkus talle veidi lohutust. Seejärel vajus kõik ära ja pilt kadus lõplikult.“

„Kuid Maison Blanche’is ei antud talle peaaegu üldse ravimeid, hommikuti pakuti kohvi ja isegi kooke ning tunti huvi, mida ta lõunaks soovib. Ta võis televiisorit vaadata, voodis vedelda, aias kesk haljaid puid ringi jalutada. Keegi ei karjunud tema peale, ei kupatanud palatist välja, ta võis teha kõike, mida tahtis. Kostjale näis, et ta on sattunud paradiisi...“

„Igas inimeses, kui tahes edukas ja menukas ta esmapilgul ka ei paistaks, võib lähemal uurimisel alati avastada jälgi mingeist hälvetest, mis, nagu sädemed või hõõguvad söed, peidavad eneses alati suure tulekahju ohtu, on võimelised transformeeruma tõeliseks hullumeelsuseks. Ja mida tungivamalt üks või teine indiviid kaldub ennast liigitama n.-ö. normaalseks inimeseks, seda suuremat ohtu kujutab ta minu kogemuse põhjal ümbruskonnale. Ainult iseenda hullust teadvustades on iga indiviid võimeline sellega kuidagiviisi toime tulema.“