Traagiline saatus

Aleksandra Zavjalova oli nägus nõukogude filminäitlejanna, keda aga viimasel 45 aastal peaaegu ei filmitud.

Tänavu 4. veebruaril oleks ta saanud 80aastaseks. Oma kõige tuntuma rolli mängis Zavjalova 1971. a seriaalis "Varjud kaovad keskpäeval". Varasemast on meeles "Aljoša armastus" ja "Inimesed sillal".

Kui ta hakkas kurameerima USA ärimehega, endise mereväelasega, saadeti too Nõukogude Liidust välja, Zavjalovat hakkas KGB aga kahtlustama...

Näitlejannat tabas tugev depressioon. Kuude kaupa oli ta psühhiaatriahaiglas. Seal teda ei ravitud, pigem piinati omamoodi. Anti unerohtu, aga magama jääda ei lastud. Tema karjeid ei peetud millekski. Vähemalt ta ise arvas, et tema ravi on tema karistus.

Kolleegid pidasid teda siiski haigeks, sest aeg-ajalt kadus ta pikkadeks kuudeks, koguni aastaks. Talle ei saanud kindel olla. Talle ei saanud ka uusi rolle pakkuda. Kui aga taheti korraldada tema kohtumisi publikuga, ei tulnud ta lihtsalt kohale. Tema talent haihtus, pudenes olematuks...

3. veebruaril 2016 leiti Zavjalova oma kodust surnuna. Tapmises kahtlustatakse tema poega. Ajakirjanduse väitel on poeg tunnistanud, et oli purjus ja lõi oma ema noaga.

Tekst on tehtud venekeelsete internetimaterjalide põhjal. Postkaart u 1970. aastast.

Kuidas tehti filmi "Hullumeelsus" (Tallinnfilm, 1968)

Video sellest, kuidas tehti filmi "Hullumeelsus".

"Kaadris: "Hullumeelsus""
Tallinnfilmi mängufilm, 1968.
Stsenaarium Viktors Lorenc.
Lavastaja Kaljo Kiisk.

Vatslav Nižinski (1889-1950)

Täna 126 aastat tagasi ehk 12. märtsil 1889 sündis Kiievis poola balletiartistide perekonnas Vatslav Nižinski (Wacław Niżyński). 1896. a asus poiss õppima tantsu Peterburi keiserlikus balletikoolis. Pärast kooli lõpetamist sai temast esitantsija Peterburi Maria Teatris, kus tema partneriteks olid kuulsad tantsijannad Matilda Kšessinskaja,  Anna Pavlova jt.

1907. - 1913. aastal oli Nižinski esitantsijaks Pariisis Sergei Djagilevi "Vene hooaegadel". Ta oli peaosades ballettides "Petruška", "Seherezade", "Daphnis ja Chloe" jt. 1912. a lavastas ta ise balleti "Fauni pärastlõuna", kus tantsis ka peaosa. Järgmisel aastal lavastas ta veel kaks balletti ja lahkus Djagilevi juurest. Üheks lahkumise põhjuseks olnud ka nende intiimsuhte katkemine. 1914. a moodustas Nižinski oma tantsutrupi Londonis, kuid 1916. a pöördus Djagilevi truppi tagasi.

Austajatel ja kriitikutel tuli Nižinski tantsuoskuse, -stiili ja -maitse kirjeldamisel sõnadest puudus, nii julge oli ta koreograafina ja võluv tantsijana. Kümne lava-aastaga suutis ta tantsukunsti tohutult täiustada. Tema hüppeid lavalaudadel võrreldi lendamisega. Hinnati ka tema ümberkehastumisoskust. Igapäevaelus aga olnud ta pigem tagasihoidlik, häbelik ja püüdnud suhtlemist vältida.

1917. a, pärast abiellumist tantsijanna Romolaga  diagnoositi tal vaimuhaigus ja Nižinski pidi lavalt lahkuma. Üheks haigestumise põhjuseks lisaks keerulisele isiklikule elule on peetud ka tema innustumist tolstoilusest, mis oli vene kultuuriemigrantide hulgas populaarne ja mille kohaselt näitleja elukutse tähendas patustamist.

Nižinski elas mõnda aega Šveitsis, kus näis, et kuulsa psühhiaatri Eugen Bleuleri ravi andis tulemusi. Ta püüdis luua uut tantsu jäädvustamise süsteemi, unistas oma tantsukoolist ja kirjutas raamatu "Nižinski päevik", mis anti välja Pariisis 1953. a.

Kuid skisofreenia teravnes uuesti ja Nižinski veetis oma elu ülejäänud aastad vaimuhaiglates. 8. või 11. aprillil 1950 suri ta Londonis, 1953. a maeti tema põrm ümber Montmartre'i kalmistule Pariisis.

Pildid internetist: ülal Vatslav Nižinski prints Albertina balletis "Giselle" (1910), keskel peaosas balletis "Seherezade".

"Lendas üle käopesa"

Ameerika kirjaniku Ken Kesey (17. september 1935 - 10. november 2001) romaan "Lendas üle käopesa" ("One Flew Over the Cuckoo's Nest")  on kirjutatud 1962. a ja käsitles valusat vaimuhaigla-teemat. Ainestikku oma raamatu jaoks sai Kesey Menlo Park Veterans' Hospital'is öövahetustes töötades, kui ta veetis palju aega patsientidega vesteldes.

1963. a kohandas Dale Wasserman romaani lava jaoks ja 1975. aastal lavastas Miloš Forman väga tuntuks saanud filmi "Lendas üle käopesa", mis pälvis järgmisel aastal viis Oscarit: parim film, parim meesnäitleja (Jack Nicholson), parim naisnäitleja (Louise Fletcher), parim lavastaja (Forman) ja parim stsenaarium (Lawrence Hauben, Bo Goldman).

Laiemas kõnepruugis on teost nimetatud "hullumajaromaaniks" ja see sisaldab rohkesti ühiskonnakriitikat kui "lugu Asutusest, kus ainsad terve mõistusega ja humaanse mõttemaailmaga inimesed on vaimselt haiged." Ühiskonnaga vastuollu sattunud vaimuhaigete taltsutamiseks kasutatakse selles Asutuses lobotoomiat.

Eesti keeles ilmus Kesey romaan esmakordselt 1999. a Matti Piirimaa tõlkes. Enne seda oli Loomingu Raamatukogus 1985. a ilmunud Dale Wassermani kolmevaatuseline näidend "Lendas üle käopesa" Mati Soomre tõlkes.

“Man, when you lose your laugh you lose your footing.”
― Ken Kesey, One Flew Over the Cuckoo's Nest.

Fotol on Jack Nicholson isemeelse patsiendi McMurphy osas:

Anthony Hopkins häältest peas

1993. a ütles kuulus filminäitleja Anthony Hopkins (sünd 31. dets 1937),et on lapsest saadik oma peas "hääli" kuulnud. Ta seostas seda kindlustunde puudumisega lapseeas.

---

"In 1993, in an interview in the News of the World, the Hollywood actor Anthony Hopkins made a remarkable admission, he claimed he heard strange voices in his head,

    "I’ve always had a little voice in my head, particularly when I was younger and less assured", he said.  "While onstage, during classical theatre the voice would suddenly say, "Oh, you think you can do Shakespeare, do you?" and he added; "Recently, I was being interviewed on television and the voice inside my head said to me, "Who the hell do you think you are. You’re just an actor, what the hell do you know about anything".

Anthony Hopkins locates the root of his voice hearing experience in the insecurity he felt as a child, he says:

    "I’ve always had a little voice in my head pulling me down, particularly when I was younger and less grounded…My school days were not always happy and I wanted to get away from Wales and be someone else. I was stupid at school, I just didn’t know what was going on. I thought I was on Mars, I didn’t know what they were talking about."

Many voice hearers share this description of the trigger for the voice experience and a recent survey showed that Hopkins is by no means alone. Social circumstances are related to the onset of the voices and examples of this include unbearable living situations, recent or childhood traumas, conflicts between the ideal and reality of people’s lives and the person’s overall emotional development."

Allikas: http://www.intervoiceonline.org/2463/voices/famous-people/anthony-hopkins.html#comments

Film: "Ärkamised"

Väidetavalt depressiooni tõttu enesetapu teinud andekas ja mitmekülgne näitleja Robin Williams (21. juuli 1951 - 11. august 2014) mängis 1990. a filmis "Ärkamised" ("Awakenings") psühhiaatrit ja neuroloogi dr Malcolm Sayerit.

"Ärkamised" on USA naisrežissööri Penny Marshalli film, mis põhineb neuroloogi, professor Oliver Sacksi kogemustel lootusetult haigete ravis 1960ndate aastate teisel poolel. Raamatuna on "Ärkamised" saanud väga populaarseks, andes ülevaate, kuidas pikki aastaid peaaegu täielikus liikumatuses  veetnud patsiendid Parkinsoni tõve arstimiseks leiutatud ravimi L-dopa mõjul "ärkavad", taas ilmneb nende inimlikkus, kuni...

Filmis saab dr Sayersi esimeseks patsiendiks ligi 40 aastat koomataolises unes viibinud Leonard Lowe (Robert De Niro). Lapsepõlvest saadik haige Leonardi "ärkamine" on mõjus ja liigutav.

Robin Williamsi ja Robert de Niro mäng selles filmis on väga meisterlik ja varjunditerohke, aga vaatajailt pisaraid välja kiskuv. Film kandideeris ka Oscarile.


EDIT:
Oliver Sacksi järelehüüe Robin Williamsile: "The man who could be anyone", The New Yorker 18. aug 2014:
http://www.newyorker.com/culture/culture-desk/man-anyone 

Tsitaate:
"One of the most amazing experiences of my life was working with Robin Williams, watching him become me, in the filming of my book “Awakenings,” in 1989. The patients whose experiences I had recounted in the book—some of them were still alive then—loved him, too. Over the next twenty-five years, Robin and I became good friends, and I grew to appreciate—no less than the brilliance of his wit and his sudden, explosive improvisations—his wide reading, the depth of his intelligence, and his humane concerns." 

"We would chat about neurology and biology, literature, history, biographies—he was startlingly well informed on pretty much everything under the sun, and this was a very different Robin—thoughtful, relaxed, not onstage, not “on.”" 

 "For me, more than anyone I have ever known, Robin, too, was that adorable genius. It is infinitely sad that this unique human being, who gave so much and so fully of himself to all of us, should have taken his own life."