Randolph M. Nesse ”Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile"

Randolph M. Nesse "Good Reasons for Bad Feelings: Insights from the Frontier of Evolutionary Psychiatry" (2019).

Randolph M. Nesse ”Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile" (eesti keeles 2020, kirjastus Argo, tlk Triin Olvet).

Raamatututvustusest:
"Ärevus, depressioon, sõltuvus, anoreksia, skisofreenia, bipolaarne häire, seksuaalelu probleemid, kõik need oleksid võinud loodusliku valiku käigus kaduda. Aga ei kadunud. Miks ometi? Sest need on ... kasulikud. Paraku mitte inimese õnnetundele, vaid geenidele."

Tsitaat:
"Samuti  on  kokku  varisenud  lootus  geneetikapõhisele  diagnoosimeetodile.  Skisofreenia,  bipolaarse  häire  või  autismi  põdemine  sõltub peaaegu  täielikult  inimese  geenidest,  mistõttu  sajandivahetusel  arvas enamik  meist,  kes  me  olime  hõivatud  psühhiaatria  teadustöödega,  et konkreetsed  geneetilised  süüdlased  leitakse  peagi. Paraku  on järgnenud uuringud näidanud, et nende haiguste puhul ei eksisteeri tugevat mõju avaldavaid sagedasi geenivariatsioone. Peaaegu kõik spetsiifilised variatsioonid  suurendavad  haigestumisriski  ühe  protsendi  võrra  või vähem.  See  on  psühhiaatria  ajaloo  kõige  tähtsam  ja  ühtlasi  kõige heidutavam  avastus.  Mida  see  tähendab  ja  mida  me  peaksime järgmiseks tegema, on suur küsimärk."

Laura raamatublogis: https://loemeraamatuid.ee/randolph-m-nesse-hea-pohjus-end-halvasti-tunda/

Randolph M. Nesse koduleht: http://randolphnesse.com

Artikkel: "Tartu annab vana hullumaja erafirma buldooseri hoolde"

Artikkel: "Tartu annab vana hullumaja erafirma buldooseri hoolde".
https://tartu.postimees.ee/6874413/nils-niitra-tartu-annab-vana-hullumaja-erafirma-buldooseri-hoolde
Nils Niitra. Tartu Postimees. 17. jaan 2020.

Nils Niitra kirjutab Tartu linnavalitsuse otsusest müüa maha Eesti suurim puithoone Staadioni tänaval. See on tema sõnul endine hullumaja hoone, kus on ravil olnud näiteks Juhan Liiv ja Kaarel Ird ning kus on töötanud maailmakuulsad psühhiaatrid. Majal on vanust 140 aastat.

Tsitaat: "Õigupoolest väärinuks Staadioni tänava hullumaja terve Eesti kultuuriloos ammuilma palju jõulisemat esilekergitamist seda enam, et tegu on teadaolevalt Eesti suurima puithoonega üldse."

Artikkel: "Kümme õudusttekitavat meetodit ajaloost, millega arstid vaimseid haigusi on ravinud"

Artikkel: "Kümme õudusttekitavat meetodit ajaloost, millega arstid vaimseid haigusi on ravinud".
http://tervis.postimees.ee/4230293/kumme-oudusttekitavat-meetodit-ajaloost-millega-arstid-vaimseid-haigusi-on-ravinud

Postimehe terviseportaal 3. sept 2017.

Kirjeldab järgmisi ravivõtteid:
Elekterkrampravi ehk elekteršokiravi.
Keerlemisteraapia.
Utica "häll".
Hüsteeriaravi.
Insuliinikooma ravi.
Hüdroteraapia.
Ohjeldustool.
Trepanatsioon.
Lobotoomia.
Hammaste ja organite eemaldamine.

Artikkel: "Poliitilise psühhiaatria pärand"

Artikkel: "Poliitilise psühhiaatria pärand".
https://www.muurileht.ee/poliitilise-psuhhiaatria-parand/
Merle Purre. Müürileht, 22. nov 2016.

Eestis ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides seostub vaimsete häiretega hirm häbimärgistamise ja „hullumajja” paneku ees, mis on pärit totalitaarse režiimi aegsest meditsiini kuritarvitamisest. Autor kirjutab, kuidas rahvusvahelises teadusmaailmas on alates 1960ndatest kasvanud järk-järgult psüühikahäireid puudutavate hoiakute uurimine.

Sama artikkel on avaldatud 1. dets Postimehes:
Artikkel: "Merle Purre: nõukogude poliitilise psühhiaatria pärand annab endiselt tunda"
http://arvamus.postimees.ee/3930737/merle-purre-noukogude-poliitilise-psuehhiaatria-paerand-annab-endiselt-tunda

Autoritutvustus Müürilehest: Merle Purre uurib oma teadustöös Eesti inimeste hoiakuid vaimse tervise, selle probleemide ning psüühikahäirete ravi kohta. Ta on omandanud magistrikraadi semiootikas ning jätkab doktoriõpingutega sotsioloogia erialal Tartu Ülikoolis.

Ahelatest vabastamine

Tony Robert-Fleury maal "Dr. Philippe Pinel Salpêtrière'i vaimuhaiglas", 1795.
Dr Philippe Pinel (1745-1826) vabastas Pariisi vaimuhaigla naispatsiendid ahelatest ja keelas neid peksta, jättes kasutusse hullusärgid jms.

Artikkel: "Peeter Langovitsi tagasivaade: psühhiaatriahaigla suurpõleng"

Artikkel: "Peeter Langovitsi tagasivaade: psühhiaatriahaigla suurpõleng"
http://arvamus.postimees.ee/3578693/peeter-langovitsi-tagasivaade-psuhhiaatriahaigla-suurpoleng
Postimees, 12. veebr 2016.

Fotograaf Peeter Langovitsi meenutus koos dokumentaalfotodega sellest,  kuidas 20 aastat tagasi, 9. veebr 1996 keskööl põles Seevaldis üks 1910. aastal ehitatud arhitektuuriliselt väärtuslik kahekorruseline mansardkorrusega haiglakorpus.

Tsitaate:
"Haigla 3. osakonnas oli tulekahju süttimisel 87 patsienti ja 12 haiglatöötajat. Maja teisele korrusele olid majutatud mehed, esimesele naised ja ohtlikud, erirežiimi alla kuuluvad patsiendid."

"Suurpõlengus hukkus kaheksa erihooldekodudesse saatmist ootavat eakat meesterahvast, kellest neli põlevast majast välja toimetati. Raskete põletushaavadega viidi Keila haiglasse seitse inimest, neist ühe elu ei õnnestunud päästa."

"Suudeti päästa kõigi haigete haiguslood ja kriminaaltoimikud."

"Hukkunute omastele avaldasid kaastunnet president Lennart Meri ja vabariigi valitsus."

Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge"

"Täheselge, lumivalge" autor Joel Haahtela on ühes intervjuus öelnud: "Ma arvan, et loomisimpulss lähtub igatsusest millegi järele, mis on kadunud, millest on ilma jäädud, millest tahetakse kasvõi kübekese võrragi midagi tagasi saada kesk kõike katkist ja kaootilist. See on viis tulla toime selle kurbusega, mida elu katkematult juurde toodab. Seda laadi mõtetes psühhiaatria ja kirjutamine kohtuvad ja tegelevad ausalt öeldes ühe ja sama asjaga."

Joel Haahtela (täie nimega Joel Kauko Kallevi Haahtela; sündinud 10. sept 1972) on soome psühhiaater ja kirjanik, kellelt praeguseks on ilmunud üheksa raamatut. Siin on juttu neist ühest - "Täheselge, lumivalge“ ("Tähtikirkas, lumivalkea", Otava, 2013; e. k. Hea Lugu, 2014, tlk. Hille Lagerspetz).

See on väga lakooniline ja siiras raamat, mille sisuks on järjest enam kurva- ja ärameelsusse pöörduva soomlase päevikumärkmed, kirjad armsamale. Need algavad 1889. a. Pariisis, seejärel saab temast ajakirjanik Berliinis, siis  peab ta oma päevikut Kagu-Aasias, kuni jõuab lõpule 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.

Mõned peategelase Leo Halme mõtted:
"Süda on nagu linnupesa, mõtlesin ma. Kui see kord hüljata, siis variseb see maha ja läheb katki.”

"Aeg-ajalt aeg peatub. Inimesest jääb osa sinna kohta maha, kuigi osa läheb edasi. Ja mida rohkem jääb maha, seda vähem on seda, mis edasi läheb, mõnikord peaaegu mitte midagi. Mõnikord liigume edasi murdosadena, kuni kaome."

"Mõtlesin, et väljaspool inimest ei ole kedagi teist, küll aga seespool. Sees väreleb teine, kes vallutab ruumi ja takistab olemast terviklik. Keegi nähtamatu, aga alati kohal. Valguskiir, mis juhatab või kustudes hävitab, viib elu minema. Nii nagu kaob vesi, mis seguneb veega, ja liiv, mis seguneb liivaga."

"Ma mõtlesin, et olen teda varemgi näinud. On inimesi, kes tulevad üha uuesti meie ellu, üha uuel kujul, aga siiski alati sellesamana. Nad tuletavad meile meelde seda, mis on läinud ja mida on siiski veel igal sammul olemas."

"Ja seal, kui olin maailmast juba lahku löönud, ei tundnud ma enam ängistust ega hirmu. Ei olnud kuupäeva ega kohta, ei enam küsimust, millal või kus; kõik ümberringi vaid täheselge, lumivalge."

* * *

"Täheselge, lumivalge" lõpus meenutab psühhiaatrist kirjanik Joel Haahtela lühidalt ka üht vaimuhaigetega seotud koledat fakti Euroopa ajaloost, seda "kuidas Euroopas kohunud eugeenika ja rassihügieeni innustus oli algul viinud sundsteriliseerimiseni ja lõpuks mõtteni, et on inimesi, kelle elu ei ole elamist väärt. Ja et nende elu üle võib otsustada ja nad rahva hulgast likvideerida. Selle küünilise ideoloogia järgi käis rahvaste vahel olelusvõitlus, kus tugevamal oli õigus ellu jääda. Nõrgad olid majanduslik ja vaimne koorem, ja nende elu oli tähtsusetu. 1939. aastal rajasid rahvussotsialistid Berliinis uue organisatsiooni, mille peakorter asus aadressil Tiergartenstrasse 4. Selles ilusas häärberis pandi kokku tegevuskava Aktion T 4, mille järgi vaimselt alaarenenud, arengupuudega, kehalise väärarenguga, korduvalt kuriteos süüdi mõistetud ja asotsiaalsed, parandamatult psüühiliselt haiged ja muidu valudefektiga ühiskonda kurnavad elemendid tuleks elimineerida. Tegevuskava pidid ellu viima tavalised inimesed: arstid, õed, puusepad, autojuhid, torulukksepad ja fotograafid. Esimesed mõrvad toimusid Poola metsades 1939. aasta sügisel. Seejärel jätkus tapatöö eri kohtades Poolas ja Saksamaal, kõigepealt mahalaskmiste läbi ning hiljem veoautode presentkatte all või keldrites tõhusama ja puhtama süsinikmonoksiidi abil. Bernburgi eutanaasiakeskus loodi 1940. aasta oktoobris-novembris ja juhatusse valiti Irmfried Eberli nimeline arst, kes hiljem sai Treblinka koonduslaagri komandandiks."

On pikemalt seletamatagi selge, et Aktion T 4 ohvriks langesid ka (ja võib-olla eelkõige) skisofreenia- ja masendusehaiged. Rohkemat võib soovi korral lugeda näiteks Wikipediast.

* * *

Ja veel üks tsitaat Joel Haahtelalt:
"Hiljem vaatasin osakonna söögisaalis oma kaaspatsiente, kes sõid vaikides, ja mulle hakkas tunduma, et õigupoolest sarnanesid nad kõik Kristusega. Nad lunastasid elu, mis oli väljaspool. Nad maksid selle eest, et inimesed elasid maailmas nii, nagu nad elasid. Nad olid need, kes kurvastasid teiste eest. Kuigi ega kogu kurbus neisse ikkagi ära ei mahtunud ja seda nõrgus kogu aeg natuke üle ääre, tilkus maailma."

Michel Foucault "Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul."

Michel Foucault "Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul."
Ilmamaa, 2003. Tlk Mirjam Lepikult, saatesõna Vaino Vahing.

30 aastat tagasi surnud Michel Foucault (15. oktoober 1926 – 25. juuni 1984) oli prantsuse filosoof, kelle tööd on mõjukad kõigis humanitaar- ja sotsiaalteadustes.

“Hulluse viimne keel on sama mis mõistuse keel, kuid see on mähkunud kujutluspildi nõiduslikkusesse ning piiratud pilti ümbritseva nähtavuse ruumiga; väljaspool kujutluspiltide totaalsust ja diskursuse universaalsust moodustab ta neist kahest kokku erakordse ja igasuguste reeglite vastase organisatsiooni, mille visas ja kangekaelses erilisuses hullus just nimelt seisnebki. Niisiis ei peitu hullus täpsemalt öeldes päriselt kujutluspildis, mis iseenesest ei ole tõene ega väär, arukas ega hull -, samuti mitte arutluses, mis on lihtne vorm ega olene millestki muust kui loogika vaieldamatutest figuuridest. Ja siiski on hullus nii ühes kui teises. Ühes nende vahekorra erilises figuuris.” (lk 355)

"Meie päevil pole inimesel muud tõde peale mõistatuse, mis peitub tolles hullus, kes inimene ise on ja samas ka ei ole. Iga hull kannab ja ei kanna endas inimese tõde, mille ta paljastab just seeläbi, et oma inimlikkusest ära langeb." (lk 789)

"Kui hullus lõikab läbi loomingu, avaneb seal tühjus, vaikuse aeg, vastuseta küsimus; nõnda tekitab looming parandamatu rebendi, milles maailm on vastupandamatult sunnitud iseennast küsitlema." (lk 802)

1961. a kirjutatud teos on raske lugemine nii köite kaalu kui sisu ja käsitluslaadi poolest, kuid süvenenumalt psühhiaatria ajaloost huvitunule võib selles üht-teist tema teadmisi oluliselt täiendavat olla. Igapäevaseks kergeks lugemiseks ei sobi, ka mitte masendusmeeleolus lugemiseks.

Vaata ka: http://loterii.blogspot.com/2010/09/michel-foucault-hullus-ja-arutus.html

Emil Kraepelin (1856-1926)

Tuntuim psühhootiliste häirete uurija Eestis on olnud saksa psühhiaater Emil Wilhelm Magnus Georg Kraepelin (15. veebr 1856 - 7. okt 1926), kes töötas Tartu Ülikooli psühhiaatriakateedri ja teraapiakliiniku närvi- ja vaimuhaiguste osakonna (1882. aastast närvi- ja vaimuhaiguste kliiniku /praegu psühhiaatrikliinik/) juhatajana 1886-1891. a.

Pildilt on näha, milline nägi Emil Kraepelin välja Tartus töötades. Umbes 1886. a tehtud foto allservas on kirjas Jurjew. - Foto Wikipediast.

Teoses "Tartu Ülikooli ajalugu II, 1798-1918" (Eesti Raamat. Tallinn 1982, lk 244-245) kirjutatakse professor Emil Kraepelini kohta, et ta oli sajandivahetuse suurimaid psühhiaatreid.

"Tartus hakkas ta looma psüühiliste haiguste kliinilis-nosoloogilist klassifikatsiooni, viljeldes eriti eksperimentaalpsühholoogiat, samuti uuris ta alkoholi, kofeiini ja tee toimet inimese psüühilistele protsessidele. Uurimistulemused võttis ta kokku töös (1892), mis on maailmakirjanduses esimene inimese psühhofarmakoloogiaalane monograafia."

Ka avaldas Emil Kraepelin Tartu perioodil psühhiaatria õpperaamatu (1887) kahes väljaandes, hiljem käsiraamatu, mis ilmus paljudes väljaannetes ja tõlgiti mitmesse keelde.

Samas ajaloouurimuses (lk 156-157) nimetatakse Kraepelinit nüüdispsühhiaatria rajajaks ja meenutatakse, et ta oli töötanud maailma esimeses eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumis Wilhelm Wundti juures. Tsiteeritakse Jüri Saarma ja Vaino Vahingu artiklit "E. Kraepelini psühhofarmakoloogilistest uurimistest Tartus" (1976), nentides, et "Kraepelini psühhofarmakoloogilises ja eksperimentaalpsühholoogilises tegevuses on kõige viljakam just Tartu  periood nii oma haardeulatuselt kui ka uurimiste sügavuselt. /- - -/ E. Kraepelini järeldused ning üldistatud käsitlused sel ajal ei ole oma väärtust minetanud."

Nii öeldi siis hulk aastaid tagasi ilmunud raamatus. Mida arvatakse Emil Kraepelini kohta praegu, saab igaüks soovi korral juba ise vaadata internetis väga paljudest kohtadest.

Näiteks kirjutab www.kliinikum.ee psühhootilisi seisundeid käsitleval leheküljel, et Emil Kraepelin vaatles teiste teadlaste poolt varem kirjeldatud seisundeid ühtse haigusena - dementia praecox'i ehk varajase nõdrameelsusena, mida ta eristas maniakaal-depressiivsest psühhoosist ja paranoiast.

Uurides sama haigust võttis Eugen Bleuler (1857-1939) kasutusele mõiste skisofreenia (1908). Huvitav on ka fakt, et Carl Gustav Jung (1875-1961) oli Bleuleri assistent.

Kraepelini hilisemast tööelust on silmapaistev  1902. a alanud koostöö Alois Alzheimeriga (1864-1915), kellega koos identifitseeriti Alzheimeri tõbi.

Et aga blogilugejat tõsiteadusesse kalduva  kirjatükiga rohkem mitte väsitada, piirdun üksnes Wikipedia linkidega; neist venekeelne tekst on kõige põhjalikuma sisuga:

Emil Kraepelin eestikeelses Wikipedias.
Emil Kraepelin ingliskeelses Wikipedias. 
Эмиль Крепелин - Материал из Википедии.