Filmiuudis

Hea uudis on, et Louis Wainist, kellest kirjutasin selle blogi esimese postituse 2014. aastal, on tehtud film. 

Meediaväljaanded teatavad, et 22. oktoobril 2021 jõuab kinodesse Amazone ajastudraama „The Electrical Life of Louis Wain“, milles on peaosades Benedict Cumberbatch ja Claire Foy. Filmi režissöör on Will Sharpe.

Ja otse loomulikult on filmis olulisel kohal kassid – niihästi Louis Waini elus kui ka tema kunstis.

Filmi ametlik treiler: https://youtu.be/xzDr_tbL-es

Film: "Igaviku väravas" - "At Eternity's Gate"

"Igaviku väravas" -"At Eternity's Gate" (2018, Suurbritannia, USA; režissöör Julian Schnabel).

See on eluloofilm Vincent van Goghist (1853-1890). Film käsitleb perioodi, mil kunstnik viibis eksiilis Prantsusmaal, Arles'is ja Auvears-sur-Oise'is, kus ta arendas välja oma unikaalsete värvilahendustega maalimisstiili.

Film on katse avada van Goghi siseilma, mida mõjutavad kunstniku võitlus kimbutava vaimuhaigusega, sõprus juba tunnustatud kunstniku Paul Gauguiniga ja igavikulised otsingud. Van Goghile on toeks tema vend Theo, kel aga ei õnnestu tema maale müüa. Ülejäänud inimestega lähevad kunstniku suhted nagu üle kivide ja kändude, enamasti teda ei mõisteta.

Huvitavad ja isevärki on filmiloojate katsed avada looduse mõju kunstnikule ning kujutada pildiliselt teda saatnud hääli ja meelepetteid.

Sünged on kaadrid vaimuhaiglast ja vanglast, kuid kuni õnnetu lõpuni säilib kunstnikul elus ikka ja alati lootusekiir tema ainulaadse talendi näol.

Willem Dafoe mäng köidab vaatajat tõesti ja avab veenvalt Vincent van Goghi olemust.

Loe filmi kohta siit:
https://en.wikipedia.org/wiki/At_Eternity's_Gate_(film)

Poster internetist.

Vaata ka selle blogi neid postitusi:
Vincent van Gogh (1853-1890)  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/06/vincent-van-gogh-1853-1890.html
Ja oma eluajal oli vaimuhaige kunstnik vaene... -
https://skiso-praanik.blogspot.com/2014/11/ja-oma-eluajal-oli-vaimuhaige-kunstnik.html
Võib-olla maalis van Gogh spiraalgalaktikat? -
https://skiso-praanik.blogspot.com/2015/02/voib-olla-maalis-van-gogh.html

Kaks südamlikku filmi David Helfgottist

ETVst on aeg-ajalt näha olnud Saksamaa dokumentaalfilm "Tere, mina olen David. Teekond David Helfgottiga" ("Hello I am David! A Journey with David Helfgott", 2015, rež Cosima Lange)

Filmitutvustusest: "Austraalia päritolu David Helfgott on ainulaadne kunstnikuisiksus ja hinnatud kontsertpianist, kuid tal on särava ande kõrval ka veidrusi. Pärast närvivapustust ja 11 aastat vaimuhaiglates näis, et imelapse karjäär on läbi. Kuid muusika tervendava väe ja sügava armastusega oma naise Gilliani vastu on ta leidnud tagasitee normaalsesse ellu ning kontserdilavadele. Ta mängib nakatava kire ja impulsiivsusega nii, nagu tunneb, ütleb seda, mida mõtleb, ja käitub nõnda, nagu ise tahab."

Kontserpianist David Helfgott (sünd 19. mai 1947) oli vaimuhaiglates skisofreenia tõttu. Tema elust on tehtud ka rež Scott Hicksi mängufilm "Shine" (1996), milles täiskasvanud Davidit mängis Geoffrey Rush, kes sai selle rolli eest Academy Award preemia (1997).

Geeniuse noorem poeg

Praegu ETVs näidatav sari „Geenius: Einstein“ sisaldab ka episoode Albert Einsteini ja Mileva Marići nooremast pojast Eduardist, kes oli skisofreeniahaige.

Vt: https://youtu.be/0fJ34CTy-R4

Eduard Einstein sündis Zürichis 28. juulil 1910. Lapsest peale oli ta haiglane. Albert Einstein kutsus oma poega Tete'iks, see oli hellitusnimi, mis oli tuletatud prantsuskeelsest sõnast „petit“ (väike) ja püüdis teda ta haiguses igati toetada ka pärast emast lahkuminekut.

Sirguvat Eduardi huvitas üliõpilasena psühhiaatria ja eriti Sigmund Freudi käsitlus sellest. Ta hindas muusikat ja kunsti ning kirjutas luulet. Eduard kurtis, et on raske olla nii kuulsa isa poeg nagu Albert Einstein. 1930. a pärast enesetapukatset diagnoositi 20aastasel Eduardil skisofreenia.

Kui Albert Einstein koos abikaasa Elsaga 1933. a emigreerus USAsse, läks temaga kaasa ka vanem poeg Hans Albert, kellest sai teadlane. Eduard jäi Šveitsi Zürichi ülikooli psühhiaatriakliinikusse. Enne emigreerumist külastas Albert Einstein poega ja see jäi nende viimaseks kohtumiseks.

Eduard Einstein suri 25. oktoobril 1965, olles veetnud vaimuhaiglas üle 30 aasta.

Allikas: https://allthatsinteresting.com/eduard-einstein

Camille Claudel (1864-1943)

Camille Claudel (8. dets 1864 - 19. okt 1943; täisnimega Camille Anastasia Kendall Maria Nicola Claudel) oli prantsuse kuulsaima kujuri Auguste Rodini õpilane, armuke, muusa ja rivaal.

Pärast tema surma on tema eluajal peaaegu märkamata looming leidnud tunnustust. 2017. a avati Nogent-sur-Seine'is tema rahvuslik muuseum, ka Rodini muuseumis Pariisis on üks tuba pühendatud Camille Claudeli taiestele.

1884. a hakkas Claudel tööle Rodini töökojas ja oli skulptori modelliks.

„„Oh, ma usun tõesti, et mõnes suhtes olete täiskasvanud, mademoiselle,“ lausus Auguste. See noor naine, kes erines nii suurel määral kõigist teistest, keda tema seni oli kohanud, meeldis talle, ent ajas ka hämmeldusse. Reageerimisvõime, kiire taip soojendasid ning liigutasid Auguste'i südant. Kuid neiu oli ju alles puhkemata pung, aga tema ise – mon dieu, tema ise tundis end järsku vanana!“

Camille Claudel "Rodin" (u 1888)

Hulk aega oli Camille Rodini armuke, kuid ei elanud temaga koos, sest Rodinil oli pikaajaline elukaaslane Rose.

Claudeli perekonnale ei meeldinud neiu vaimustumine kunstist ja ta oli sunnitud kodust lahkuma. 1892. a, väidetavalt pärast raseduse katkemist, lõpetas Camille intiimsuhted Rodiniga, kuid nad kohtusid veel mõned aastad sageli.

Claudeli osaks said vaesus ja publiku halb suhtumine tema teostesse. Kunstikriitik Octave Mirbeau pidas teda mässuliseks naisgeeniuseks. Tema tuntuimaks skulptuuriks kujunes „Valss“ (1893). Claudeli stiili pidasid mõned kunstikriitikud jõuliselt mehelikuks, teised väitsid, et tema looming on süngem ja kontrastsem kui Rodini oma.

Camille Claudel "Valss" (1893)

Huvitav ja salapärane olevat olnud ka Claudeli suhe helilooja Claude Debussy'ga.

1905. a tunnistati Camille Claudel vaimuhaigeks. Ta hävitas hulga oma skulptuure, kadus pikkadeks ajavahemikeks, kannatas alkoholismi ja paranoia all ja tal diagnoositi skisofreenia. Ta süüdistas Rodini, et too olevat varastanud tema ideid ja kavatsenud teda naistevanglasse panna või tappa.

„Camille lukustas end ateljeesse ega käinud nädalate viisi väljas, ta oli olnud mitu päeva söömata, aknakatted kuude kaupa ees. Ta põlvitas küünlavalgel Neitsi Maarja kipskuju ees, mille oli ilmselt ise teinud, ja iga kord, kui ta seda hellalt puudutas, sosistas ta: „La petite amie“. Ta ei tundnud kedagi ära, isegi mitte oma venda Pauli. Ta oli nagu laps esimesel pihil. Kui vend tahtis akent avada ja veidi värsket õhku tuppa lasta, puges ta nurka ja hakkas segast juttu ajama...“

1913. a märtsis pandi Camille Ville-Évrard' vaimuhaiglasse  Neuilly-sur-Marne'is. kuid samal ajal, kui ta oli tujukas ja haiglane oma käitumise poolest, oli ta andekas ja loov natuur. Arstid püüdsid tema sugulasi veenda, et Camille ei peaks olema vaimuhaiglas, kuid perekond, eelkõige ema, kes tütart ei sallinud, ja vend Paul, otsustas ta sinna jätta.

Hiljem viidi ta üle teistesse vaimuravilatesse. Üle 30 aasta elas Camille  Montfavet'i varjupaigas vaimuhaigetele, kus suri 1943. a. Ta olevat maetud sealsesse vaimuhaigete ühishauda.

Kuigi ta hävitas enamiku oma loomingust, on alles ühtekokku ligi 90 kuju, visandit ja joonistust.

Filmi "Camille Claudel 1915" poster.

Tema saatusest on tehtud mitu filmi. Režissöör Bruno Dumont'i filmis „Camille Claudel 1915“ (2013) keskendutakse kolmele päevale umbes 50-aastase hullumajja luku taha pandud Claudeli elus.

Filmitutvustusest: „Jälitusmaania all kannatav Claudel on tunduvalt adekvaatsem kui kes tahes teine teda ümbritsevatest lalisevatest hullumaja asukatest. See tähendab, et ta on suletud uste taga lõpmata üksildane ja tema ainsaks lootuseks jääb, et perekond ta ükskord ometi sealt ära viiks. Kirjeldatu võib kõlada raskepäraselt, ent nii veider, kui see ka poleks, ei mõju Dumonti film sugugi liiga masendavalt. See film pole mitte karm, vaid pigem karge. On arvatud, et režissööri seni kliiniliselt halastamatut käekirja pehmendab antud filmi puhul peaosatäitja Juliette Binoche (posteril kõrval) oma inimliku soojusega.“

Eluloofilm „Rodin“ (Prantsusmaa, Belgia, USA; 2017, rež Jacques Doillon) käsitleb Rodini loomingu kõrval üsna põhjalikult tema keevalist ja vastuolulist suhet talendika õpilase Camille Claudeliga (Izïa Higelin). Selles suhtes oli nii hullumeelset kirge kui ka teineteise vihkamist. Rodini osas on Vincent Lindon, Camille Claudeli mängib Izïa Higelin. (Mõlemad on siinsel filmikaadril:)

Camille Claudelist on südamlikult ja poeetiliselt juttu ka David Weissi suurromaanis „Alasti tulin ma“, mis käsitleb Auguste Rodini elukäiku (e. k tõlkinud Eha Vasara, kirjastus Kunst, 1981) ja millest pärinevad ka siinsed tsitaadid.

Allikad: Wikipedia ja muu internetiteave, D. Weissi romaan. Fotod ja filmiposter on internetist.

Luuletaja, kes kuulis „hääli"

„Mis tuleb lõpuks?
Tarkus.
Hullumeelsus.“

Lembit Kurvits (15. mai 1954 Mammaste, Põlva lähedal – 20. veebruar 2017 Keila haigla hooldekodu) oli eesti luuletaja ja prosaist. Pärast õpinguid Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides õppis lühemat aega Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, tegutses vabakutselise kirjanikuna. Oli vanglas, psühhoneuroloogiahaiglas ja hooldekodus. Tal on ilmunud 9 raamatut, neist viimane 2003. a.

Internetist leidsin mõne luuletuse, ühe panen siia:

MAARJAMÕISA TALV

Öö tõmbab musta joone
ihust läbi,
kaob ängistuses rõõm
ja aust saab häbi;
jääb jäise akna taha kõik,
mil elus
on olnud tähendus
õrnvalus

Arvustades 2003. a ilmunud valikkogu „Tõrvalill“ on Peeter Künstler Sirbis muu hulgas kirjutanud:

„Hulkuja kujund on aga omane kogu ta loomingule, ka proosale. Kurvits väärib juba isikumüüti, milles võib üllatavalt palju paralleelsust leida Juhan Liiviga, millele ta ise on nooruspõlves oma luuletustes ka vihjanud. Liivi kõik kuidagi vaistlikult austasid, lausa ahmisid tema prohvetlikkuse kübemeid ja ta rasket saatust. Talle kaasaegsed lõid eluajal isikumüüti. Kurvits on sarnast suhtumist väärt. Nüüd on teised ajad, suhtumine inimestesse ja inimtüüpidesse kardinaalselt muutunud, kuid ka Kurvitsa luule tegelikult on väärtuslik, samas talle kui boheemile, vaimuhaigele oleks justnagu määratud tola ja luuseri roll. Hea, et Kurvits astus ise selle vastu, kirjutades ühest viimasest haigus- ja joomahoost äärmiselt tiheda ja terava novelli, mis on ilmunud vähemalt kahel korral, esmalt paar aastat tagasi Loomingus ja hiljem Kurvitsa eelmises kogus.“
(Allikas: Peeter Künstler „Soojust ma otsinud olen“
http://www.sirp.ee/archive/2003/15.08.03/Kirjand/kirjand1-2.html )

Mainitud terav ja tihe novell on internetis loetav Digarist, otsi:
Lembit Kurvits „1993-2000. Dr Vaino Vahingule, psühhiaatrile ja kirjanikule“. Looming nr 8, 2000. a, lk 134-140.

Selles kirjutab Kurvits halastamatult lahti enda kui „hääli" kuulva vaimuhaige elu-olu. Tsitaate:

„Kuid kuulsin kogu aeg „hääli" — alkoholi liigtarvitamisest —, neid „hääli" hakkasin kuulma juba 1993. aasta lõpus. Ilmekalt avaldus see kraanist voolava vee solinas. Veevoolus rääkis minuga põhiliselt Vaino Vahing.
Tänavail liikudes ent kuulsin Kaplinskit, Mälli, Beierit, Lõhmust, paljusid tuttavaid, eksabikaasasid endaga rääkimas.
Kuid tekkisid ka anonüümsed „hääled", mis meelitasid auto alla tormama, sildadelt jõkke hüppama, elektrikilpidesse ronima ning end pooma. Olin „häältega" hädas, ja kui need käskisid teha midagi sellist, mis otseselt ei pannud ohtu elu, siis tegingi. Näiteks 1996. aasta kevadel käskis anonüümne „hääl" osta turult kilo värsket räime, pool kilo suhkrut ja süüa räimed suhkruga tervelt ära. Täpselt Kastani—Riia ristmikus kõnniteel. Seal ma siis asfaldil istusin, kastsin räimi suhkrusse ja kugistasin neid.
Muidugi tegin „häälte" mõjul veel loendamatuid asju: lõhkusin oma toa, mööbli, maalid, riided, viskasin ära toidunõud jms. Kuid ma ei saanud aru, miks pidin nii toimima. Muidugi kahjustasin end majanduslikult, ja ükskord Raja tänava haiglast tulles leidsin toa keskelt vaid kartulikasti. Sellele oli laotatud lina ning asetatud lillevaas. Vaasis lilled. Nii olin ise teinud, enne haiglasse sattumist.“

„Psühhiaatriaosakonnas olin kuni juulini 1998. Seega ligi üksteist kuud. Ühel päeval sõin ära oma heleda, Hongkongi päevasärgi. Ribadeks kistult, ei joonud vettki peale. Kõht ka ei hakanud valutama. Inimesegi magu on nagu krokodillil, seedib kõik ära. Sõin ju ära ka nonde soome talvesaabaste metallist lukumansetid, sest nood olid soome sõdalaste kujulised ja ähvardasid mind ära tappa. Seepärast pistsin nad kinni. Sõin ära ka ühe soki ja närisin pool tuhvlitalda peeneks. Tuhvlitald meenutas vähki  ning vähki olen ma alati kartnud. Nagu vähi peale mõtlen, meenub too muinaslugu „Vägev vähk ja täitmatu naine“.“

„Inimene ei tohi jääda üksi. Ta on loodud suhtlema, ta on ühiskondlik olend. Kaasinimestega läbi käies ei juhtu naljalt sedalaadi seiku nagu siin kirjapandult minuga — mida põhjustas eeskätt enesessetõmbumine.“

„Elu ongi nagu üks laul. Ta hõljub, lähedal ja kaugel, ja inimhing muutub rahutuks, ei saa enam asu, ja tema ees viirastuvad unistustes nähtamatud väljad.“

Kriitik Kalev Kesküla on Eesti Ekspressi nädala raamatu rubriigis Kurvitsa kohta kirjutanud:

„Kurvitsa võrdlus Juhan Liiviga ei ole vägivaldne. ”Kätt tahtsin anda – / murtud oli see. / Suud tahtsin anda – korpas oli see./ Siis tahtsin magada / ma sinuga, / kuid karvus satikad. // Mis jäi mul üle? / Laulsin: “Jee-jee!”. Luuletuse pealkirjaks on “Raha”. Kas ei kõla selles luuletuses liivilik nukrus, saatuslik paratamatus? Luuletuse lõpupuänt ühendab endas Liivi kohmakuse, ettearvamatu leidlikkuse ja lisab Kurvitsa poolt veidi moodsat sürrealistliku maiguga irooniat. See luuletus on Juhan Liiv kaasaega tõlgitult. Samas on tal muidugi hoopis konventsionaalsemaid ja “ilusamaid” luuletusi.“
(Allikas: http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-lembit-kurvits-torvalill-luulet-ja-motteid?id=69068469)

Kirjanike Liidu järelehüüdest Lembit Kurvitsale, tsitaat:

„„Ma maitsen teadmisi. Nad teevad mulle rõõmu,“ kirjutas poeet, küsides aga sealsamas saatuslikult: „Mis tuleb lõpuks? Tarkus? Hullumeelsus?“ Kogu tema elu oli soojuse otsimine, ent ka kärsitus ja suutmatus talle pakutavat soojust vastu võtta ja sellega rahus elada.“
(Allikas: Sirp, 3. märts 2017: http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lembit-kurvits-15-v-1954-20-ii-2017/)

Veel üks lugemissoovitus: Lembit Kurvitsa mälestuseks on Simo oma blogis Simo77 kirjutanud oma mõtetest ja meenutustest. Vaata: „Nekroloogi lugedes“
http://runnelsimo.blogspot.com.ee/2017/03/nekroloogi-lugedes.html

Mary Ann Todd Lincoln (1818-1882)

Mary Ann Todd Lincoln (13. dets 1818 - 16. juuli 1882) oli USA 16. presidendi Abraham Lincolni abikaasa. Ta oli saanud hea hariduse ja toetas oma abikaasat presidendiajal kõigiti. Ka Lincolnile saatuslikuks saanud lasu ajal oli ta presidendi kõrval.

1875. aastal, kümme aastat pärast Abraham Lincolni mõrva, pani vanim poeg Robert ema mõneks ajaks sunniviisiliselt vaimuhaiglasse. Tal oli mitmesuguseid psüühikahäireid, mõnedel andmetel (mis siiski pole täit kinnitust leidnud) ka skisofreenia.

Foto internetist: Mary Lincoln u 1846. a. Pildistanud: Shepherd, Nicolas H.

Nikolai Gogol (1809-1852)

Väidetavalt oli kuulus vene kirjanik Nikolai Gogol sksiofreeniahaige, kel esinesid nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid, apaatia ja välisärritajatele mittereageerimise nähud, mis vaheldusid äärmusliku aktiivsuse ja ärrutuvusega. Sageli kaldus Gogol depressiooni. Ta olevat olnud arvamusel, et tema organid on kehas valesti ja kõht üldse valetpidi.Ilmnesid ka klaustrofoobianähud.

Need ilmingud saatsid teda läbi elu, kuid tugevnesid eriti viimasel eluaastal. 1852. a jaanuaris suri tema lähedase sõbra õde ja see tekitas Gogolis surmahirmu ja pideva palvetamisvajaduse. Ta keeldus söögist, kuigi tundis end nõrgana.

Ööl vastu 12. veebruari põletas Gogol oma käsikirjad, mida olevat nõudnud mustad jõud. Tema tervislik seisund halvenes järsult. Raviks kasutati tollal kaane, märgadesse voodilinadesse mähkimist ja pea hoidmist jäises vees. Gogolit need raviviisid ei aidanud ja 21. veebruaril (4. märtsil) 1852 ta suri. Surma põhjus on senini selgusetu, hüpoteese on selle kohta aga palju alates elavhõbedamürgistusest kuni enesetapuni mustade jõudude mahitusel. Selge on, et kirjanik oli füüsiliselt äärmiselt kurnatud ja närviline.
Siinne tekst tugineb venekeelsetele internetimaterjalidele.

Juhan Liiv oma vaimuhaigusest

Siinsed tsitaadid on Juhan Liivi raamatust "Enesest ja teistest: Juhan Liivi kogutud teoksed. I" - Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1921, milles leidub üsna palju tema ülestähendusi oma vaimuhaigusest.

Sissejuhatuses ütleb raamatu koostanud Friedebert Tuglas: "...nagu teada, algasid ta vaimuelu korratused 1892. a. paiku, ja ta suri a. 1913. Siin ilmuvad Liivi autobiograafilised katked on lootuseta närvihaige inimese eneseavaldused."

Üks haiglasseviimine:
"Kas nüüd nendel minu kohta nõu enne peetud oli, mind hullumajaga kiusata või koguni sinna sisse viia, või tõi neid sellele mõttele tuttav tuulepill ja selle mõju teel inimeste kohta – nende küsimuste pääle ei või ma praegu kosta, – lühidalt, hobune peatas hullumaja ukse ees, ilma, et ma oleksin teadnud, et ta see on. Seda maja olin ma üksi jõe poolt silmitsenud ja aimasin umbes, et ta sääl küljes on."
/- - -/
"Nad juhatasid mulle saali, viie või kuue haige voodi vahele ühe tühja voodi, mida ma vastu võtsin. Kajakõne kuuldus jälle, üks haigetest hõõrus hambaid. Alles nüüd märkasin ma, mis oli sündinud: Mina olin Tartu hullumaja vang."

Raamatu koostaja märkustest:
"Mina olin Tartu hullumaja vang... Ma olin sääl kolm kuud. Ometi on Liivi esimene kliinikuravitsus üle aasta ja kolme kuu kestnud, 8. märtsist 1893 kuni 21. juunini 1894. Selle kohta kirjutab Dr. J. Luiga „Päevalehes” nr. 44, 1914: „8. märtsil 1893 leiame Juhan Liivi Tartu närvikliinikus vaimuhaigena. Kliiniku haigeloos loeme: „Kolm nädalat enne kliinikut põles tema korter ära, sellega ühes kiri (tsensori poolt trükis lubatud), raamat luuletusi ja 1 raamat jutukesi. Pääle kaotuse – hakkas L. märatsema – haigena. ,,1894. märtsi- ja aprillikuul teeb Liiv kliinikus oma haiguse edenemisel raskema järgu läbi. Ta on nädalate viisi sõnalausumata voodis. Ta ei võta toidu ivagi. Teda peab toru läbi vägisi toitma. Ta asetatakse kõige raskemate haigete hulka. Ükskord ärkab ta nagu unest, kipub uksest välja jooksma: „Surnuid üles äratama,” on ta ainukesed sõnad, mida ta kauaaegse, mitu nädalat kestva vaikuse – muta-cismuse – järele lausub.”"

"Nagu teada, pidas Liiv end elu lõpu poole aeg-ajalt Aleksander III-da ja Koidula pojaks ning nõudis uuesti asutatava Poola riigi trooni enesele. Nagu esilolevat kirjutust võib mõista, on ta ette kujutanud, et Aleksander III mitte polnud surnud, vaid veel 1911. aastal Tolstoina edasi elas."

Juhan Liivi "Enesest ja teistest: Juhan Liivi kogutud teoksed. I" on raamatukauplustes müügil nullhinnaga e-raamatuna. >>>>>

Saab ka siit: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:200628

Zelda Fitzgerald (1900-1948)

Zelda Fitzgerald (sünd Sayre; 24. juuli 1900 - 10. märts 1948) oli Ameerika kirjanik, tantsijanna, seltskonnatäht, kunstnik ja tuntud kirjaniku F. Scott Fitzgeraldi abikaasa.

Ernest Hemingway on tema kohta kirjutanud:

"Oma hurmava kuldpruuni päevituse ning kaunite tumekuldsete juustega oli Zelda väga ilus ja pealegi väga sõbralik. Tema kullisilmad olid selged ja rahulikud. Ma arvasin kindlalt, et kõik ei ole veel kadunud ja kogu see lugu võib lõpuks heaks muutuda, kui Zelda korraga mu kõrva äärde kummardus ja mulle oma suure saladuse sosistas:

"Ernest, mis te arvate, kas Al Jolson on suurem kui Jeesus Kristus?"

Keegi ei pööranud sellele tol korral tähelepanu. See oli vaid Zelda saladus, mida ta minuga jagas, nagu võiks kull midagi inimesega jagada. Ent oma saaki kullid ei jaga.

Scott ei kirjutanud enam mitte midagi head, enne kui ta mõistis, et Zelda on vaimuhaige."
/Ernest Hemingway "Pidu sinus eneses", Tallinn 1965, tlk Enn Soosaar./

Ohjeldamatut ja äkilist Zeldat peeti F. Scott Fitzgeraldi alkoholismi ja paljude raamatute kirjutamata jätmise põhjuseks. 1930. a oli ta ravil Sheppard Pratti sanatooriumis Towsonis, Marylandis. Seejärel oli ta ravil Prantsusmaal ja Šveitsis, kus Euroopa tuntud psühhiaatrid nõustusid oma Ameerika kolleegidega ja Zelda sai skisofreenia diagnoosi. Praegu arvavad teadlased  ja arstid siiski enamasti, et Zelda ei olnud skisofreeniahaige, vaid kannatas bipolaarse häire all.

1932. a olles ravil ühes teises närvikliinikus kirjutas Zelda romaani "Save Me the Waltz". 1936. aastast oli ta taas pikemat aega ravil Põhja-Carolinas, kus püüdis asjatult lõpetada oma teist romaani ja maalis palju. 1948. a suri ta haiglas tulekahju ohvrina.

Mõned näited Zelda Fitzgeraldi andekatest maalidest (väidetavalt on tema autoportree pärit 1940ndatest aastatest, samuti tema teised tööd):

"Hullumeelne teejoomine"

"Tsirkus"

"Kaana pulm"

"Vähikadrill"

"Alice imedemaal"

"Kirjad"

"Washington Square"

"Triumfikaar (Arc de Triomphe)"

Zelda Fitzgeraldi kohta on internetis tohutult materjali. Ka siinsed reprod on internetist.

Hukkus John Nash

USA matemaatik John Forbes Nash Jr, kelle elust räägib film "Piinatud geenius" ("A Beautiful Mind"), hukkus 23. mail 2015 autoõnnetuses.

Nii 86aastane Nash (sünd 13. juuni 1928) kui ka tema 82aastane naine Alicia hukkusid New Jersey's avarii teinud taksos.

John Nash sai 1994. aastal Nobeli majanduspreemia oma töö eest mänguteooria arendamisel. Film "Piinatud geenius" (2001) keskendus tema haigestumisele ja võitlusele skisofreeniaga. Filmis kehastas John Nashi Russell Crowe.

"'Beautiful Mind' mathematician John Nash killed in crash" - http://www.bbc.com/news/world-us-canada-32865248

Foto Wikipediast, © Peter Badge, 2000s.

Vatslav Nižinski (1889-1950)

Täna 126 aastat tagasi ehk 12. märtsil 1889 sündis Kiievis poola balletiartistide perekonnas Vatslav Nižinski (Wacław Niżyński). 1896. a asus poiss õppima tantsu Peterburi keiserlikus balletikoolis. Pärast kooli lõpetamist sai temast esitantsija Peterburi Maria Teatris, kus tema partneriteks olid kuulsad tantsijannad Matilda Kšessinskaja,  Anna Pavlova jt.

1907. - 1913. aastal oli Nižinski esitantsijaks Pariisis Sergei Djagilevi "Vene hooaegadel". Ta oli peaosades ballettides "Petruška", "Seherezade", "Daphnis ja Chloe" jt. 1912. a lavastas ta ise balleti "Fauni pärastlõuna", kus tantsis ka peaosa. Järgmisel aastal lavastas ta veel kaks balletti ja lahkus Djagilevi juurest. Üheks lahkumise põhjuseks olnud ka nende intiimsuhte katkemine. 1914. a moodustas Nižinski oma tantsutrupi Londonis, kuid 1916. a pöördus Djagilevi truppi tagasi.

Austajatel ja kriitikutel tuli Nižinski tantsuoskuse, -stiili ja -maitse kirjeldamisel sõnadest puudus, nii julge oli ta koreograafina ja võluv tantsijana. Kümne lava-aastaga suutis ta tantsukunsti tohutult täiustada. Tema hüppeid lavalaudadel võrreldi lendamisega. Hinnati ka tema ümberkehastumisoskust. Igapäevaelus aga olnud ta pigem tagasihoidlik, häbelik ja püüdnud suhtlemist vältida.

1917. a, pärast abiellumist tantsijanna Romolaga  diagnoositi tal vaimuhaigus ja Nižinski pidi lavalt lahkuma. Üheks haigestumise põhjuseks lisaks keerulisele isiklikule elule on peetud ka tema innustumist tolstoilusest, mis oli vene kultuuriemigrantide hulgas populaarne ja mille kohaselt näitleja elukutse tähendas patustamist.

Nižinski elas mõnda aega Šveitsis, kus näis, et kuulsa psühhiaatri Eugen Bleuleri ravi andis tulemusi. Ta püüdis luua uut tantsu jäädvustamise süsteemi, unistas oma tantsukoolist ja kirjutas raamatu "Nižinski päevik", mis anti välja Pariisis 1953. a.

Kuid skisofreenia teravnes uuesti ja Nižinski veetis oma elu ülejäänud aastad vaimuhaiglates. 8. või 11. aprillil 1950 suri ta Londonis, 1953. a maeti tema põrm ümber Montmartre'i kalmistule Pariisis.

Pildid internetist: ülal Vatslav Nižinski prints Albertina balletis "Giselle" (1910), keskel peaosas balletis "Seherezade".

Elyn Saks: "Olemuselt oleme me samasugused nagu teie."

"Ajakirjanik Gareth Cook: Mida tahaksite, et ühiskond teaks skisofreeniast?
Elyn Saks: Mõtlen, et skisofreenia kohta on palju müüte. Kõige rohkem tahaksin, et ühiskond teaks: olemuselt oleme me samasugused nagu teie - me tahame, nagu ütles Sigmund Freud, "armastada ja töötada". On müüdid selle kohta, et me ei suuda armastada ja töötada, kuid need on ainult müüdid. Vaimse tervise professionaalid peavad kohemaid lakkama rääkimast patsientidele, et neil tuleb järsult madaldada oma ootusi. Vastavate ressursside ja vastava hoolitsuse (care) puhul suudavad need inimesed oma potentsiaali ellu viia. On olemas ka müüt, et skisofreeniahaiged on ohtlikumad kui elanikkond tervikuna. Tegelikult peaksid inimesed pigem rohkem kartma narkomaane, kelle diagnoos on rohkem seotud vägivallaga kui vaimuhaigused. "

Originaaltekst inglise keeles:
"What do you wish the public knew about schizophrenia?
Elyn Saks: I think there are a lot of myths about schizophrenia. What I most wish the public knew is that, at bottom, we are really just like you: we want, in the words of Sigmund Freud, “to love and to work.” There are myths out there that we can’t do this, but they are just that: myths. Mental health professionals should stop immediately telling patient to drastically lower their expectations. With proper resources and proper care, people can live up to their potential. Finally, it is a myth that people with schizophrenia are more dangerous than the general public. The people really to fear are substance abusers, a diagnosis far more highly correlated with violence than mental illness."
Diary of a High-Functioning Person with Schizophrenia. Legal scholar Elyn Saks talks about her struggles with, and surprising triumphs over, mental illness. "Scientific American", 29. dets 2009
http://www.scientificamerican.com/article/diary-of-a-high-function/

Vene keeles:
"Что вы хотели бы, чтобы общественность знала о шизофрении?
Элин Сакс: Я думаю, что существует много мифов о шизофрении. Что я больше всего хотела бы, чтобы общественность знала: что, по сути, мы такие же как и вы: мы хотим, по словам Зигмунда Фрейда, «любить и работать». Есть мифы о том, что мы не можем этого делать, но они всего лишь мифы. Профессионалы в области психического здоровья должны немедленно прекратить говорить пациенту о том, что они должны решительно снизить свои ожидания. При надлежащих ресурсах и надлежащей заботе (care) люди могут соответствовать своему потенциалу. Наконец, миф о том, что люди с шизофренией более опасны, чем население в целом. Людям в действительности надо бояться (скорее) наркоманов, диагноз гораздо более отдаленно связан с насилием при психическом заболевании."
Дневник высоко функционирующего человека с шизофренией. Ученый-юрист рассказывает о своей борьбе, и об удивительных победах, над психическим заболеванием. 29 декабря 2009 г
http://schizonet.ru/forum/viewtopic.php?f=26&t=3119

Eelnenud tsitaat ja järgbnev tekst on Skiso Prääniku lühendatud vabatõlge venekeelse foorumi "Skisofreenia ja mina" põhjal (ei ole sobv ametliku tõlkena kasutamiseks):

Ajakirjanik (AK): Kas te võiksite kirjeldada oma esimest skisofreeniakogemust? Olete kuskil öelnud, et olite tollal 8-aastane.
Elyn Saks (ES): Ma ei arva, et mulle oleks pandud laste skisofreenia diagnoos, kuid võimalik, et olid mõned kaudsed tunnused. Näiteks oli mul aeg-ajalt tunne, et mu mõistus laguneb: puudus kese asjade vastuvõtuks, nende ühendamiseks ja nende mõtestamiseks. Seetõttu panin ka oma raamatu pealkirjaks "Keskus ei suuda kinni hoida" (“The Center Cannot Hold”).
Esimene psühhoosiepisood oli mul umbes 16aastasena, kui läksin ootamatult keset päeva koolist koju. Majad tundusid mulle kummalistena; nad saatsid mulle sõnumeid, et olen eriti halb. Kuuldus karjeid ja sosinat. Kolledžis õppimise ajal ilmnesid niisugused märgid, kuid "ametlikku" läbipõlemist (breakdown) ei olnud mul enne kraadiõpet Oxfordis.

AK:  Kas võite kirjeldada oma subjektiivset kogemust, et inimesed teaksid, mis toimub skisofreeniahaigega?
ES: Minu meelest on see hirmusegane reipus. Teil on tohutu hirm ja segadus, näete ja tajute koledaid nägemusi ja mõtteid. Tõusete voodist täiesti hirmununa nagu pärast košmaari. Aga unekošmaarist saate ärgates väljuda, kuid psühhoosiga ei ole nii, et avate silmad ja see kaob.
See on tõesti väga subjektiivne. Objektiivseks võib pidada sonimist (olin irratsionaalselt veendunud, et olen oma mõtetega tapnud tuhandeid inimesi), harva hallutsinatsiooni (seinal nägin tohutut ämblikku) ja sassis mõtlemist (nn vabad assotsiatsioonid). Neid nimetatakse sksisofreenia positiivseteks tunnusteks. Esimestel Oxfordi-aastatel ilmnesid ka negatiivsed tunnused: apaatia, võõrandumine, võimetus tööd teha või sõbrustada.

AK: Kas need ilmingud on teil iga päev või iga nädal ja millised need on?
ES: Spektri ühes otsas on mul üleminevad hullumeelsed mõtted (näiteks, et tapsin inimese), mida võin kohe määratleda oma haiguse, aga mitte tegelikkuse ilminguks. Edasi võib mul olla kolm-neli päeva hullumeelseid mõtteid, millest ma ei saa lahti. Spektri lõpus on põgenemine kuhugi nurka, värisedes ja ulgudes. Üleminevaid psühhootilisi mõtteid võib mul olla mitu korda päevas. Mitmepäevased episoodid on harilikult seotud stressiga ja neid esineb kolm neli korda aastas. Nurkapõgenemist pole mul juba palju aastaid ette tulnud.

Edasi räägib ES sellest, et esimesel kahel Oxfordi-aastal ja tõsisemate episoodide perioodil ei ole ta olnud suuteline töötama. Muidu aga on töö tema jaoks asi, millest ta loobub viimases järjekorras. Vaimse aktiivsuse alalhoidmine on heaoluks tähtis. Töö aitab tal olla stabiilsem ja ta on märganud, et õhtuti, kui tööd pole (pole sellise struktuuriga akadeemilist tegevust nagu päeval), on tal raskem keskenduda. Töötades jäävad sümptomid tahaplaanile ja ei muutu häirivateks. ES-i akadeemilise töö juures kutsub temas mõningat  stressi esile vajadus õpetada. Reisid seoses loengutega ja ettekanded on rasked ja nende järel on ta õhtuti mitu tundi "endast väljas", seetõttu ei võta ta kuigi meelsasti vastu esinemiskutseid. Mõtelda ja kirjutada aga meeldib talle väga.

Vastates küsimusele sunniviisilisest ravist ütleb ES, et kõige raskemad on talle olnud füüsilised piirangud, pidev jälgimine haiglas, privaatsuse puudumine, sest personal viibis isegi tema jutuajamiste juures vanematega. Niisugune tahtevastane tegevus on tekitanud temas tahtmatuse pöörduda haiglaravile, kuid tal on vedanud, sest tema praegused psühhiaatrid on valmis riskima ja katsetama tema raviga iseseisvalt, väljaspool haiglat.

Igapäevatööks on ES-i jaoks lisaks teadustööle ka vaimuhaigete õiguste kaitse. samuti osaleb ta koos teiste skisofreeniahaigetega mitme ülikooli psühhiaatriaalastes katsetes. (Siinkohal jätan ma oma referatiivsest tõlkest palju välja, kes soovib, võib pöörduda algallikate poole.)

AK: Kuidas reageerisite oma diagnoosile ja kuidas on teie vaated sellest ajast muutunud?
ES: Kui seda kuulsin, tundsin tühjust. Mul oli tunne, et mind on kutsutud süngesse ja haigesse ellu. Mulle öeldi ka, et ma pole suuteline elama ja töötama iseseisvalt. Kuid nii ei läinud. Lisaks väga heale tööle on mul suurepärane mees ja head sõbrad.
Huvitav on aga, et mu elu muutus palju paremaks sellest ajast peale, kui ma enam ei võidelnud oma diagnoosiga ega keeldunud arstimitest. Niisugused võitluskatsed kukkusid haledasti läbi. Niipea kui ma nõustusin oma haigusega ja vajadusega seda ravida ning võtta ravimeid, muutus mu elu palju paremaks. Minu haigus oli tõepoolest õnnetu juhus, aga mitte mu olemus.

Foto: ted.com, 2012.

Vt ka http://skiso-praanik.blogspot.com/search/label/Elyn%20Saks

Võib-olla maalis van Gogh spiraalgalaktikat?

Vincent van Gogh on oma maalil "Tähisöö" (juuni 1889) väidetavalt kujutanud vaimuhaigla aknast nähtud taevast. Maal asub New Yorgi moodsa kunsti muuseumis.

Psühhiaatrite sõnul väljendas kunstnik hoogsates spiraalides endas olnud segadust. USA kunstnik ja fotograaf Michael Benson pakkus hiljuti oma raamatus aga välja tõlgenduse, mille kohaselt kujutas van Gogh Maast kaugel olevat spiraalgalaktikat Messier 51a, mille avastas 19. sajandi keskel Iiri astronoom William Parsons.

Bensonile on eelnenud samalaadseid arvamusi, millest kirjutab Daily Mail (2. veebr 2015):

"June last year, Dr Omar Nasim, a Newton International Fellow at Oxford University’s Faculty of History, provided his own context and insight into the connection in his book Observing by Hand.
'The Whirlpool Galaxy can clearly be seen at the centre of Van Gogh’s Starry Night, which seems to have been inspired by the artist’s knowledge of Camille Flammarion, a French writer who popularised Rosse’s vision,’ he said.
‘Flammarion described astronomical objects floating, as though “lost in the depths of the sky”, and was moved by the awe and terror they evoked “even in a cold engraving”.
'Van Gogh wrote of a similar sense of wonder shortly before he painted Starry Night.
'He paints the night sky as though newly discovered astronomical phenomena could be seen with the naked eye, expanding human imagination and perception by lending the viewer "telescopic eyes".'"

Allikas:
"Is van Gogh's Starry Night a painting of GALAXIES? Bright swirls are based on distant cosmic spirals, claims expert"
http://www.dailymail.co.uk/sciencetech/article-2936365/Is-van-Gogh-s-Starry-Night-painting-GALAXIES-Bright-swirls-based-distant-cosmic-spirals-claims-expert.html

Torquato Tasso tamm

Eelmise postituse lõpus oli juttu Torquato Tasso tammest, mille all meelehaige poeet Roomas Janiculumi mäenõlval San Onofrio kloostri juures istuda armastas ja mille varjus ta ka olevat surnud.  See oli puu, mis tundis Tasso hingevaeva ja -viletsust kõige paremini ja mille lehtede kahin talle hingepidet pakkus.

Tasso tamm on köitnud paljude kunstnike tähelepanu ja kujutlusvõimet. Mõned niisugused pildid on allpool. Esmalt maal, millelt on pärit ka selle blogi päisepilt.

Itaalia kunstniku Hermann David Salomon Corrodi (1844-1905)

maal "Vaade Roomale Janiculumi mäelt, ühes Torquato Tasso tammega".

Vene kunstniku Maksim Vorobjovi (1787-1855)

maal "Torquato Tasso tamm. Vaade Püha Peetruse kirikule Roomas. 1848".

Riiklik Vene Muuseum, Peterburi.

Inglise kunstniku Edward William Cooke'i (1811-1880)

joonistus "Tasso tamm" (1846).

National Maritime Museum, Greenwich, London.

Vahepalana lugege Austraalia poeedi Peter Porteri (1929-2010) luuletust "Tasso's Oak" (Tasso tamm): http://www.poetrylibrary.edu.au/poets/porter-peter/tasso-s-oak-0529025

Praegu pole Tasso tammest järel muud kui jändrik, mida on püütud monumendiks kohandada. Selle uuemaaegsetest kujutustest kunstis on huvitavaim see maal:

USA kunstniku Peter Blume (1906-1992) 

maal "Tasso tamm" (1957-60).

Erakollektsioonis, New York.

Vaata ka: Torquato Tasso (1544-1595)  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/12/torquato-tasso-1544-1595.html
Illustratsioonid ja faktid on kokku otsitud internetist.

Torquato Tasso (1544-1595)

Torquato Tasso (11. märts 1544 - 25. aprill 1595) oli 16. saj itaalia poeet, kelle tuntum teos on värsseepos "Vabastatud Jeruusalemm" (1581). Ta on mõjutanud väga paljusid pärast teda elanud luuletajaid ja mõtlejaid, kunsti- ja kultuuriinimesi. Allpool ei tule siiski juttu tema loomingust, vaid teda aastaid vaevanud vaimuhaigusest.

1570ndate aastate keskel ilmnesid tal jälitusmaania tunnused: kahtlused, hirm, et teenrid teda reedavad või mürgitavad, lisandus ka hirm inkvisitsiooni ees. 1577. a juunis tungis ta noaga kallale teenrile, vahistati ja põgenes. Läbi kogu Iaalia suundus ta Sorrentosse oma õe juurde, kuid ei jäänud sinna kauaks. Rändas ringi, pöördus tagasi õukonda, kuid tema 35. sünnipäeval tabas teda taas hullumeelsushoog, Ta ähvardas õukondlasi, võeti kinni, kuid ei pandud enam vangimajja, vaid aheldati Püha Anna vaimuhaiglasse Ferraras.

Eugène Delacroix' (1798-1863) maal

"Torquato Tasso Püha Anna vaimuhaiglas Ferraras" (1839).

St Anna hullumajas viibis Tasso niisiis aastatel 1579-1586. Sealt pääses ta välja 1586. a juulis. Kahtlemata oli vaimuhaigla õhkkond talle raske, kuigi ahelatest pääses ta üsna varsti. Teda kui õukonnale lähedalseisvat isikut püüti kohelda mitte nii karmilt nagu teisi nõdrameelseid. Tal oli muudest haigetest eraldi ruum, kus sõbrad tohtisid teda külastada. Ta võis pidada kirjavahetust ja tegelda loominguga. Ta olevat isegi saanud aeg-ajalt koos usaldatavate saatjatega välismaal käia.

Mõnikord lubati tal käia jalutamas, väidetavalt kohtus ta niisugustel jalutuskäikudel millalgi ka Michel de Montaigne'ga, kes käis Ferraras 1580.  novembris. Oma esseedes on Montaigne maininud suure itaalia poeedi Tasso haletsusväärset olukorda, kuid reisipäevikus ta sellest väidetavast kohtumisest ei kirjutanud.

Prantsuse kunstniku François Richard Fleury' (1777-1852) maal

"Montaigne Tassot kinnipidamiskohas külastamas" (1821).

Lyoni kaunite kunstide muuseum.

1586. a juulis viis üks hea sõber Tasso Mantovasse, kus tal olnuks võimalik rahulikult töötada, kuid Tassot tabas uus hullumeelsushoog. Taas tuli olla vaimuhaiglas, taas vaevas teda jälitusmaania.

Belgia kunstniku Leopold Joseph Flamengi (1831-1911)

maal (Eugène Delacroix järgi) "Torquato Tasso vaimuhaiglas" (1875).

1587. a oktoobris põgenes Tasso ravilast ja suundus esialgu Rooma, seejärel Napolisse, kus leidis peavarju ühes kloostris. Kuid eluvõõrad unistused ning võimetus mõõdukalt ja harmooniliselt elada ei jätnud teda endistviisi rahule.

1594. a novembris kutsus paavst Tassot Rooma, et teda kapitooliumi künkal suure poeedina austada. Rooma jõudes oli Tasso päris haige, kuid tema austamine lükkus edasi kardinal Aldobrandini haiguse tõttu. Vaimust vaevatud Tasso sai aprillis eluaseme Püha Onofrio kloostris Janiculumi mäe nõlval, kus ta arvas olevat kõige tervendavamat õhku.  Kuid oli juba hilja.

Suutmata oma kroonimist suurpoeediks ära oodata, suri Tasso 25. aprillil 51-aastasena. Tema elu viimased 20 aastat olid olnud talle rõhuvad ja laastavad. Väidetavalt suri ta samal päeval, kui paavst saatis talle kloostrisse järele tõlla, mis pidi teda kroonimistseremooniale sõidutama.

Saksa kunstniku Franz Ludwig Cateli (1778-1856)   

maal "Torquato Tasso surm".

Vaimuhaigust, mille all Torquato Tasso kannatas, peavad nüüdispsühhiaatrid bipolaarseks häireks. On arvatud ka, et tegemist oli skisofreeniaga.

Legendid suurest luuletajast kirjeldavad teda hullununa hulkumas Rooma tänavatel ja sageli puhkamas suure tamme all, mida on nimetatud Torquato Tasso tammeks. Aga see on juba mõne tulevase blogipostituse teema, seda enam, et ka selle blogi päisepildil on Torquato Tasso tamm.

Postituse avapildiks olev Torquato Tasso portree on tundmatu kunstniku töö u 1590. 
Illustratsioonid ja faktid on kokku otsitud internetist. 

Vaata ka "Torquato Tasso tamm"  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/12/torquato-tasso-tamm.html

Ja oma eluajal oli vaimuhaige kunstnik vaene...

Vincent van Goghi maal "Vaikelu karikakarde ja moonidega" müüdi USAs New Yorgis Sotheby oksjonil 61,8 miljoni dollari eest

"Van Goghil valmis see maal Prantsusmaal vaid kuid enne ta surma 1890. aastal ning see on üks vähestest maalidest, mida ta oma eluajal müüs. Kunstnik elas siis oma arsti Paul Gachet majas tema hoole all."

Allikas eesti keeles: http://elu24.postimees.ee/2981557/pildid-van-goghi-lillemaali-eest-maksti-61-8-miljonit-dollarit

Allikas inglise keeles: http://www.bbc.com/news/entertainment-arts-29911772

Ja oma eluajal oli vaimuhaige kunstnik vaene...

Vaata ka: Vincent van Gogh (1853-1890)
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/06/vincent-van-gogh-1853-1890.html

Aloïse Corbaz (1886-1964)

Aloïse Corbaz (28. juuni 1886 - 5. aprill 1964) oli šveitsi kunstnik, tuntumaid art brut naiskunstnikke maailmas.

Kui Aloïse oli 11aastane, suri ta ema. Tüdruk unistas saada lauljannaks, kuid hakkas tööle koduõpetajannana Preisimaal keiser Wilhelm II õukonnas. Ta olevat olnud ka keisrisse väga armunud. Kord oli ta keisri peale ägestunud ja seejärel diagnoositi tal 1918. a skisofreenia. Alates 1920. aastast ei pääsenud ta enam vaimuhaiglast välja.

Umbes 1920. a hakkas ta joonistama ja luuletama, kasutades kättejuhtuvaid pakkepaberi- ja papitükikesi. Tema varasemad tööd on hävinud, kuid umbes 1936. a äratas tema looming vaimuhaigla juhataja huvi. Sageli joonistas ta erksavärvilisi pilte armunud paaridest, aga ka ooperite naistegelastest ja ajaloolistest naisisikutest.

1947. a huvitus tema piltidest Jean Dubuffet, tänu kellele jõudis Aloïse Corbazi looming art brut kunstnike kataloogidesse ja kogudesse. Dubuffet uskus, et naine ravib ennast oma piltidega ja muudab sel kombel haiguse kasulikuks. Kunstnik püüdis täis joonistada kogu paberi - see on art brut kunstnikele üsna iseloomulik tühjuse kartmine, nn horror vacui, võib-olla haiguse või kehvade olude tõttu.

Loomingunäiteid internetist, kus Aloïse Corbazi töid palju leidub:

Aleksis Kivi (1834-1872)

10. oktoobril on Soomele kuulsust toonud kirjaniku Aleksis Kivi 180. sünniaastapäev.

Soome rahvakirjaniku elutööd mälestatakse igal aastal Aleksis Kivi päevana ja soome kirjanduse päevana, mis on ühtlasi ka ametlik lipupäev.

Skiso präänikki ei saa Aleksis Kivist vaikides mööda minna. Mõni tsitaat tema vaimuhaiguse kohta Kai Laitineni "Soome kirjanduse ajaloost" (Vagabund, 1994, tlk Piret Saluri):

"Nurmijärve külarätsepa poeg Alexis Stenvall (1834-72), luuletajanimega Aleksis Kivi, pidi läbi tegema pika ja ränga tee. /- - -/ Aastal 1870 nõrgenes Kivi tervis ja järgmisel aastal paigutati ta vaimuhaiglasse, kust ta kevadtalvel 1872 siirdus parandamatu haigena oma venna juurde Tuusulasse. Surm saabus 1872. aasta lõpus ja pärimuse järgi olnud kirjaniku viimased sõnad: "Mina elan, elan."

Aleksis Kivi teoseid: näidend "Kullervo" (ilm 1864), komöödia "Nõmmekingsepad" (1864), näidendid "Kihlus", "Öö ja päev" (1867), "Õlleretk Schleusingenis", "Põgenikud", "Lea (1869), "Leo ja Liina", "Canzio" jt,luulekogu "Kanarbikumaa", romaan "Seitse venda" (1870):

"Hüvitus on tulnud alles järelmaailma vaimustusega. Praegu on "Seitse venda" Soome tuntuim ja armastatuim raamat, mille peeglis näevad ennast tänapäeva soomlasedki ja mille ütlemisi tsiteeritakse kui üldlevinud kõnekäände. Kivi viimasedki sõnad on täide läinud: ta elab oma teostes."

Aleksis Kivi siinne portree on Albert Edelfelti joonistus, Yle arhiivist.

* * *

SYDÄMENI LAULU

(romaanista "7 veljestä")

Tuonen lehto, öinen lehto,

siell' on hieno hietakehto,

sinnepä lapseni saatan.

Siell' on lapsen lysti olla,

Tuonen herran vainiolla

kaitsea Tuonelan karjaa.

Siell' on lapsen lysti olla,

illan tullen tuuditella

helmassa Tuonelan immen.

Onpa kullan lysti olla,

kultakehdoss' kellahdella,

kuullella kehrääjälintuu.

Tuonen viita, rauhan viita!

kaukana on vaino, riita,

kaukana kavala maailma.

MU SÜDAME LAUL

(romaanist "Seitse venda",

tlk Friedebert Tuglas)

Toone mail on metsad kullas,

sääl on kätki mustas mullas.

Sinna mu lapse ma saadan.

Sääl on lapsel lõbus olla,

Toone herra vainudella,

kaitseda Toonela karja.

Sääl on lapsel lõbus olla,

õhtu jõudes õõtsutella,

põlvedel Toonela neitsi.

On mu lapsel lõbus olla,

kullast kätkis kiigutella,

kuulata öösorri laulu.

Toone talus vaikus püha,

sääl on kaugel vaen ja viha,

kaugel maailma kavalus.

Jean Sibelius - Sydämeni laulu:

* * *
Aleksis Kivi haigustest talle pühendatud soomekeelselt koduleheküljelt:

"Kiven sairauksista on esiintynyt monenmoista tulkintaa. Esillä on ollut migreeni, juoppohulluus, hermostollinen heikkous, nälästä johtuneet sairaudet, sukupuolitaudit ja erilaiset mielensairaudet masennuksesta  skitsofreniaan.

Sairauksien diagnoosit ovat nykyään aivan erilaiset kuin Kiven aikaan, joten tutkijatkaan eivät ole päässeet yksimielisyyteen ainakaan loppuaikojen sairauden täsmällisestä määrittelystä. Se kuitenkin tiedetään, että Kivi joutui August Ahlqvistin Seitsemän veljeksen teilauksen jälkeen hoitoon Lapinlahden sairaalaan 1871 ja kirjattiin sieltä ulos kevättalvella 1872 parantumattomasti sairaana, jonka jälkeen kirjailija eli maaliskuusta alkaen elämänsä viimeiset kuukaudet veljensä Albertin hoidokkina Tuusulassa."
http://www.aleksiskivi-kansalliskirjailija.fi/fi/index.php?option=com_content&task=view&id=31&Itemid=41

Selles tekstis on olulisim tõdemus, et haiguste diagnoosid on nüüd teistsugused kui Kivi eluajal ja seetõttu ei ole tema uurijad üksmeelel nende suhtes, eriti tema lõpuaastate haiguse täpses määratluses. Teda on nimetatud muu hulgas erinevate hinge- ja vaimuhaiguste põdejaks alates masendusest ja lõpetades skisofreeniaga.

Vaata ka prof Eino Kauppi käsitlust: "Ylilääkärin muistiinpanot. Aleksis Kiven sairaus A.Th. Sælanin muistiinpanojen valossa."
http://www.aleksiskivi-kansalliskirjailija.fi/fi/index.php?option=com_content&task=view&id=131&Itemid=144

Friedrich Hölderlin (1770-1843)

Johann Christian Friedrich Hölderlin (20. märts 1770 - 7. juuni 1843) oli saksa luuletaja, üks tähtsamaid saksa lüürikuid, stiililt kuskil romantismi ja klassitsismi vahel.

"Friedrich Hölderlin oli kodanliste mõõdupuude järele vana, kui kustutati ametlikkudest nimestikkudest, kuid ta teadlik elu oli lõpnud nooruses, ja Diotima nägemus määras ta haige hiliselu ebamääraste unistuste suuna." (Ants Oras  artiklis "John Keats", Olion nr. 7/1930).

Diotima Mantineast oli naisfilosoof ja preestrinna, kel oli oluline osa Platoni "Sümpoosionis" (e. k "Pidusöök"), platoonilise armastuse ideede kandja. Pole kindel, kas ta oli ajalooline isik või sündis vaid Platoni kujutluses - keegi peale Platoni pole teda maininud. Kuna aga Platon nimetas oma dialoogide tegelasi antiikse Ateena elanike järgi, siis arvatakse üldiselt, et Diotima oli ka tegelikult olemas.

Diotima nime tähendus on "Zeusi poolt austatud". Mantinea oli vana-Kreeka linn, Peloponnesose sõjast tuntuks saanud. Diotima nime on palju kasutatud mitmesuguste filosoofia- ja kunstialaste projektide, ajakirjade, kirjandusteoste jne pealkirjades.

Hölderlin andis oma luules Diotima nime oma armastatule Susette Borkenstein Gontardile, oma tööandja naisele, kes inspireeris teda kirjutama tema peateost "Hyperioni" (1797, 1799), mille nimitegelane kirjutab kirju sõpradele Bellarminile ja Diotimale.

DIOTIMA

Friedrich Hölderlin

Jääd piinas tummaks, sest nad ei mõista sind,

sa püha elu! Vaikid, pilk aina maas,

sest ah, sa päikselisel päeval

asjatult omasid leida püüad,

noid kuninglikke, kes nagu vennad ju,

kui ladvad hiie, sihvakad, seltsivad,

kord armastusest, selgest taevast

ainiti kaarduvast tundsid rõõmu

ja päevist algseist kaikvel neil oli rind;

neid tänulikke, nendest ma laulan, kes

ka surmavalda rõõmu kandsid,

vabad ja kütketud, taeva lapsed,

õrnsuured hinged, keda nüüd eal ei lee;

ja leinab neid, nii kaua ju kestnud on

too leina-aasta, saatjaks aina

meenutus tähtedelt, hing veel ikka

ja leinal sellel ei ole raugemust.

Kuid aeg teeb terveks, taevastel on nüüd jõud,

nad kiired on. Kas ei saa loodus

taas endist õigust, rõõmutoovat?

Veel enne kui, oo Arm, meie küngas vaob,

see täitub ning, Diotima, meid ootab päev,

mis sulle sarnasena sindki

taevaste, heeroste hulgas mainib.

/Vikerkaar 5/2007, saksa keelest tõlkinud Ilmar Vene./

Hölderlini eluloost ja loomingust ei hakka ma siin pikalt kirjutama, peatun vaid tema haigusel. 31-aastaselt tabas väga andekat ja enamasti melanhoolset, unistavat ja tundlikku Hölderlini ravimatu haigus, millega võideldes ja millele alludes elas ta oma pika, 73 aastat kestnud elu üksildasena Tübingenis suguvõsalossis. Ka tema varasemas loomingus oli ilmnenud vaimuhaiguse kartust ja ta ei eksinud - tema haiguse nimeks oli skisofreenia.

Hölderlin oli loomult väga tõsine, ei mõistnud nalja, pidas väga oluliseks sõprust ja truudust armastuses.Tema teoste tegelased on tema fantaasias sündinud taktitundelised ja kaunid inimesed, kelles väljenduvad luuletaja enda tunded. Väidetavalt on skisofreenikutel raske tunda end tasakaalukatena inimeste maailmas, üksnes looduse ilus peituv harmoonia rahustab neid. Võib-olla just seetõttu sobis Hölderlinile panteism, mis võimaldas tal vabaneda tegelikkusest ja armastada kõike seda, mida ta veel oli suuteline armastama.
/Tekst on koostatud internetimaterjalide põhjal./

* * *
Tartu Ülikooli maailmakirjanduse prof Jüri Talvet on võrrelnud Hölderlini ja Juhan Liivi vaimuhaigust: "Liivi vaimupimedus ei olnud kunagi nii täielik kui saksa vararomantikul Hölderlinil, kes saatis oma elu viimased nelikümmend aastat mööda, varasele loomingule midagi lisamata." (Monograafia "Juhan Liivi luule", 2012.)