Marie Heiberg (1890-1942)

MA KIRJUTAN... 

Marie Heiberg

Ma kirjutan verega
hinge imelist saladust...
murede sügavuse
otsata hämarust...

Ma kirjutan ja pisarad langevad mu silmist
laulu märgade ridade pääle.

Tume tuluke valgustab hämarat tuba,
mille seinu silmad ei seleta...
Õues kostab kange tormi müha,
süda tuksub nii arglikult, valjusti...

Ma kirjutan verega
hinge imelist saladust...
murede sügavuse
otsata hämarust...

Marie Heiberg sündis 10. sept (29. aug) 1890 Võrumaal kingsepa perekonnas, õppis Urvaste vallakoolis ning Sangaste kihelkonnakoolis. 16aastaselt asus ta elama Tartusse, kus elatas end juhutöödega, sealhulgas ka vabakutselise ajakirjanikuna. Osales "Noor-Eesti" rühmituses, sõbrunes Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglasega.

Teda on nimetatud nii igatsevaks nukruslaulikuks kui ka uusi aateid jaatavaks tulevikulaulikuks.

Esikkogus “Mure-lapse laulud" (1906) kõneleb ta paljudes luuletustes oma kodumaast ja selle saatusest. Ajuti kaotab ta usu iseendasse ja teistesse ja muutub nukrameelseks.

"Hing väsinud... igatsus õõgub,

kui sumbutud tuluke veel,

ja rinnas on salaja valu;

ei lõppu näe lumisel teel...

Surm kõlistab kannukseid kaugel,

ja talve-öö tukkub sääl...

Ma seisatan, pisarad laugel,

kesk lumiste väljade pääl"

(Luuletusest "Lõputa teel")

Teises värsikogus "Luule" (1913) "näib luuletajale, et elu üksluisus muutub luulele kammitsaks, ja ta kuulutab Luule Tõest kõrgemal seisvaks."

"Oh tulevik, teen su altril tuld!

kui aegade valgus valmis -

mul virgus vaimustus varakult,

kõik tunded laulude salmis.

Lääb looja mu elupäikene:

laul, kosta kauguse poole!

Mu sihil sirendab linnutee:

vii tervisi tõusvale soole!

(Luuletusest "Kauguse poole")

Säilinud käsikirjaline "Mälestuste raamat" sisaldab samuti luulet. Kogu aeg kirjutas Heiberg ka proosat (ilmusid "Ära läks", "Kerjus", "Jõulu mure", "Tulilill", "Elukevade", "Enne viimset päeva" jt). C. Kreegi, M. Saare, K. Türnpu jt viisid M. Heibergi tekstidele kuuluvad eesti koorimuusika varasalve.

Kuid üsna paljulubavalt alanud loometee katkes, kui Marie Heiberg haigestus skisofreeniasse.

"5, juunil 1919 toimetati vaimselt lõplikult murdunud Marie Heiberg Tallinna Seevaldi vaimuhaiglasse. Mõnevõrra rahunenuna pääses ta sealt järgmisel kuul küll vabadusse, kuid tema vaimne tervis enam ei taastunud. 8. juulil 1983 saadeti aja ja koha suhtes orienteerumisvõimetu patsient Tartu Ülikooli kliinikust tapi korras Tallinna ning seekord sulgusid palatiuksed Marie Heibergi järel lõplikult. Ligemale kakskümmend aastat viibis ta vaimuhaigla krooniliste haigete osakonnas, unustatuna nii omaste kui ka kirjanduslike ringkondade poolt. Esimesel okupatsioonitalvel haigestus kütmata palatis viibiv ja alatoitlusest kurnatud M. Heiberg kopsupõletikku, mille tagajärjel ta suri 15. veebruaril 1942. aastal. Haigla kulul sängitati luuletaja 23. veebruaril 1942 Tallinna Liiva kalmistule."
(Eluloo ja loomingu ülevaate tsitaadid ja andmed: "Eesti kirjanduse ajalugu" III, Tallinn 1969.)

KÕRGEMAL ON MINU KODU

Marie Heiberg

Kõrgemal on minu kodu,

kus see kuu on kumamas,

kõrgemal mu eluase,

kus need tähed säramas.

Kättesaamata mu ihad,

unistav mu mõttelend, -

leinahinge igatsused,

harva ilmutavad end.

Kõrgemal on minu kodu,

kus see kuu on kumamas,

kõrgemal mu eluase,

kus need tähed säramas.

Marie Heibergi raamatust "Üks naine kurbade silmadega" (2010) kirjutab Lugemissoovituse blogi: "Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt väljaantud sarja ELAVIK 11. raamatu alapealkiri “Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades”  võtab täpselt kokku raamatu, mis on välja antud tähistamaks poetessi 120. sünniaastapäeva, sisu. Selle on muuseumides leiduvate materjalide põhjal koostanud Iivi Lepik ja Kirsten Simmo. Raamatu põhiosaks on Marie Heibergi (1890-1942) kirjad Friedebert Tuglasele."
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/11/15/marie-heiberg-%E2%80%9Cuks-naine-kurbade-silmadega%E2%80%9D/

Marie Heiberg Wikipedias