Hermann Hesse "Stepihunt"

Hermann Hesse (1877-1962) "Stepihunt" (1927, e.k 1973, saksa keelest tlk Mati Sirkel).

"...ma tundsin, et see mees on haige, mingit liiki vaimu- või hinge- või meelehaige, ja kaitsesin end selle vastu terve inimese instinktiga. Aja jooksul asendus see tõrjuv hoiak sümpaatiaga, mis tugines suurele kaastundele selle sügavalt ja kestvalt kannataja vastu, kelle üksildust ja seesmist suremist ma pealt nägin. Selle ajaga sai mulle üha enam selgeks, et tolle kannataja haigus ei johtunud mitte loomuse puudujääkidest, vaid vastupidi - kooskõla saavutamatute annete ja jõudude üliküllusest." (lk 11)

"Miks ei peakski ma olema Stepihunt ja sakkus eremiit selles maailmas, mille sihid mulle midagi ei paku, mille rõõmud mulle midagi ei ütle! Ma ei suuda ei teatris ega kinos kuigi kaua vastu pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalehte, harva moodsat raamatut lugema, ma ei suuda mõista, mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest, maailmanäitustelt, korsodelt, harivatelt loengutelt, suurtelt spordiväljakutelt, - ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada. Ja vastupidi - see, mis sünnib minuga mu harvadel rõõmuhetkedel, mis on minu jaoks õndsus, elamus, ekstaas ja ülevus, seda tunneb ja armastab maailm parimal juhul ainult luuletustes, elus peab ta seda hullumeelsuseks." (lk 25)

"...keegi ei astunud talle päris lähedale, kusagil ei tekkinud sidet, keegi polnud nõus või suuteline tema elu jagama. Nüüd ümbritses teda üksildaste õhkkond, vaikne atmosfäär, elavast elust kaugenemine, võimetus suhteid sõlmida, mille vastu ei saanud ükski tahe ega mingi igatsus. See oli üks tema elu tähtsamaid tunnusjooni." (lk 38)

"Te võite oma elumängu tulevikus ise soovikohaselt edasi arendada ja elustada, keerulisemaks ja rikkamaks muuta, see on teie teha. Nii nagu hullumeelsus kõrgemas tähenduses on igasuguse tarkuse algus, nii on skisofreenia igasuguse kunsti, igasuguse fantaasia algus. Isegi õpetlased on juba peaaegu sellele arvamusele jõudnud..."  (lk 153)

Autor nimetab oma järelsõnas seda "viiekümneaastase kirjutatud ja just selle ea probleeme käsitlevaks" raamatuks, mis "sattus väga sageli päris noorte lugejate kätte" ja tekitas vaimustunud, kuid autori jaoks "võõrastavaid arvamusi". Seetõttu ütleb ta:

"Kuid mulle meeldiks siiski, kui paljud neist märkaksid, et Stepihundi lugu kujutab küll haigust ja kriisi, kuid mitte sellist, mis viiks surma, vaid selle vastandit: tervenemist." (järelsõnast 1941. a väljaandele, lk 176)