IKKA LIIVIST MÕTELDES
1
Või - ehk teda polnudki üldse?!
Ehk oli ainult
lumesadu
järvesse
ja räitsakate
sulamine
järvesse
ja üheskoos
jäätumine?...
Külm. Üks praksatus
hallide haavatrellide taga
metsas. Miski läks katki
pakasetaeva all.
2
Jah, kas teda oligi üldse?
Küll, oli küll! - Oh, kuidas kukepoeg toksib
südant seestpoolt kui munakoort.
Juba ajabki rinna ette:
oli küll, oli küll meil säärane mees,
televisioonimast rabas,
mäelseisja madalal nõmmel!
Ei, ei seda tõepoolest mitte!
Kõige igavama argisema kesknädala nimel -
mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!
Tema on ju meie, ja ärme teeme endast
seda müüti, seda uhket ja suurt.
Tema on ju meie - väike külmetav järv.
Tema on ju meie - lumi lõdisevasse vette.
Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,
hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
hoida maailma oma ainukeses peeglis.
Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.
Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.
Muud midagi.
Ja üksainus praksatus.
Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?
Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt
siin vaikiva, leinaliselt valge
pakasetaeva all.
(1966, kogust "Paul-Eerik Rummo luulet 1960-1967,
Tallinn 1968.)
1
Või - ehk teda polnudki üldse?!
Ehk oli ainult
lumesadu
järvesse
ja räitsakate
sulamine
järvesse
ja üheskoos
jäätumine?...
Külm. Üks praksatus
hallide haavatrellide taga
metsas. Miski läks katki
pakasetaeva all.
2
Jah, kas teda oligi üldse?
Küll, oli küll! - Oh, kuidas kukepoeg toksib
südant seestpoolt kui munakoort.
Juba ajabki rinna ette:
oli küll, oli küll meil säärane mees,
televisioonimast rabas,
mäelseisja madalal nõmmel!
Ei, ei seda tõepoolest mitte!
Kõige igavama argisema kesknädala nimel -
mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!
Tema on ju meie, ja ärme teeme endast
seda müüti, seda uhket ja suurt.
Tema on ju meie - väike külmetav järv.
Tema on ju meie - lumi lõdisevasse vette.
Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,
hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
hoida maailma oma ainukeses peeglis.
Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.
Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.
Muud midagi.
Ja üksainus praksatus.
Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?
Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt
siin vaikiva, leinaliselt valge
pakasetaeva all.
(1966, kogust "Paul-Eerik Rummo luulet 1960-1967,
Tallinn 1968.)
Juhan (Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal Alatskivi vallas vaese kandimehe noorima lapsena, õppis Kodavere kihelkonnakoolis ja lühikest aega ka H. Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Töötas veidi aega kooliõpetajana ja seejärel mitmete Eesti suurte ajalehtede toimetustes.
Haigestus 1894. a skisofreeniasse, mille järel elas avalikkuse eest tagasitõmbununa kodukohas, kuni psühhiaater ja publitsist Juhan Luiga ta sealt leidis. Juhan Liiv suri sugulaste juures 1. dets 1913.
Tema luulet tunneb iga eestlane, viimasel ajal on temaga tuttavaks saamas ka maailmakirjandus.
Tema proosat tunneb samuti iga eestlane - Kui seda metsa ees ei oleks...
Temast ja ta loomingust tuleb siin blogis edaspidigi juttu. Ja mitte ainult seoses sellega, et tänavu möödus tema sünnist 150 aastat.
Pilt: Nikolai Triik "Juhan Liivi portree" 1909.
No comments:
Post a Comment
Kommentaarid on oodatud, kuid ma ei luba, et kõigile vastan.