Camille Claudel (8. dets 1864 - 19. okt 1943; täisnimega Camille Anastasia Kendall Maria Nicola Claudel) oli prantsuse kuulsaima kujuri Auguste Rodini õpilane, armuke, muusa ja rivaal.
Pärast tema surma on tema eluajal peaaegu märkamata looming leidnud tunnustust. 2017. a avati Nogent-sur-Seine'is tema rahvuslik muuseum, ka Rodini muuseumis Pariisis on üks tuba pühendatud Camille Claudeli taiestele.
1884. a hakkas Claudel tööle Rodini töökojas ja oli skulptori modelliks.
„„Oh, ma usun tõesti, et mõnes suhtes olete täiskasvanud, mademoiselle,“ lausus Auguste. See noor naine, kes erines nii suurel määral kõigist teistest, keda tema seni oli kohanud, meeldis talle, ent ajas ka hämmeldusse. Reageerimisvõime, kiire taip soojendasid ning liigutasid Auguste'i südant. Kuid neiu oli ju alles puhkemata pung, aga tema ise – mon dieu, tema ise tundis end järsku vanana!“
 |
| Camille Claudel "Rodin" (u 1888) |
Hulk aega oli Camille Rodini armuke, kuid ei elanud temaga koos, sest Rodinil oli pikaajaline elukaaslane Rose.
Claudeli perekonnale ei meeldinud neiu vaimustumine kunstist ja ta oli sunnitud kodust lahkuma. 1892. a, väidetavalt pärast raseduse katkemist, lõpetas Camille intiimsuhted Rodiniga, kuid nad kohtusid veel mõned aastad sageli.
Claudeli osaks said vaesus ja publiku halb suhtumine tema teostesse. Kunstikriitik Octave Mirbeau pidas teda mässuliseks naisgeeniuseks. Tema tuntuimaks skulptuuriks kujunes „Valss“ (1893). Claudeli stiili pidasid mõned kunstikriitikud jõuliselt mehelikuks, teised väitsid, et tema looming on süngem ja kontrastsem kui Rodini oma.
 |
| Camille Claudel "Valss" (1893) |
Huvitav ja salapärane olevat olnud ka Claudeli suhe helilooja Claude Debussy'ga.
1905. a tunnistati Camille Claudel vaimuhaigeks. Ta hävitas hulga oma skulptuure, kadus pikkadeks ajavahemikeks, kannatas alkoholismi ja paranoia all ja tal diagnoositi skisofreenia. Ta süüdistas Rodini, et too olevat varastanud tema ideid ja kavatsenud teda naistevanglasse panna või tappa.
„Camille lukustas end ateljeesse ega käinud nädalate viisi väljas, ta oli olnud mitu päeva söömata, aknakatted kuude kaupa ees. Ta põlvitas küünlavalgel Neitsi Maarja kipskuju ees, mille oli ilmselt ise teinud, ja iga kord, kui ta seda hellalt puudutas, sosistas ta: „La petite amie“. Ta ei tundnud kedagi ära, isegi mitte oma venda Pauli. Ta oli nagu laps esimesel pihil. Kui vend tahtis akent avada ja veidi värsket õhku tuppa lasta, puges ta nurka ja hakkas segast juttu ajama...“
1913. a märtsis pandi Camille Ville-Évrard' vaimuhaiglasse Neuilly-sur-Marne'is. kuid samal ajal, kui ta oli tujukas ja haiglane oma käitumise poolest, oli ta andekas ja loov natuur. Arstid püüdsid tema sugulasi veenda, et Camille ei peaks olema vaimuhaiglas, kuid perekond, eelkõige ema, kes tütart ei sallinud, ja vend Paul, otsustas ta sinna jätta.
Hiljem viidi ta üle teistesse vaimuravilatesse. Üle 30 aasta elas Camille Montfavet'i varjupaigas vaimuhaigetele, kus suri 1943. a. Ta olevat maetud sealsesse vaimuhaigete ühishauda.
Kuigi ta hävitas enamiku oma loomingust, on alles ühtekokku ligi 90 kuju, visandit ja joonistust.
 |
| Filmi "Camille Claudel 1915" poster. | |
|
|
Tema saatusest on tehtud mitu filmi. Režissöör Bruno Dumont'i filmis „Camille Claudel 1915“ (2013) keskendutakse kolmele päevale umbes 50-aastase hullumajja luku taha pandud Claudeli elus.
Filmitutvustusest: „Jälitusmaania all kannatav Claudel on tunduvalt adekvaatsem kui kes tahes teine teda ümbritsevatest lalisevatest hullumaja asukatest. See tähendab, et ta on suletud uste taga lõpmata üksildane ja tema ainsaks lootuseks jääb, et perekond ta ükskord ometi sealt ära viiks. Kirjeldatu võib kõlada raskepäraselt, ent nii veider, kui see ka poleks, ei mõju Dumonti film sugugi liiga masendavalt. See film pole mitte karm, vaid pigem karge. On arvatud, et režissööri seni kliiniliselt halastamatut käekirja pehmendab antud filmi puhul peaosatäitja Juliette Binoche
(posteril kõrval) oma inimliku soojusega.“
Eluloofilm „Rodin“ (Prantsusmaa, Belgia, USA; 2017, rež Jacques Doillon) käsitleb Rodini loomingu kõrval üsna põhjalikult tema keevalist ja vastuolulist suhet talendika õpilase Camille Claudeliga (Izïa Higelin). Selles suhtes oli nii hullumeelset kirge kui ka teineteise vihkamist. Rodini osas on Vincent Lindon, Camille Claudeli mängib Izïa Higelin.
(Mõlemad on siinsel filmikaadril:)
Camille Claudelist on südamlikult ja poeetiliselt juttu ka David Weissi suurromaanis „Alasti tulin ma“, mis käsitleb Auguste Rodini elukäiku (e. k tõlkinud Eha Vasara, kirjastus Kunst, 1981) ja millest pärinevad ka siinsed tsitaadid.
Allikad: Wikipedia ja muu internetiteave, D. Weissi romaan. Fotod ja filmiposter on internetist.
