'

Kui olete kuskilt lugenud midagi huvitavat vaimse tervise ja skisofreenia kohta ning arvate, et teie loetust võiks selles blogis kirjutada, siis andke, palun, kommentaarides teada. Samuti siis, kui soovite, et teie vastavateemalist blogi või mõnda blogipostitust tutvustaksin.

Showing posts with label Kunst. Show all posts
Showing posts with label Kunst. Show all posts

Filmiuudis

Hea uudis on, et Louis Wainist, kellest kirjutasin selle blogi esimese postituse 2014. aastal, on tehtud film. 

Meediaväljaanded teatavad, et 22. oktoobril 2021 jõuab kinodesse Amazone ajastudraama „The Electrical Life of Louis Wain“, milles on peaosades Benedict Cumberbatch ja Claire Foy. Filmi režissöör on Will Sharpe.

Ja otse loomulikult on filmis olulisel kohal kassid – niihästi Louis Waini elus kui ka tema kunstis.

Filmi ametlik treiler: https://youtu.be/xzDr_tbL-es

Film: "Igaviku väravas" - "At Eternity's Gate"


"Igaviku väravas" -"At Eternity's Gate"
(2018, Suurbritannia, USA; režissöör Julian Schnabel).

See on eluloofilm Vincent van Goghist (1853-1890). Film käsitleb perioodi, mil kunstnik viibis eksiilis Prantsusmaal, Arles'is ja Auvears-sur-Oise'is, kus ta arendas välja oma unikaalsete värvilahendustega maalimisstiili.

Film on katse avada van Goghi siseilma, mida mõjutavad kunstniku võitlus kimbutava vaimuhaigusega, sõprus juba tunnustatud kunstniku Paul Gauguiniga ja igavikulised otsingud. Van Goghile on toeks tema vend Theo, kel aga ei õnnestu tema maale müüa. Ülejäänud inimestega lähevad kunstniku suhted nagu üle kivide ja kändude, enamasti teda ei mõisteta.

Huvitavad ja isevärki on filmiloojate katsed avada looduse mõju kunstnikule ning kujutada pildiliselt teda saatnud hääli ja meelepetteid.

Sünged on kaadrid vaimuhaiglast ja vanglast, kuid kuni õnnetu lõpuni säilib kunstnikul elus ikka ja alati lootusekiir tema ainulaadse talendi näol.

Willem Dafoe mäng köidab vaatajat tõesti ja avab veenvalt Vincent van Goghi olemust.

Loe filmi kohta siit:
https://en.wikipedia.org/wiki/At_Eternity's_Gate_(film)

Poster internetist.

Vaata ka selle blogi neid postitusi:
Vincent van Gogh (1853-1890)  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/06/vincent-van-gogh-1853-1890.html
Ja oma eluajal oli vaimuhaige kunstnik vaene... -
https://skiso-praanik.blogspot.com/2014/11/ja-oma-eluajal-oli-vaimuhaige-kunstnik.html
Võib-olla maalis van Gogh spiraalgalaktikat? -
https://skiso-praanik.blogspot.com/2015/02/voib-olla-maalis-van-gogh.html

Camille Claudel (1864-1943)


Camille Claudel (8. dets 1864 - 19. okt 1943; täisnimega Camille Anastasia Kendall Maria Nicola Claudel) oli prantsuse kuulsaima kujuri Auguste Rodini õpilane, armuke, muusa ja rivaal.

Pärast tema surma on tema eluajal peaaegu märkamata looming leidnud tunnustust. 2017. a avati Nogent-sur-Seine'is tema rahvuslik muuseum, ka Rodini muuseumis Pariisis on üks tuba pühendatud Camille Claudeli taiestele.

1884. a hakkas Claudel tööle Rodini töökojas ja oli skulptori modelliks.

„„Oh, ma usun tõesti, et mõnes suhtes olete täiskasvanud, mademoiselle,“ lausus Auguste. See noor naine, kes erines nii suurel määral kõigist teistest, keda tema seni oli kohanud, meeldis talle, ent ajas ka hämmeldusse. Reageerimisvõime, kiire taip soojendasid ning liigutasid Auguste'i südant. Kuid neiu oli ju alles puhkemata pung, aga tema ise – mon dieu, tema ise tundis end järsku vanana!“

Camille Claudel "Rodin" (u 1888)
Hulk aega oli Camille Rodini armuke, kuid ei elanud temaga koos, sest Rodinil oli pikaajaline elukaaslane Rose.

Claudeli perekonnale ei meeldinud neiu vaimustumine kunstist ja ta oli sunnitud kodust lahkuma. 1892. a, väidetavalt pärast raseduse katkemist, lõpetas Camille intiimsuhted Rodiniga, kuid nad kohtusid veel mõned aastad sageli.

Claudeli osaks said vaesus ja publiku halb suhtumine tema teostesse. Kunstikriitik Octave Mirbeau pidas teda mässuliseks naisgeeniuseks. Tema tuntuimaks skulptuuriks kujunes „Valss“ (1893). Claudeli stiili pidasid mõned kunstikriitikud jõuliselt mehelikuks, teised väitsid, et tema looming on süngem ja kontrastsem kui Rodini oma.

Camille Claudel "Valss" (1893)
Huvitav ja salapärane olevat olnud ka Claudeli suhe helilooja Claude Debussy'ga.

1905. a tunnistati Camille Claudel vaimuhaigeks. Ta hävitas hulga oma skulptuure, kadus pikkadeks ajavahemikeks, kannatas alkoholismi ja paranoia all ja tal diagnoositi skisofreenia. Ta süüdistas Rodini, et too olevat varastanud tema ideid ja kavatsenud teda naistevanglasse panna või tappa.

„Camille lukustas end ateljeesse ega käinud nädalate viisi väljas, ta oli olnud mitu päeva söömata, aknakatted kuude kaupa ees. Ta põlvitas küünlavalgel Neitsi Maarja kipskuju ees, mille oli ilmselt ise teinud, ja iga kord, kui ta seda hellalt puudutas, sosistas ta: „La petite amie“. Ta ei tundnud kedagi ära, isegi mitte oma venda Pauli. Ta oli nagu laps esimesel pihil. Kui vend tahtis akent avada ja veidi värsket õhku tuppa lasta, puges ta nurka ja hakkas segast juttu ajama...“

1913. a märtsis pandi Camille Ville-Évrard' vaimuhaiglasse  Neuilly-sur-Marne'is. kuid samal ajal, kui ta oli tujukas ja haiglane oma käitumise poolest, oli ta andekas ja loov natuur. Arstid püüdsid tema sugulasi veenda, et Camille ei peaks olema vaimuhaiglas, kuid perekond, eelkõige ema, kes tütart ei sallinud, ja vend Paul, otsustas ta sinna jätta.

Hiljem viidi ta üle teistesse vaimuravilatesse. Üle 30 aasta elas Camille  Montfavet'i varjupaigas vaimuhaigetele, kus suri 1943. a. Ta olevat maetud sealsesse vaimuhaigete ühishauda.

Kuigi ta hävitas enamiku oma loomingust, on alles ühtekokku ligi 90 kuju, visandit ja joonistust.

Filmi "Camille Claudel 1915" poster.

Tema saatusest on tehtud mitu filmi. Režissöör Bruno Dumont'i filmis „Camille Claudel 1915“ (2013) keskendutakse kolmele päevale umbes 50-aastase hullumajja luku taha pandud Claudeli elus.

Filmitutvustusest: „Jälitusmaania all kannatav Claudel on tunduvalt adekvaatsem kui kes tahes teine teda ümbritsevatest lalisevatest hullumaja asukatest. See tähendab, et ta on suletud uste taga lõpmata üksildane ja tema ainsaks lootuseks jääb, et perekond ta ükskord ometi sealt ära viiks. Kirjeldatu võib kõlada raskepäraselt, ent nii veider, kui see ka poleks, ei mõju Dumonti film sugugi liiga masendavalt. See film pole mitte karm, vaid pigem karge. On arvatud, et režissööri seni kliiniliselt halastamatut käekirja pehmendab antud filmi puhul peaosatäitja Juliette Binoche (posteril kõrval) oma inimliku soojusega.“

Eluloofilm „Rodin“ (Prantsusmaa, Belgia, USA; 2017, rež Jacques Doillon) käsitleb Rodini loomingu kõrval üsna põhjalikult tema keevalist ja vastuolulist suhet talendika õpilase Camille Claudeliga (Izïa Higelin). Selles suhtes oli nii hullumeelset kirge kui ka teineteise vihkamist. Rodini osas on Vincent Lindon, Camille Claudeli mängib Izïa Higelin. (Mõlemad on siinsel filmikaadril:)


Camille Claudelist on südamlikult ja poeetiliselt juttu ka David Weissi suurromaanis „Alasti tulin ma“, mis käsitleb Auguste Rodini elukäiku (e. k tõlkinud Eha Vasara, kirjastus Kunst, 1981) ja millest pärinevad ka siinsed tsitaadid.

Allikad: Wikipedia ja muu internetiteave, D. Weissi romaan. Fotod ja filmiposter on internetist.

Blogi: „RIKKI – taidetta mielenterveydestä“


Blogi: „RIKKI – taidetta mielenterveydestä“.
https://rikkiproject.wordpress.com/

Soome kultuuriblogi, mis iseloomustab end nii: „RIKKI-projektin ylläpitämä blogi, jossa julkaistaan mielenterveyteen liittyviä postauksia eri alojen taiteilijoilta.”

RIKKI-projekti blogis on rohkesti huvitavat soomekeelset lugemist.

RIKKI on Soome kunstiprojekt, mis koosneb näitustest, töötubadest jm, ka sellest blogist, millele eespool viitasin. RIKKI käsitleb vaimutervise tugevdamise ja parandamise kogemusi kunstide kaudu ja püüab anda tuge ja abi neile, kellel on vaimse tervise probleeme. Räägitakse vaimsetest probleemidest, vaimuhaigustest jms ning kunstide kaudu on avatud loov terapeutiline kanal kõigile huvilistele. RIKKI-projekti kodulehekülg on aadressil: http://rikkiproject.com/
Sellelt leiab ka paljude erinevate kunstnike pilte.

Kunsti osast isa ja poja võitluses skisofreeniaga

Artikkel: "On Schizophrenia: Father and son discuss battling mental illness and the art it inspires"
Independent, 11. sept 2017.
http://www.independent.co.uk/news/long_reads/schizophrenia-henry-cockburn-mental-illness-father-son-patrick-art-folkestone-triennial-art-festival-a7940126.html

Patrick Cockburni poeg Henry on põdenud skisofreeniat viimased 16 aastat. Selles pikas ja põhjalikus kirjutises tutvustavad nad oma võitlust skisofreeniaga, Näha on ka Henry maale.

Henry sai skisofreenia diagnoosi 20-aastaselt, kui ta oli kunstiüliõpilane Brightonis. Kaheksa aastat viibis ta ravil erinevates vaimuhaiglates, põgenedes neist korduvalt, kuid oli ikkagi sunnitud tagasi pöörduma. 2007. aastast oli siiski märgata paranemise märke.

Koos isaga kirjutas Henry raamatu "Henry’s Demons: Living with Schizophrenia, a Father and Son’s Story", mis kujunes pärast ilmumist 2011. a bestselleriks.

Siin viidatud artikli esimese poole on kirjutanud isa, teises pooles räägib Henry oma kunstist, mille kohta ta ütleb, et selles väljendub tema vabadusetunne ja see ilu, mida ta maailmas näeb sestsaati, kui maailm tema vastu lahkemaks on muutunud.

Henry Cockburni kodulehekülg:
http://www.henrycockburn.com
Sisaldab rohkesti tema loomingut. Sealt on pärit ka tema töö "I'm back"  - "Ma olen tagasi" (2017):


Yayoi Kusama igavikuline kunst


Yayoi Kusama (sünd 22. märtsil 1929) on maailmakuulus jaapani kunstnik, kes alustas maalimist lapsena ja on üliedukas mitmel alal (joonistused, kollaažid, skulptuurid, performance'id, installatsioonid, filmid, mood jne).

Oma sõnul alustas ta oma hallutsinatsioonide joonistamisega, enamasti olid need mummulised. Täpiline temaatika on talle väga omaseks saanud. Üle 60 aasta on teda peetud avangardistliku kunsti tippesindajaks, popkunsti ja minimalismi edasikandjaks. Teda peetakse ka psühhedeelse kunsti olulisemaks meistriks. Kunstiga on ta tegelnud nii New Yorgis kui ka Jaapanis.

Pool elu on ta elanud vaimuhaiglas ja elab seal oma soovil ka praegu. Oma kunsti kohta on ta öelnud, et see on ühtaegu haiguse toode ja ravim. Täpset diagnoosi ma internetist ei leidnud, kuid juttu on paanikahäiretest, hallutsinatsioonidest, sundmõtetest jm psüühikahäiretest.

Kusama loomingut on internetis palju, sest kunstnik on tohutu töökas.

Yayoi Kusama installatsioon Kusamatrix. 
Toru Yamanaka—AFP/Getty Images

Helsingi  kunstimuuseumis (HAM) oli detsembris 2016 - jaanuaris 2017 avatud Kusama näitus "Lõpmatuses", mis näitas tema 200 tööd alates 1940. aastast tänapäevani.

"Inimeste lõputu elu" (2010)

2009. aastal alustas ta maalisarja "Minu igavikuline hing", mis üsna suuresti erineb senisest loomingust - selle primitivistlikuma mammutsarja kallal töötab ta ka praegu 87aastasena.

22. veebruarist 22. maini 2017 ongi Tokyo rahvuslikus kunstikeskuses avatud Yayoi Kusama näitus "Minu igavikuline hing". Alumine foto kunstnikust on pärit internetist selle näituse eelteate juurest:

Fotod internetist. 

Kunstniku ametlik koduleht: http://www.yayoi-kusama.jp/

Lisaks: 2018. a valmis režissöör Heather Lenzi (USA) täispikk dokumentaalfilm "Kusama: Infinity", mida võimaluse korral vaadata soovitan.

Ahelatest vabastamine


Tony Robert-Fleury maal "Dr. Philippe Pinel Salpêtrière'i vaimuhaiglas", 1795.
Dr Philippe Pinel (1745-1826) vabastas Pariisi vaimuhaigla naispatsiendid ahelatest ja keelas neid peksta, jättes kasutusse hullusärgid jms.

Artikkel: "USA vabadussamba modelliks oli skulptori vaimuhaige vend?"


Artikkel: "USA vabadussamba modelliks oli skulptori vaimuhaige vend?"
http://www.ohtuleht.ee/745471/usa-vabadussamba-modelliks-oli-skulptori-vaimuhaige-vend
Õhtuleht, 3. juuli 2016.

Seni arvati, et USAs New Yorgis asuv vabadussammas on tehtud Prantsuse skulptori Frédéric Auguste Bartholdi ema Augusta järgi. Nüüd olevat  vabadussambast raamatu "Liberty's Torch: The Great Adventure To Build The Statue Of Liberty" kirjutanud Elizabeth Mitchell arvamusel, et modelliks oli hoopiski skulptori vaimuhaige vend Jean-Charles.

Vaata ka artiklit "Is Lady Liberty actually a dude?
http://nypost.com/2016/07/02/is-lady-liberty-actually-a-dude/
New York Post, 2. juuli 2016.

Foto internetist.

Kaks jõulukaarti Louis Wainilt


Vist ei kirjuta ma sel aastal siia rohkemat. Seepärast panen kaks internetist leitud jõulukaarti kassidega, keda joonistas oma elu viimasel 15 aastal skisofreeniahaige kunstnik Louis Wain.


Louis Waini kohta selles blogis veel.
http://skiso-praanik.blogspot.com.ee/2014/06/louis-wain.html

Kunstnik joonistab vaimuhaigusekoletisi

"Depressiooni on sageli kujutatud musta koerana, kuid nüüd on üks kunstnik joonistanud vaimuhaigusekoletisi."

Nii algas Daily Mail'i artikkel kunstnik Toby Allenist 8. oktoobril 2013:
"The mental illness monsters: Artist visualizes what illnesses would look like if they were mythical creatures"
http://www.dailymail.co.uk/health/article-2449864/Artist-Toby-Allen-imagines-mental-illness-monsters.html

Toby Allen on kujutanud depressiooni, ärevushäiret, mille all ta ise kannatab, isiksusehäireid, anoreksiat, unehäiret, paranoiat, skisofreeniat jne.

Nii kujutab Toby Allen skisofreeniakoletist:


Ja nii paranoiat:


Kunstniku kohta saab veidi lugeda ja tema psüühikahäirekoletiste pilte rohkem vaadata veel näiteks neilt linkidelt:

"Artist Suffering From Anxiety Illustrates Mental Illnesses As Real Monsters"
http://www.boredpanda.com/mental-illnesses-illustrated-by-monsters-by-toby-allen/

"Mental Illnesses Taking The Form Of Real Monsters"
http://www.buzzfeed.com/hzwonder/mental-illnesses-take-the-form-of-real-life-monste-fc1u#.coZZP8gaPp

Zelda Fitzgerald (1900-1948)


Zelda Fitzgerald (sünd Sayre; 24. juuli 1900 - 10. märts 1948) oli Ameerika kirjanik, tantsijanna, seltskonnatäht, kunstnik ja tuntud kirjaniku F. Scott Fitzgeraldi abikaasa.

Ernest Hemingway on tema kohta kirjutanud:

"Oma hurmava kuldpruuni päevituse ning kaunite tumekuldsete juustega oli Zelda väga ilus ja pealegi väga sõbralik. Tema kullisilmad olid selged ja rahulikud. Ma arvasin kindlalt, et kõik ei ole veel kadunud ja kogu see lugu võib lõpuks heaks muutuda, kui Zelda korraga mu kõrva äärde kummardus ja mulle oma suure saladuse sosistas:

"Ernest, mis te arvate, kas Al Jolson on suurem kui Jeesus Kristus?"


Keegi ei pööranud sellele tol korral tähelepanu. See oli vaid Zelda saladus, mida ta minuga jagas, nagu võiks kull midagi inimesega jagada. Ent oma saaki kullid ei jaga.


Scott ei kirjutanud enam mitte midagi head, enne kui ta mõistis, et Zelda on vaimuhaige."

/Ernest Hemingway "Pidu sinus eneses", Tallinn 1965, tlk Enn Soosaar./

Ohjeldamatut ja äkilist Zeldat peeti F. Scott Fitzgeraldi alkoholismi ja paljude raamatute kirjutamata jätmise põhjuseks. 1930. a oli ta ravil Sheppard Pratti sanatooriumis Towsonis, Marylandis. Seejärel oli ta ravil Prantsusmaal ja Šveitsis, kus Euroopa tuntud psühhiaatrid nõustusid oma Ameerika kolleegidega ja Zelda sai skisofreenia diagnoosi. Praegu arvavad teadlased  ja arstid siiski enamasti, et Zelda ei olnud skisofreeniahaige, vaid kannatas bipolaarse häire all.

1932. a olles ravil ühes teises närvikliinikus kirjutas Zelda romaani "Save Me the Waltz". 1936. aastast oli ta taas pikemat aega ravil Põhja-Carolinas, kus püüdis asjatult lõpetada oma teist romaani ja maalis palju. 1948. a suri ta haiglas tulekahju ohvrina.

Mõned näited Zelda Fitzgeraldi andekatest maalidest (väidetavalt on tema autoportree pärit 1940ndatest aastatest, samuti tema teised tööd):

"Hullumeelne teejoomine"

"Tsirkus"

"Kaana pulm"

"Vähikadrill"

"Alice imedemaal"

"Kirjad"

"Washington Square"

"Triumfikaar (Arc de Triomphe)"

Zelda Fitzgeraldi kohta on internetis tohutult materjali. Ka siinsed reprod on internetist.

Võib-olla maalis van Gogh spiraalgalaktikat?


Vincent van Gogh on oma maalil "Tähisöö" (juuni 1889) väidetavalt kujutanud vaimuhaigla aknast nähtud taevast. Maal asub New Yorgi moodsa kunsti muuseumis.

Psühhiaatrite sõnul väljendas kunstnik hoogsates spiraalides endas olnud segadust. USA kunstnik ja fotograaf Michael Benson pakkus hiljuti oma raamatus aga välja tõlgenduse, mille kohaselt kujutas van Gogh Maast kaugel olevat spiraalgalaktikat Messier 51a, mille avastas 19. sajandi keskel Iiri astronoom William Parsons.

Bensonile on eelnenud samalaadseid arvamusi, millest kirjutab Daily Mail (2. veebr 2015):

"June last year, Dr Omar Nasim, a Newton International Fellow at Oxford University’s Faculty of History, provided his own context and insight into the connection in his book Observing by Hand.
'The Whirlpool Galaxy can clearly be seen at the centre of Van Gogh’s Starry Night, which seems to have been inspired by the artist’s knowledge of Camille Flammarion, a French writer who popularised Rosse’s vision,’ he said.
‘Flammarion described astronomical objects floating, as though “lost in the depths of the sky”, and was moved by the awe and terror they evoked “even in a cold engraving”.
'Van Gogh wrote of a similar sense of wonder shortly before he painted Starry Night.
'He paints the night sky as though newly discovered astronomical phenomena could be seen with the naked eye, expanding human imagination and perception by lending the viewer "telescopic eyes".'"

Allikas:
"Is van Gogh's Starry Night a painting of GALAXIES? Bright swirls are based on distant cosmic spirals, claims expert"
http://www.dailymail.co.uk/sciencetech/article-2936365/Is-van-Gogh-s-Starry-Night-painting-GALAXIES-Bright-swirls-based-distant-cosmic-spirals-claims-expert.html

2014/2015


Siinsete Jackson Pollocki maalireprodega soovin kõigile meeldivat aastavahetust ja uut head 2015. aastat.

<<<<< "Kuunaine" - "The Moon-Woman" (1942; Peggy Guggenheim Collection, Venice).

Jackson Pollock (Paul Jackson Pollock; 28. jaan 1912 - 11. aug 1956)  - USA kunstnik, action painting'u tuntuim esindaja.

"Mitmed aastad raviti Pollockil alkoholismi ja depressiooni, ning sel ajal tutvus ta Carl Jungi teooriatega, mille alusel hakkas ta välja töötama oma isikupärast maalimisviisi." - Vikipeedia.

"Trying to deal with his established alcoholism, from 1938 through 1941 Pollock underwent Jungian psychotherapy with Dr. Joseph Henderson and later with Dr. Violet Staub de Laszlo in 1941-1942. Henderson engaged him through his art, encouraging Pollock to make drawings. Jungian concepts and archetypes were expressed in his paintings. Recently historians have hypothesized that Pollock might have had bipolar disorder." - Wikipedia.


"Number 8, 1949" (detail, 1949; Neuberger Museum, State University of New York).

Torquato Tasso tamm

Eelmise postituse lõpus oli juttu Torquato Tasso tammest, mille all meelehaige poeet Roomas Janiculumi mäenõlval San Onofrio kloostri juures istuda armastas ja mille varjus ta ka olevat surnud.  See oli puu, mis tundis Tasso hingevaeva ja -viletsust kõige paremini ja mille lehtede kahin talle hingepidet pakkus.

Tasso tamm on köitnud paljude kunstnike tähelepanu ja kujutlusvõimet. Mõned niisugused pildid on allpool. Esmalt maal, millelt on pärit ka selle blogi päisepilt.

Itaalia kunstniku Hermann David Salomon Corrodi (1844-1905)
maal "Vaade Roomale Janiculumi mäelt, ühes Torquato Tasso tammega".

Vene kunstniku Maksim Vorobjovi (1787-1855)
maal "Torquato Tasso tamm. Vaade Püha Peetruse kirikule Roomas. 1848".
Riiklik Vene Muuseum, Peterburi.

Inglise kunstniku Edward William Cooke'i (1811-1880)
joonistus "Tasso tamm" (1846).
National Maritime Museum, Greenwich, London.

Vahepalana lugege Austraalia poeedi Peter Porteri (1929-2010) luuletust "Tasso's Oak" (Tasso tamm): http://www.poetrylibrary.edu.au/poets/porter-peter/tasso-s-oak-0529025

Praegu pole Tasso tammest järel muud kui jändrik, mida on püütud monumendiks kohandada. Selle uuemaaegsetest kujutustest kunstis on huvitavaim see maal:

USA kunstniku Peter Blume (1906-1992) 
maal "Tasso tamm" (1957-60).
Erakollektsioonis, New York.

Vaata ka: Torquato Tasso (1544-1595)  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/12/torquato-tasso-1544-1595.html
Illustratsioonid ja faktid on kokku otsitud internetist.

Torquato Tasso (1544-1595)


Torquato Tasso (11. märts 1544 - 25. aprill 1595) oli 16. saj itaalia poeet, kelle tuntum teos on värsseepos "Vabastatud Jeruusalemm" (1581). Ta on mõjutanud väga paljusid pärast teda elanud luuletajaid ja mõtlejaid, kunsti- ja kultuuriinimesi. Allpool ei tule siiski juttu tema loomingust, vaid teda aastaid vaevanud vaimuhaigusest.

1570ndate aastate keskel ilmnesid tal jälitusmaania tunnused: kahtlused, hirm, et teenrid teda reedavad või mürgitavad, lisandus ka hirm inkvisitsiooni ees. 1577. a juunis tungis ta noaga kallale teenrile, vahistati ja põgenes. Läbi kogu Iaalia suundus ta Sorrentosse oma õe juurde, kuid ei jäänud sinna kauaks. Rändas ringi, pöördus tagasi õukonda, kuid tema 35. sünnipäeval tabas teda taas hullumeelsushoog, Ta ähvardas õukondlasi, võeti kinni, kuid ei pandud enam vangimajja, vaid aheldati Püha Anna vaimuhaiglasse Ferraras.

Eugène Delacroix' (1798-1863) maal
"Torquato Tasso Püha Anna vaimuhaiglas Ferraras" (1839).

St Anna hullumajas viibis Tasso niisiis aastatel 1579-1586. Sealt pääses ta välja 1586. a juulis. Kahtlemata oli vaimuhaigla õhkkond talle raske, kuigi ahelatest pääses ta üsna varsti. Teda kui õukonnale lähedalseisvat isikut püüti kohelda mitte nii karmilt nagu teisi nõdrameelseid. Tal oli muudest haigetest eraldi ruum, kus sõbrad tohtisid teda külastada. Ta võis pidada kirjavahetust ja tegelda loominguga. Ta olevat isegi saanud aeg-ajalt koos usaldatavate saatjatega välismaal käia.

Mõnikord lubati tal käia jalutamas, väidetavalt kohtus ta niisugustel jalutuskäikudel millalgi ka Michel de Montaigne'ga, kes käis Ferraras 1580.  novembris. Oma esseedes on Montaigne maininud suure itaalia poeedi Tasso haletsusväärset olukorda, kuid reisipäevikus ta sellest väidetavast kohtumisest ei kirjutanud.

Prantsuse kunstniku François Richard Fleury' (1777-1852) maal
"Montaigne Tassot kinnipidamiskohas külastamas" (1821).
Lyoni kaunite kunstide muuseum.


1586. a juulis viis üks hea sõber Tasso Mantovasse, kus tal olnuks võimalik rahulikult töötada, kuid Tassot tabas uus hullumeelsushoog. Taas tuli olla vaimuhaiglas, taas vaevas teda jälitusmaania.

Belgia kunstniku Leopold Joseph Flamengi (1831-1911)
maal (Eugène Delacroix järgi) "Torquato Tasso vaimuhaiglas" (1875).

1587. a oktoobris põgenes Tasso ravilast ja suundus esialgu Rooma, seejärel Napolisse, kus leidis peavarju ühes kloostris. Kuid eluvõõrad unistused ning võimetus mõõdukalt ja harmooniliselt elada ei jätnud teda endistviisi rahule.

1594. a novembris kutsus paavst Tassot Rooma, et teda kapitooliumi künkal suure poeedina austada. Rooma jõudes oli Tasso päris haige, kuid tema austamine lükkus edasi kardinal Aldobrandini haiguse tõttu. Vaimust vaevatud Tasso sai aprillis eluaseme Püha Onofrio kloostris Janiculumi mäe nõlval, kus ta arvas olevat kõige tervendavamat õhku.  Kuid oli juba hilja.

Suutmata oma kroonimist suurpoeediks ära oodata, suri Tasso 25. aprillil 51-aastasena. Tema elu viimased 20 aastat olid olnud talle rõhuvad ja laastavad. Väidetavalt suri ta samal päeval, kui paavst saatis talle kloostrisse järele tõlla, mis pidi teda kroonimistseremooniale sõidutama.

Saksa kunstniku Franz Ludwig Cateli (1778-1856)   
maal "Torquato Tasso surm".

Vaimuhaigust, mille all Torquato Tasso kannatas, peavad nüüdispsühhiaatrid bipolaarseks häireks. On arvatud ka, et tegemist oli skisofreeniaga.

Legendid suurest luuletajast kirjeldavad teda hullununa hulkumas Rooma tänavatel ja sageli puhkamas suure tamme all, mida on nimetatud Torquato Tasso tammeks. Aga see on juba mõne tulevase blogipostituse teema, seda enam, et ka selle blogi päisepildil on Torquato Tasso tamm.

Postituse avapildiks olev Torquato Tasso portree on tundmatu kunstniku töö u 1590. 
Illustratsioonid ja faktid on kokku otsitud internetist. 

Vaata ka "Torquato Tasso tamm"  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/12/torquato-tasso-tamm.html

Ja oma eluajal oli vaimuhaige kunstnik vaene...


Vincent van Goghi maal "Vaikelu karikakarde ja moonidega" müüdi USAs New Yorgis Sotheby oksjonil 61,8 miljoni dollari eest

"Van Goghil valmis see maal Prantsusmaal vaid kuid enne ta surma 1890. aastal ning see on üks vähestest maalidest, mida ta oma eluajal müüs. Kunstnik elas siis oma arsti Paul Gachet majas tema hoole all."

Allikas eesti keeles: http://elu24.postimees.ee/2981557/pildid-van-goghi-lillemaali-eest-maksti-61-8-miljonit-dollarit

Allikas inglise keeles: http://www.bbc.com/news/entertainment-arts-29911772

Ja oma eluajal oli vaimuhaige kunstnik vaene...

Vaata ka: Vincent van Gogh (1853-1890)
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/06/vincent-van-gogh-1853-1890.html

Aloïse Corbaz (1886-1964)

Aloïse Corbaz (28. juuni 1886 - 5. aprill 1964) oli šveitsi kunstnik, tuntumaid art brut naiskunstnikke maailmas.

Kui Aloïse oli 11aastane, suri ta ema. Tüdruk unistas saada lauljannaks, kuid hakkas tööle koduõpetajannana Preisimaal keiser Wilhelm II õukonnas. Ta olevat olnud ka keisrisse väga armunud. Kord oli ta keisri peale ägestunud ja seejärel diagnoositi tal 1918. a skisofreenia. Alates 1920. aastast ei pääsenud ta enam vaimuhaiglast välja.

Umbes 1920. a hakkas ta joonistama ja luuletama, kasutades kättejuhtuvaid pakkepaberi- ja papitükikesi. Tema varasemad tööd on hävinud, kuid umbes 1936. a äratas tema looming vaimuhaigla juhataja huvi. Sageli joonistas ta erksavärvilisi pilte armunud paaridest, aga ka ooperite naistegelastest ja ajaloolistest naisisikutest.

1947. a huvitus tema piltidest Jean Dubuffet, tänu kellele jõudis Aloïse Corbazi looming art brut kunstnike kataloogidesse ja kogudesse. Dubuffet uskus, et naine ravib ennast oma piltidega ja muudab sel kombel haiguse kasulikuks. Kunstnik püüdis täis joonistada kogu paberi - see on art brut kunstnikele üsna iseloomulik tühjuse kartmine, nn horror vacui, võib-olla haiguse või kehvade olude tõttu.

Loomingunäiteid internetist, kus Aloïse Corbazi töid palju leidub: