Khalil Gibran „Hullumeelne“

Khalil Gibran
„Hullumeelne. Tähendussõnad ja luuletused“
Tõlkinud Rauno Alliksaar.
Loomingu Raamatukogu 38/2018.

Annotatsioonist:
„… liibanoni-ameerika kirjaniku Khalil Gibrani (1883–1931) esimene inglise keeles kirjutatud raamat. „Hullumeelne” koosneb proosaluuletustest ja mõistulugudest, milles Gibran venitab temale omasel viisil aega ja ruumi üle nende piiride ning vahendab ühiskonnast välja astunud mehe nägemusi, vaateid ja eneseotsingulisi mõtteid.“

Tsitaate:
„Olen selles hullumeelsuses leidnud vabaduse ja kaitstuse, vabaduse olla üksi ja kaitstuse mõistmise eest, sest kui keegi meid mõistab, siis ta ka orjastab meis miskit. Olen leidnud nii üksinduse vabaduse kui ka kaitstuse, mille annab mõistmatus. Ent ära luba mul oma kaitstuse üle liialt uhke olla. Ka varas on vangis kaitstud teise varga eest.“
---
„Mu sõber, kes sa oled hea ja tasane ja tark, ei, kes sa oled täiuslik – minagi kõnelen sinuga targalt ja tasa. Kuid ma olen hull. Ent ma peidan oma hullumeelsust. Ma tahaksin olla hull üksinda.“
---
„Jah, me oleme kaksikvennad, oo, öö, sest sina paljastad ilmaruumi ja mina paljastan oma hinge.“

Torquato Tasso tamm

Eelmise postituse lõpus oli juttu Torquato Tasso tammest, mille all meelehaige poeet Roomas Janiculumi mäenõlval San Onofrio kloostri juures istuda armastas ja mille varjus ta ka olevat surnud.  See oli puu, mis tundis Tasso hingevaeva ja -viletsust kõige paremini ja mille lehtede kahin talle hingepidet pakkus.

Tasso tamm on köitnud paljude kunstnike tähelepanu ja kujutlusvõimet. Mõned niisugused pildid on allpool. Esmalt maal, millelt on pärit ka selle blogi päisepilt.

Itaalia kunstniku Hermann David Salomon Corrodi (1844-1905)

maal "Vaade Roomale Janiculumi mäelt, ühes Torquato Tasso tammega".

Vene kunstniku Maksim Vorobjovi (1787-1855)

maal "Torquato Tasso tamm. Vaade Püha Peetruse kirikule Roomas. 1848".

Riiklik Vene Muuseum, Peterburi.

Inglise kunstniku Edward William Cooke'i (1811-1880)

joonistus "Tasso tamm" (1846).

National Maritime Museum, Greenwich, London.

Vahepalana lugege Austraalia poeedi Peter Porteri (1929-2010) luuletust "Tasso's Oak" (Tasso tamm): http://www.poetrylibrary.edu.au/poets/porter-peter/tasso-s-oak-0529025

Praegu pole Tasso tammest järel muud kui jändrik, mida on püütud monumendiks kohandada. Selle uuemaaegsetest kujutustest kunstis on huvitavaim see maal:

USA kunstniku Peter Blume (1906-1992) 

maal "Tasso tamm" (1957-60).

Erakollektsioonis, New York.

Vaata ka: Torquato Tasso (1544-1595)  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/12/torquato-tasso-1544-1595.html
Illustratsioonid ja faktid on kokku otsitud internetist.

Torquato Tasso (1544-1595)

Torquato Tasso (11. märts 1544 - 25. aprill 1595) oli 16. saj itaalia poeet, kelle tuntum teos on värsseepos "Vabastatud Jeruusalemm" (1581). Ta on mõjutanud väga paljusid pärast teda elanud luuletajaid ja mõtlejaid, kunsti- ja kultuuriinimesi. Allpool ei tule siiski juttu tema loomingust, vaid teda aastaid vaevanud vaimuhaigusest.

1570ndate aastate keskel ilmnesid tal jälitusmaania tunnused: kahtlused, hirm, et teenrid teda reedavad või mürgitavad, lisandus ka hirm inkvisitsiooni ees. 1577. a juunis tungis ta noaga kallale teenrile, vahistati ja põgenes. Läbi kogu Iaalia suundus ta Sorrentosse oma õe juurde, kuid ei jäänud sinna kauaks. Rändas ringi, pöördus tagasi õukonda, kuid tema 35. sünnipäeval tabas teda taas hullumeelsushoog, Ta ähvardas õukondlasi, võeti kinni, kuid ei pandud enam vangimajja, vaid aheldati Püha Anna vaimuhaiglasse Ferraras.

Eugène Delacroix' (1798-1863) maal

"Torquato Tasso Püha Anna vaimuhaiglas Ferraras" (1839).

St Anna hullumajas viibis Tasso niisiis aastatel 1579-1586. Sealt pääses ta välja 1586. a juulis. Kahtlemata oli vaimuhaigla õhkkond talle raske, kuigi ahelatest pääses ta üsna varsti. Teda kui õukonnale lähedalseisvat isikut püüti kohelda mitte nii karmilt nagu teisi nõdrameelseid. Tal oli muudest haigetest eraldi ruum, kus sõbrad tohtisid teda külastada. Ta võis pidada kirjavahetust ja tegelda loominguga. Ta olevat isegi saanud aeg-ajalt koos usaldatavate saatjatega välismaal käia.

Mõnikord lubati tal käia jalutamas, väidetavalt kohtus ta niisugustel jalutuskäikudel millalgi ka Michel de Montaigne'ga, kes käis Ferraras 1580.  novembris. Oma esseedes on Montaigne maininud suure itaalia poeedi Tasso haletsusväärset olukorda, kuid reisipäevikus ta sellest väidetavast kohtumisest ei kirjutanud.

Prantsuse kunstniku François Richard Fleury' (1777-1852) maal

"Montaigne Tassot kinnipidamiskohas külastamas" (1821).

Lyoni kaunite kunstide muuseum.

1586. a juulis viis üks hea sõber Tasso Mantovasse, kus tal olnuks võimalik rahulikult töötada, kuid Tassot tabas uus hullumeelsushoog. Taas tuli olla vaimuhaiglas, taas vaevas teda jälitusmaania.

Belgia kunstniku Leopold Joseph Flamengi (1831-1911)

maal (Eugène Delacroix järgi) "Torquato Tasso vaimuhaiglas" (1875).

1587. a oktoobris põgenes Tasso ravilast ja suundus esialgu Rooma, seejärel Napolisse, kus leidis peavarju ühes kloostris. Kuid eluvõõrad unistused ning võimetus mõõdukalt ja harmooniliselt elada ei jätnud teda endistviisi rahule.

1594. a novembris kutsus paavst Tassot Rooma, et teda kapitooliumi künkal suure poeedina austada. Rooma jõudes oli Tasso päris haige, kuid tema austamine lükkus edasi kardinal Aldobrandini haiguse tõttu. Vaimust vaevatud Tasso sai aprillis eluaseme Püha Onofrio kloostris Janiculumi mäe nõlval, kus ta arvas olevat kõige tervendavamat õhku.  Kuid oli juba hilja.

Suutmata oma kroonimist suurpoeediks ära oodata, suri Tasso 25. aprillil 51-aastasena. Tema elu viimased 20 aastat olid olnud talle rõhuvad ja laastavad. Väidetavalt suri ta samal päeval, kui paavst saatis talle kloostrisse järele tõlla, mis pidi teda kroonimistseremooniale sõidutama.

Saksa kunstniku Franz Ludwig Cateli (1778-1856)   

maal "Torquato Tasso surm".

Vaimuhaigust, mille all Torquato Tasso kannatas, peavad nüüdispsühhiaatrid bipolaarseks häireks. On arvatud ka, et tegemist oli skisofreeniaga.

Legendid suurest luuletajast kirjeldavad teda hullununa hulkumas Rooma tänavatel ja sageli puhkamas suure tamme all, mida on nimetatud Torquato Tasso tammeks. Aga see on juba mõne tulevase blogipostituse teema, seda enam, et ka selle blogi päisepildil on Torquato Tasso tamm.

Postituse avapildiks olev Torquato Tasso portree on tundmatu kunstniku töö u 1590. 
Illustratsioonid ja faktid on kokku otsitud internetist. 

Vaata ka "Torquato Tasso tamm"  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/12/torquato-tasso-tamm.html

Aleksis Kivi (1834-1872)

10. oktoobril on Soomele kuulsust toonud kirjaniku Aleksis Kivi 180. sünniaastapäev.

Soome rahvakirjaniku elutööd mälestatakse igal aastal Aleksis Kivi päevana ja soome kirjanduse päevana, mis on ühtlasi ka ametlik lipupäev.

Skiso präänikki ei saa Aleksis Kivist vaikides mööda minna. Mõni tsitaat tema vaimuhaiguse kohta Kai Laitineni "Soome kirjanduse ajaloost" (Vagabund, 1994, tlk Piret Saluri):

"Nurmijärve külarätsepa poeg Alexis Stenvall (1834-72), luuletajanimega Aleksis Kivi, pidi läbi tegema pika ja ränga tee. /- - -/ Aastal 1870 nõrgenes Kivi tervis ja järgmisel aastal paigutati ta vaimuhaiglasse, kust ta kevadtalvel 1872 siirdus parandamatu haigena oma venna juurde Tuusulasse. Surm saabus 1872. aasta lõpus ja pärimuse järgi olnud kirjaniku viimased sõnad: "Mina elan, elan."

Aleksis Kivi teoseid: näidend "Kullervo" (ilm 1864), komöödia "Nõmmekingsepad" (1864), näidendid "Kihlus", "Öö ja päev" (1867), "Õlleretk Schleusingenis", "Põgenikud", "Lea (1869), "Leo ja Liina", "Canzio" jt,luulekogu "Kanarbikumaa", romaan "Seitse venda" (1870):

"Hüvitus on tulnud alles järelmaailma vaimustusega. Praegu on "Seitse venda" Soome tuntuim ja armastatuim raamat, mille peeglis näevad ennast tänapäeva soomlasedki ja mille ütlemisi tsiteeritakse kui üldlevinud kõnekäände. Kivi viimasedki sõnad on täide läinud: ta elab oma teostes."

Aleksis Kivi siinne portree on Albert Edelfelti joonistus, Yle arhiivist.

* * *

SYDÄMENI LAULU

(romaanista "7 veljestä")

Tuonen lehto, öinen lehto,

siell' on hieno hietakehto,

sinnepä lapseni saatan.

Siell' on lapsen lysti olla,

Tuonen herran vainiolla

kaitsea Tuonelan karjaa.

Siell' on lapsen lysti olla,

illan tullen tuuditella

helmassa Tuonelan immen.

Onpa kullan lysti olla,

kultakehdoss' kellahdella,

kuullella kehrääjälintuu.

Tuonen viita, rauhan viita!

kaukana on vaino, riita,

kaukana kavala maailma.

MU SÜDAME LAUL

(romaanist "Seitse venda",

tlk Friedebert Tuglas)

Toone mail on metsad kullas,

sääl on kätki mustas mullas.

Sinna mu lapse ma saadan.

Sääl on lapsel lõbus olla,

Toone herra vainudella,

kaitseda Toonela karja.

Sääl on lapsel lõbus olla,

õhtu jõudes õõtsutella,

põlvedel Toonela neitsi.

On mu lapsel lõbus olla,

kullast kätkis kiigutella,

kuulata öösorri laulu.

Toone talus vaikus püha,

sääl on kaugel vaen ja viha,

kaugel maailma kavalus.

Jean Sibelius - Sydämeni laulu:

* * *
Aleksis Kivi haigustest talle pühendatud soomekeelselt koduleheküljelt:

"Kiven sairauksista on esiintynyt monenmoista tulkintaa. Esillä on ollut migreeni, juoppohulluus, hermostollinen heikkous, nälästä johtuneet sairaudet, sukupuolitaudit ja erilaiset mielensairaudet masennuksesta  skitsofreniaan.

Sairauksien diagnoosit ovat nykyään aivan erilaiset kuin Kiven aikaan, joten tutkijatkaan eivät ole päässeet yksimielisyyteen ainakaan loppuaikojen sairauden täsmällisestä määrittelystä. Se kuitenkin tiedetään, että Kivi joutui August Ahlqvistin Seitsemän veljeksen teilauksen jälkeen hoitoon Lapinlahden sairaalaan 1871 ja kirjattiin sieltä ulos kevättalvella 1872 parantumattomasti sairaana, jonka jälkeen kirjailija eli maaliskuusta alkaen elämänsä viimeiset kuukaudet veljensä Albertin hoidokkina Tuusulassa."
http://www.aleksiskivi-kansalliskirjailija.fi/fi/index.php?option=com_content&task=view&id=31&Itemid=41

Selles tekstis on olulisim tõdemus, et haiguste diagnoosid on nüüd teistsugused kui Kivi eluajal ja seetõttu ei ole tema uurijad üksmeelel nende suhtes, eriti tema lõpuaastate haiguse täpses määratluses. Teda on nimetatud muu hulgas erinevate hinge- ja vaimuhaiguste põdejaks alates masendusest ja lõpetades skisofreeniaga.

Vaata ka prof Eino Kauppi käsitlust: "Ylilääkärin muistiinpanot. Aleksis Kiven sairaus A.Th. Sælanin muistiinpanojen valossa."
http://www.aleksiskivi-kansalliskirjailija.fi/fi/index.php?option=com_content&task=view&id=131&Itemid=144

Eino Leino (1878-1926)

Eino Leino (Armas Einar Leopold Lönnbohm; 6. juuli 1878 - 10. jaan 1926) oli soome kirjanduse suurkuju, oma loomingus väga mitmekülgne. Tema kohta on nii kirjanduses kui ka internetis palju materjali. Siinkohal vaid mõni sõna seoses tema raskemeelsusega.

Eino Leino oli pärit paljulapselisest perest, kus nii mõnelgi tema vendadest-õdedest ilmnes vaimunõrkust ja -väsimust. Seda tuli aeg-ajalt ette ka Leinol endal. Seltskonnategelase ja briljantse vestleja kõrval elas temas iseäralik, inimeste ees hirmu tundev ja aeg-ajalt neid vastikukski pidav luuletaja...

Tema elu muutus üha raskemaks nii hingeliselt kui ka kehaliselt. Palju tuli tal olla (vaimu)haiglas, kuid neil päevil, kui ta end paremini tundis, nägid tuttavad endist, ideedest tulvil Leinot.

Kuigi ta suri 47aastaselt, oli ta elutöö vägev. Oma esimese luuletuse oli ta avaldanud 12aastaselt, tema loomeaeg kestis 35 aastat. Selle aja jooksul oli ta avaldanud üle 80 algupärase teose, lisaks palju tekste ajakirjanduses ning mahukaid tõlkeid.

Allikas: Maria-Liisa Nevala tekst /Kansallisbiografia-verkkojulkaisu. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. http://www.kansallisbiografia.fi/kb/artikkeli/2833/

Ma ei teagi, kas luuletust "Mua pelottaa" ("Mind hirmutab") on ka eesti keelde tõlgitud, sest eestikeelseid luulekogusid pole käepärast. Siia panen selle niisugusena, nagu luuletaja ta kirjutas.

MUA PELOTTAA

Mua pelottaa, mua pelottaa,

mua pelottaa tämä erämaa,

mua pelottaa nämä ihmiset,

nämä katsehet

niin oudot ja kylmät ja kylläiset.

En tunne ma muita, en itseäin.

Miten outojen joukkoon ma jouduinkin näin?

Toki jossakin muualla parempi ois?

Kun huoata vois

tai nukkua, nukkua nuorena pois!

Oi, vieraita oomme me ihmiset

kuin eri tähdillä syntynehet,

kuka kotoisin kuuhuen helmasta on,

kuka auringon,

kuka aivan, aivan on koditon.

Minä lapsonen koditon laaksoissa maan,

minä hankia hiihdän ja harhailen vaan,

minä sydäntä etsin, mi sylkähtäis,

joka luokseni jäis,

yö vaikka mun ympäri hämärtäis.

Minä etsin suojoa itseltäin

ja omilta hulluilta mietteiltäin;

mua pelottaa nämä ihmiset,

nämä katsehet,

mut enin mun syömeni syvyydet.

(1899)

Allikas: Runosto.net. Vanhoja suomalaisija runoja. Eino Leino. http://runosto.net/category/eino-leino/

Eino Leino eestikeelses Wikipedias. http://et.wikipedia.org/wiki/Eino_Leino

Ja märksa põhjalikumalt soomekeelses Wikipedias. http://fi.wikipedia.org/wiki/Eino_Leino

Foto: Eino Leino 19aastasena. Tal oli juba ilmunud esimene luulekogu. http://www.kainuuneinoleinoseura.fi/kuvagalleria/eino-leino/

Juhan Liiv (1864-1913)

IKKA LIIVIST MÕTELDES
 
      1

Või - ehk teda polnudki üldse?!
Ehk oli ainult
   lumesadu
      järvesse
         ja räitsakate
            sulamine
                järvesse
                   ja üheskoos
                      jäätumine?...
Külm. Üks praksatus
    hallide haavatrellide taga
         metsas. Miski läks katki
pakasetaeva all.

         2

Jah, kas teda oligi üldse?

Küll, oli küll! - Oh, kuidas kukepoeg toksib
südant seestpoolt kui munakoort.
Juba ajabki rinna ette:
oli küll, oli küll meil säärane mees,
televisioonimast rabas,
mäelseisja madalal nõmmel!

Ei, ei seda tõepoolest mitte!
Kõige igavama argisema kesknädala nimel -
mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!
Tema on ju meie, ja ärme teeme endast
seda müüti, seda uhket ja suurt.

Tema on ju meie -  väike külmetav järv.
Tema on ju meie - lumi lõdisevasse vette.
Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,
hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
hoida maailma oma ainukeses peeglis.

Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.
Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.

Muud midagi.
Ja üksainus praksatus.
Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?

Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt
siin vaikiva, leinaliselt valge
pakasetaeva all.
 (1966, kogust "Paul-Eerik Rummo luulet 1960-1967,
Tallinn 1968.)

Juhan (Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal Alatskivi vallas vaese kandimehe noorima lapsena, õppis Kodavere kihelkonnakoolis ja lühikest aega ka H. Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Töötas veidi aega kooliõpetajana ja seejärel mitmete Eesti suurte ajalehtede toimetustes.

Haigestus 1894. a skisofreeniasse, mille järel elas avalikkuse eest tagasitõmbununa kodukohas, kuni psühhiaater ja publitsist Juhan Luiga ta sealt leidis. Juhan Liiv suri sugulaste juures 1. dets 1913.

Tema luulet tunneb iga eestlane, viimasel ajal on temaga tuttavaks saamas ka maailmakirjandus.

Tema proosat tunneb samuti iga eestlane - Kui seda metsa ees ei oleks...

Temast ja ta loomingust tuleb siin blogis edaspidigi juttu. Ja mitte ainult seoses sellega, et tänavu möödus tema sünnist 150 aastat.

Pilt: Nikolai Triik "Juhan Liivi portree" 1909. 

Marie Heiberg (1890-1942)

MA KIRJUTAN... 

Marie Heiberg

Ma kirjutan verega
hinge imelist saladust...
murede sügavuse
otsata hämarust...

Ma kirjutan ja pisarad langevad mu silmist
laulu märgade ridade pääle.

Tume tuluke valgustab hämarat tuba,
mille seinu silmad ei seleta...
Õues kostab kange tormi müha,
süda tuksub nii arglikult, valjusti...

Ma kirjutan verega
hinge imelist saladust...
murede sügavuse
otsata hämarust...

Marie Heiberg sündis 10. sept (29. aug) 1890 Võrumaal kingsepa perekonnas, õppis Urvaste vallakoolis ning Sangaste kihelkonnakoolis. 16aastaselt asus ta elama Tartusse, kus elatas end juhutöödega, sealhulgas ka vabakutselise ajakirjanikuna. Osales "Noor-Eesti" rühmituses, sõbrunes Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglasega.

Teda on nimetatud nii igatsevaks nukruslaulikuks kui ka uusi aateid jaatavaks tulevikulaulikuks.

Esikkogus “Mure-lapse laulud" (1906) kõneleb ta paljudes luuletustes oma kodumaast ja selle saatusest. Ajuti kaotab ta usu iseendasse ja teistesse ja muutub nukrameelseks.

"Hing väsinud... igatsus õõgub,

kui sumbutud tuluke veel,

ja rinnas on salaja valu;

ei lõppu näe lumisel teel...

Surm kõlistab kannukseid kaugel,

ja talve-öö tukkub sääl...

Ma seisatan, pisarad laugel,

kesk lumiste väljade pääl"

(Luuletusest "Lõputa teel")

Teises värsikogus "Luule" (1913) "näib luuletajale, et elu üksluisus muutub luulele kammitsaks, ja ta kuulutab Luule Tõest kõrgemal seisvaks."

"Oh tulevik, teen su altril tuld!

kui aegade valgus valmis -

mul virgus vaimustus varakult,

kõik tunded laulude salmis.

Lääb looja mu elupäikene:

laul, kosta kauguse poole!

Mu sihil sirendab linnutee:

vii tervisi tõusvale soole!

(Luuletusest "Kauguse poole")

Säilinud käsikirjaline "Mälestuste raamat" sisaldab samuti luulet. Kogu aeg kirjutas Heiberg ka proosat (ilmusid "Ära läks", "Kerjus", "Jõulu mure", "Tulilill", "Elukevade", "Enne viimset päeva" jt). C. Kreegi, M. Saare, K. Türnpu jt viisid M. Heibergi tekstidele kuuluvad eesti koorimuusika varasalve.

Kuid üsna paljulubavalt alanud loometee katkes, kui Marie Heiberg haigestus skisofreeniasse.

"5, juunil 1919 toimetati vaimselt lõplikult murdunud Marie Heiberg Tallinna Seevaldi vaimuhaiglasse. Mõnevõrra rahunenuna pääses ta sealt järgmisel kuul küll vabadusse, kuid tema vaimne tervis enam ei taastunud. 8. juulil 1983 saadeti aja ja koha suhtes orienteerumisvõimetu patsient Tartu Ülikooli kliinikust tapi korras Tallinna ning seekord sulgusid palatiuksed Marie Heibergi järel lõplikult. Ligemale kakskümmend aastat viibis ta vaimuhaigla krooniliste haigete osakonnas, unustatuna nii omaste kui ka kirjanduslike ringkondade poolt. Esimesel okupatsioonitalvel haigestus kütmata palatis viibiv ja alatoitlusest kurnatud M. Heiberg kopsupõletikku, mille tagajärjel ta suri 15. veebruaril 1942. aastal. Haigla kulul sängitati luuletaja 23. veebruaril 1942 Tallinna Liiva kalmistule."
(Eluloo ja loomingu ülevaate tsitaadid ja andmed: "Eesti kirjanduse ajalugu" III, Tallinn 1969.)

KÕRGEMAL ON MINU KODU

Marie Heiberg

Kõrgemal on minu kodu,

kus see kuu on kumamas,

kõrgemal mu eluase,

kus need tähed säramas.

Kättesaamata mu ihad,

unistav mu mõttelend, -

leinahinge igatsused,

harva ilmutavad end.

Kõrgemal on minu kodu,

kus see kuu on kumamas,

kõrgemal mu eluase,

kus need tähed säramas.

Marie Heibergi raamatust "Üks naine kurbade silmadega" (2010) kirjutab Lugemissoovituse blogi: "Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt väljaantud sarja ELAVIK 11. raamatu alapealkiri “Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades”  võtab täpselt kokku raamatu, mis on välja antud tähistamaks poetessi 120. sünniaastapäeva, sisu. Selle on muuseumides leiduvate materjalide põhjal koostanud Iivi Lepik ja Kirsten Simmo. Raamatu põhiosaks on Marie Heibergi (1890-1942) kirjad Friedebert Tuglasele."
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/11/15/marie-heiberg-%E2%80%9Cuks-naine-kurbade-silmadega%E2%80%9D/

Marie Heiberg Wikipedias