Will Self „Vihmavari“

Varraku kirjastuse raamatututvustusest:
Will Self
„Vihmavari“
Inglise keelest tõlkinud Triin Tael.
Sari „Moodne aeg“. Varrak 2016.
376 lk.

1918 - Naisõiguslane, sotsialist ja sõjamoonavabriku tööline Audrey Death haigestub Euroopas hävitustööd tegevasse letargilisse entsefaliiti, mis tapab kolmandiku ohvritest ning muudab teise kolmandiku elavateks laipadeks.

1971 - Ligi viiskümmend aastat Frierni psühhiaatriahaiglas hoitud Audrey Death pälvib abielukriisis vaevleva uuendusmeelse arsti Zack Busneri tähelepanu. Kas lootusetuks vaimuhaigeks peetud vanaproua on tegelikult täie mõistuse juures?

2010 - Frierni vaimuhaiglast on saanud luksuslik korterelamu. Nüüdseks juba pensionil dr Busner uitab mööda Põhja-Londonit, otsides tõde tolle tormilise suve kohta, mil ta postentsefaliitilised patsiendid uue võimsa ravimi abil üle aastakümnete üles äratas.

Briti kirjaniku Will Selfi ambitsioonikas romaan „Vihmavari“ (2012) koob kireva gobelääni teadvuse voolust ja sajandi jooksul elatud eludest.

Zack Busneri tegelaskuju on tuttav juba Selfi varasematest jutustustest ja romaanidest, see aga, kuidas ta katatoonias patsiendid otsekui imeväel üles äratab, põhineb samal ajaloolisel episoodil, mille briti neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks jäädvustas 1973. aastal raamatusse „Awakenings“.

Tekstinäiteid:

"Sest nii nagu 1930. aasta "Vaimse tervise akt" muutis Colney Hatchi vaimuhaigla Colney Hatchi psühhiaatriahaiglaks, muteerus Deeth, Audrey Deerth, Audreyks, kellele pandi - küllap seoses Bleuleri terminoloogia aeglase imendumisega Inglise psühhiaatria koetisse - samavõrd autoriteetne skisofreeniadiagnoos. /---/ Ja nii jäi ta 14. osakonnas pidama ravimatu skisofreenikuna, kelle sügav katatoonia oli nüüd, kus aastakümned olid kõik soo-, vanuse-, klassi- ja nimevõimalused olematuks kulutanud, tema järjepidevimalt täheldatud omadus."
---
"Paar aastat tagasi oleks ta selle mehe tembeldanud lihtsalt end isetahtsi ravivaks skisofreenikuks, kes oma hääled õlle sisse uputab - aga nüüd? Mnjah, no selle patoloogia taak on kõdunemas - siin võib tegemist olla muidugi psühhoosiga, aga ka arengu käigus sissejuurdunud isiksusehäirega, mis ei võimalda sel mehel tajuda, kuivõrd kohatud tema kõnesööstud on /---/."
---
"Zack aga teadis, et vaimuhaigused on samavõrd looming kui nuhtlus - tervete maailmast jäigemad ja lihtsamad, kuid ikkagi terviklikud maailmad."

Katkend romaani algusest: http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/b2b68d6c-e4a2-4982-8065-25f2e2dece33/lugege-katkendit-will-selfi-vihmavari

Oliver Sacksi surma puhul

Mälestuskirjutis "Suri neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks"
ERR-i portaal 30. aug 2015
http://kultuur.err.ee/v/8d5253e5-1dcd-4f8e-9591-6ec17a1d6a91

Samal leheküljel on TED-video (2009) sellest, kuidas Oliver Sacks rääkis Charles Bonnett' sündroomi põdevatest patsientidest, kes näevad selgeid hallutsinatsioone.

Samas on viidatud ka The New York Times'i kirjutisele "My Own Life" (19. veebr 2015), milles Oliver Sacks kirjutas oma maksavähist.
http://www.nytimes.com/2015/02/19/opinion/oliver-sacks-on-learning-he-has-terminal-cancer.html

Tsit.: "It is up to me now to choose how to live out the months that remain to me. I have to live in the richest, deepest, most productive way I can."

Foto: Adam Scourfield/BBC/AP

Film: "Ärkamised"

Väidetavalt depressiooni tõttu enesetapu teinud andekas ja mitmekülgne näitleja Robin Williams (21. juuli 1951 - 11. august 2014) mängis 1990. a filmis "Ärkamised" ("Awakenings") psühhiaatrit ja neuroloogi dr Malcolm Sayerit.

"Ärkamised" on USA naisrežissööri Penny Marshalli film, mis põhineb neuroloogi, professor Oliver Sacksi kogemustel lootusetult haigete ravis 1960ndate aastate teisel poolel. Raamatuna on "Ärkamised" saanud väga populaarseks, andes ülevaate, kuidas pikki aastaid peaaegu täielikus liikumatuses  veetnud patsiendid Parkinsoni tõve arstimiseks leiutatud ravimi L-dopa mõjul "ärkavad", taas ilmneb nende inimlikkus, kuni...

Filmis saab dr Sayersi esimeseks patsiendiks ligi 40 aastat koomataolises unes viibinud Leonard Lowe (Robert De Niro). Lapsepõlvest saadik haige Leonardi "ärkamine" on mõjus ja liigutav.

Robin Williamsi ja Robert de Niro mäng selles filmis on väga meisterlik ja varjunditerohke, aga vaatajailt pisaraid välja kiskuv. Film kandideeris ka Oscarile.


EDIT:
Oliver Sacksi järelehüüe Robin Williamsile: "The man who could be anyone", The New Yorker 18. aug 2014:
http://www.newyorker.com/culture/culture-desk/man-anyone 

Tsitaate:
"One of the most amazing experiences of my life was working with Robin Williams, watching him become me, in the filming of my book “Awakenings,” in 1989. The patients whose experiences I had recounted in the book—some of them were still alive then—loved him, too. Over the next twenty-five years, Robin and I became good friends, and I grew to appreciate—no less than the brilliance of his wit and his sudden, explosive improvisations—his wide reading, the depth of his intelligence, and his humane concerns." 

"We would chat about neurology and biology, literature, history, biographies—he was startlingly well informed on pretty much everything under the sun, and this was a very different Robin—thoughtful, relaxed, not onstage, not “on.”" 

 "For me, more than anyone I have ever known, Robin, too, was that adorable genius. It is infinitely sad that this unique human being, who gave so much and so fully of himself to all of us, should have taken his own life."

The Hot Stove Project: mõtlemise ja käitumise erisustest normide ühiskonnas

Maailmakuulus neuroloog Oliver Sacks, kes Eestis peaks hästi teada olema oma paari raamatu tõlgete ("Mees, kes pidas oma naist kübaraks", "Hallutsinatsioonid") ja ühe raamatu põhjal tehtud väga hea filmi "Ärkamised" ("Awakenings") järgi, kirjutab oma blogi viimases postituses võitlusest vaimuhaiguste häbimärgi vastu.

See võitlus on läänemaailmas hoogu võtmas. Arstid, psühhiaatrid, teadlased (ka Nobeli preemia laureaadid), kirjanikud, psüühikahäirete all kannatavad inimesed (skisofreenia tõttu kannatanud inimesed sealhulgas) püüavad ühiskonnale selgitada vaimuhaiguste olemust ja seda, et vaimuhaiged on samasugused inimesed, nagu kõik ülejäänud, vajavad ravi, toetust, aga eelkõige inimlikku mõistmist.

Sacks kirjutab selles postituses mitmest vastavasisulisest tõsielufilmist. Ka soovitab ta tutvuda uue veebilehega The Hot Stove Project, mille on algatanud dr Lois Oppenheim ja dr Alice Maher, ärgitamaks diskussiooni vaimuhaigete koha ja saatuse üle maailmas. Sel veebilehel on ka lühike dokumentaalfilm "How to Touch a Hot Stove: Thought and Behavioral Differences in a Society of Norms”.

Nagu pealkirjastki nähtub, on see 24minutiline film  mõtlemise ja käitumise erisustest normide ühiskonnas. Sellest, et vaimuhaigust peetakse sageli häbimärgiks, stigmaks, mis inimest isoleerib, tõkestab ja halvustab, muudab teda madalama sordi olevuseks.

Haigete häbimärgistamist ühiskonnas ei tohiks filmis intervjueeritud tuntud inimeste arvates olla, aga selleks on vaja muuta inimeste arusaamu, täiendada nende teadmisi haigustest ja psüühikaseisunditest. Tuleb jõuda nii kaugele, et inimesed ei peaks tundma hirmu oma haigusest rääkimise ees.

Aga kasutage võimalust ja vaadake ise!

Ja veel:  samal leheküljel, kust pääseb filmi juurde, on ka seda täiendavad intervjuud üldpealkirja "Crazy?" all (u 40 minutit) ja lehekülje allservas võimalus vaadata lisaintervjuusid neid andnud tuntud inimeste nimedele klõpsates.