'

Kui olete kuskilt lugenud midagi huvitavat vaimse tervise ja skisofreenia kohta ning arvate, et teie loetust võiks selles blogis kirjutada, siis andke, palun, kommentaarides teada. Samuti siis, kui soovite, et teie vastavateemalist blogi või mõnda blogipostitust tutvustaksin.

Showing posts with label Kirjandus. Show all posts
Showing posts with label Kirjandus. Show all posts

"Depressioonil on mitu nägu"


Airi Värnik "Depressioonil on mitu nägu"
(2022; 224 lehekülge). Kirjastuselt Hea Lugu on ilmunud pikaajalise kogemusega kliinilise psühhiaatri ja kahe doktorikraadiga emeriitprofessori Airi Värniku raamat depressioonist.

Raamatututvustusest: "Tema vaade depressioonile ja selle ravile on avar. Ta avab mõisteid alates „deprekast“ kuni suitsiidiohtliku kliinilise depressioonini. Peavoolu seisukohtade kõrval on tähelepanu erinäolistel depressiooni vormidel, mille sümptomid lähtuvad elukaare eri lõikudest, inimese loomuse ja bioloogia eripärast ning keskkonna mõjuritest.
Depressioon võib tabada igaüht, kuid on edukalt ravitav, kui inimene õpib tundma iseennast ja taltsutama oma depressiooni, rakendab enesehoiu erinevaid variante, laseb end abistada ja valib vajadusel terapeudi, kes on valmis paindlikuks koostööks. Ravi läbilõige ulatub tänapäevasest tõenduspõhisest ravist ja traditsioonilise meditsiini praktikatest kuni teraapiani psühhedeelikumidega. Siiski on paranemisprotsessis juhtiv roll inimesel endal, tema eneseusul."

Karmen Kozma "Hull. Otse ja ausalt"


Karmen Kozma
"Hull. Otse ja ausalt"

JES Kirjastus, 2021.

Raamatututvustusest: "HULL. Jah, ma olen HULL. Ning tänu sellele, et julgen seda välja öelda, olen ka üldse siiamaani elus. Nüüdseks tunnen ennast jällegi noore ja enesekindla naisena. Ma liigun kindla järjepidevusega oma visioonide ning unistuste suunas, olenemata sellest, et mul on tõsised psüühikahäired.
Kuus aastat tagasi tabas mind noore arstitudengina skisofreeniline episood. Edukast noorest naisest sai ülekaaluline depressiooni põdev inimvare. Lõpetasin ravil hullumajas, akuutosakonnas. Jah, lugesid õigesti – hullumajas.
Tollal tegi mulle metsikult haiget, kui kuulsin, et „Karmen on hullumajas“ või „Ta oli ju nii edukas, nüüd on aga täiesti hull“. Kuid enam see mind ei häiri ja tänu sellele saad ka sina nüüd lugeda minu lugu. Just nii, nagu see juhtus."


Karmeni sõnul on see raamat üks osa tema tervenemisteekonnast. Et ühiskonnas hakkaks vaimse tervise probleemidesse suhtumise osas midagi muutuma, peab asjadest otse ja ausalt rääkima.

Karmeni blogi:
https://murramestigma.blogspot.com/

Karmeni blogipostitus selle raamatu kohta:
https://murramestigma.blogspot.com/2021/05/hull-otse-ja-ausalt.html

Ma ei ole seda raamatut lugenud, seetõttu ei oska ka teistele lugemiseks soovitada.

Alisa Verde "Sinuga ühes palatis"


Alisa Verde
"Sinuga ühes palatis"

Kirjastus Paradiis,  2020.

Raamatututvustusest: "Telesaate „Selgeltnägijate tuleproov 2017“ võitja Alisa Verde kirjutab selles raamatus oma psühhiaatriahaiglas veedetud päevadest ning inimestest, keda seal kohtas. Mis toimub, mida mõeldakse ja tehakse nende seinte taga? Miks on üks või teine sinna jõudnud? Sellest kõigest ja palju enamastki räägib Alisa kohati jõhkralt avameelne raamat „Sinuga ühes palatis“."

„Lõppude lõpuks, ainus, millel on tähtsust, on see, kui ilus on sinu viimane tegu. Iga päev.“

Raamatu kohta Alisa kodulehel:
https://heavymeditation.com/2020/11/30/sinuga-uhes-palatis/
ja
https://heavymeditation.com/2020/12/19/sinuga-uhes-palatis-2/

Ma ei ole seda raamatut lugenud, seetõttu ei oska ka teistele lugemiseks soovitada.

Randolph M. Nesse ”Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile"


Randolph M. Nesse "Good Reasons for Bad Feelings: Insights from the Frontier of Evolutionary Psychiatry" (2019).

Randolph M. Nesse ”Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile" (eesti keeles 2020, kirjastus Argo, tlk Triin Olvet).

Raamatututvustusest:
"Ärevus, depressioon, sõltuvus, anoreksia, skisofreenia, bipolaarne häire, seksuaalelu probleemid, kõik need oleksid võinud loodusliku valiku käigus kaduda. Aga ei kadunud. Miks ometi? Sest need on ... kasulikud. Paraku mitte inimese õnnetundele, vaid geenidele."

Tsitaat:
"Samuti  on  kokku  varisenud  lootus  geneetikapõhisele  diagnoosimeetodile.  Skisofreenia,  bipolaarse  häire  või  autismi  põdemine  sõltub peaaegu  täielikult  inimese  geenidest,  mistõttu  sajandivahetusel  arvas enamik  meist,  kes  me  olime  hõivatud  psühhiaatria  teadustöödega,  et konkreetsed  geneetilised  süüdlased  leitakse  peagi. Paraku  on järgnenud uuringud näidanud, et nende haiguste puhul ei eksisteeri tugevat mõju avaldavaid sagedasi geenivariatsioone. Peaaegu kõik spetsiifilised variatsioonid  suurendavad  haigestumisriski  ühe  protsendi  võrra  või vähem.  See  on  psühhiaatria  ajaloo  kõige  tähtsam  ja  ühtlasi  kõige heidutavam  avastus.  Mida  see  tähendab  ja  mida  me  peaksime järgmiseks tegema, on suur küsimärk."

Laura raamatublogis: https://loemeraamatuid.ee/randolph-m-nesse-hea-pohjus-end-halvasti-tunda/

Randolph M. Nesse koduleht: http://randolphnesse.com

Camille Claudel (1864-1943)


Camille Claudel (8. dets 1864 - 19. okt 1943; täisnimega Camille Anastasia Kendall Maria Nicola Claudel) oli prantsuse kuulsaima kujuri Auguste Rodini õpilane, armuke, muusa ja rivaal.

Pärast tema surma on tema eluajal peaaegu märkamata looming leidnud tunnustust. 2017. a avati Nogent-sur-Seine'is tema rahvuslik muuseum, ka Rodini muuseumis Pariisis on üks tuba pühendatud Camille Claudeli taiestele.

1884. a hakkas Claudel tööle Rodini töökojas ja oli skulptori modelliks.

„„Oh, ma usun tõesti, et mõnes suhtes olete täiskasvanud, mademoiselle,“ lausus Auguste. See noor naine, kes erines nii suurel määral kõigist teistest, keda tema seni oli kohanud, meeldis talle, ent ajas ka hämmeldusse. Reageerimisvõime, kiire taip soojendasid ning liigutasid Auguste'i südant. Kuid neiu oli ju alles puhkemata pung, aga tema ise – mon dieu, tema ise tundis end järsku vanana!“

Camille Claudel "Rodin" (u 1888)
Hulk aega oli Camille Rodini armuke, kuid ei elanud temaga koos, sest Rodinil oli pikaajaline elukaaslane Rose.

Claudeli perekonnale ei meeldinud neiu vaimustumine kunstist ja ta oli sunnitud kodust lahkuma. 1892. a, väidetavalt pärast raseduse katkemist, lõpetas Camille intiimsuhted Rodiniga, kuid nad kohtusid veel mõned aastad sageli.

Claudeli osaks said vaesus ja publiku halb suhtumine tema teostesse. Kunstikriitik Octave Mirbeau pidas teda mässuliseks naisgeeniuseks. Tema tuntuimaks skulptuuriks kujunes „Valss“ (1893). Claudeli stiili pidasid mõned kunstikriitikud jõuliselt mehelikuks, teised väitsid, et tema looming on süngem ja kontrastsem kui Rodini oma.

Camille Claudel "Valss" (1893)
Huvitav ja salapärane olevat olnud ka Claudeli suhe helilooja Claude Debussy'ga.

1905. a tunnistati Camille Claudel vaimuhaigeks. Ta hävitas hulga oma skulptuure, kadus pikkadeks ajavahemikeks, kannatas alkoholismi ja paranoia all ja tal diagnoositi skisofreenia. Ta süüdistas Rodini, et too olevat varastanud tema ideid ja kavatsenud teda naistevanglasse panna või tappa.

„Camille lukustas end ateljeesse ega käinud nädalate viisi väljas, ta oli olnud mitu päeva söömata, aknakatted kuude kaupa ees. Ta põlvitas küünlavalgel Neitsi Maarja kipskuju ees, mille oli ilmselt ise teinud, ja iga kord, kui ta seda hellalt puudutas, sosistas ta: „La petite amie“. Ta ei tundnud kedagi ära, isegi mitte oma venda Pauli. Ta oli nagu laps esimesel pihil. Kui vend tahtis akent avada ja veidi värsket õhku tuppa lasta, puges ta nurka ja hakkas segast juttu ajama...“

1913. a märtsis pandi Camille Ville-Évrard' vaimuhaiglasse  Neuilly-sur-Marne'is. kuid samal ajal, kui ta oli tujukas ja haiglane oma käitumise poolest, oli ta andekas ja loov natuur. Arstid püüdsid tema sugulasi veenda, et Camille ei peaks olema vaimuhaiglas, kuid perekond, eelkõige ema, kes tütart ei sallinud, ja vend Paul, otsustas ta sinna jätta.

Hiljem viidi ta üle teistesse vaimuravilatesse. Üle 30 aasta elas Camille  Montfavet'i varjupaigas vaimuhaigetele, kus suri 1943. a. Ta olevat maetud sealsesse vaimuhaigete ühishauda.

Kuigi ta hävitas enamiku oma loomingust, on alles ühtekokku ligi 90 kuju, visandit ja joonistust.

Filmi "Camille Claudel 1915" poster.

Tema saatusest on tehtud mitu filmi. Režissöör Bruno Dumont'i filmis „Camille Claudel 1915“ (2013) keskendutakse kolmele päevale umbes 50-aastase hullumajja luku taha pandud Claudeli elus.

Filmitutvustusest: „Jälitusmaania all kannatav Claudel on tunduvalt adekvaatsem kui kes tahes teine teda ümbritsevatest lalisevatest hullumaja asukatest. See tähendab, et ta on suletud uste taga lõpmata üksildane ja tema ainsaks lootuseks jääb, et perekond ta ükskord ometi sealt ära viiks. Kirjeldatu võib kõlada raskepäraselt, ent nii veider, kui see ka poleks, ei mõju Dumonti film sugugi liiga masendavalt. See film pole mitte karm, vaid pigem karge. On arvatud, et režissööri seni kliiniliselt halastamatut käekirja pehmendab antud filmi puhul peaosatäitja Juliette Binoche (posteril kõrval) oma inimliku soojusega.“

Eluloofilm „Rodin“ (Prantsusmaa, Belgia, USA; 2017, rež Jacques Doillon) käsitleb Rodini loomingu kõrval üsna põhjalikult tema keevalist ja vastuolulist suhet talendika õpilase Camille Claudeliga (Izïa Higelin). Selles suhtes oli nii hullumeelset kirge kui ka teineteise vihkamist. Rodini osas on Vincent Lindon, Camille Claudeli mängib Izïa Higelin. (Mõlemad on siinsel filmikaadril:)


Camille Claudelist on südamlikult ja poeetiliselt juttu ka David Weissi suurromaanis „Alasti tulin ma“, mis käsitleb Auguste Rodini elukäiku (e. k tõlkinud Eha Vasara, kirjastus Kunst, 1981) ja millest pärinevad ka siinsed tsitaadid.

Allikad: Wikipedia ja muu internetiteave, D. Weissi romaan. Fotod ja filmiposter on internetist.

Khalil Gibran „Hullumeelne“


Khalil Gibran
„Hullumeelne. Tähendussõnad ja luuletused“

Tõlkinud Rauno Alliksaar.
Loomingu Raamatukogu 38/2018.

Annotatsioonist:
„… liibanoni-ameerika kirjaniku Khalil Gibrani (1883–1931) esimene inglise keeles kirjutatud raamat. „Hullumeelne” koosneb proosaluuletustest ja mõistulugudest, milles Gibran venitab temale omasel viisil aega ja ruumi üle nende piiride ning vahendab ühiskonnast välja astunud mehe nägemusi, vaateid ja eneseotsingulisi mõtteid.“

Tsitaate:
„Olen selles hullumeelsuses leidnud vabaduse ja kaitstuse, vabaduse olla üksi ja kaitstuse mõistmise eest, sest kui keegi meid mõistab, siis ta ka orjastab meis miskit. Olen leidnud nii üksinduse vabaduse kui ka kaitstuse, mille annab mõistmatus. Ent ära luba mul oma kaitstuse üle liialt uhke olla. Ka varas on vangis kaitstud teise varga eest.“
---
„Mu sõber, kes sa oled hea ja tasane ja tark, ei, kes sa oled täiuslik – minagi kõnelen sinuga targalt ja tasa. Kuid ma olen hull. Ent ma peidan oma hullumeelsust. Ma tahaksin olla hull üksinda.“
---
„Jah, me oleme kaksikvennad, oo, öö, sest sina paljastad ilmaruumi ja mina paljastan oma hinge.“

Marusja Klimova „Majake Bois-Colombes’is“


Marusja Klimova 
„Majake Bois-Colombes'is“.
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson.
Loomingu Raamatukogu 34-37, 2016.

Vene kirjaniku skisofreeniline raamat väga skisofreeniliste tegelastega ja vaimuhaiglakirjeldustega. Marusja Klimova on Tatjana Kondratovitši varjunimi.

Tsitaate:
„Pierre veetis hullumajas kaks aastat. Seal hakkas ta luuletama, talle anti isegi kirjutusmasin, ja tennist mängima, temast sai oma osakonna tšempion. Haiglas tehti Pierre’ile kaheksa elektrišokki, ja see oli kõige hullem. Pierre ei armastanud seda meenutada, ütles vaid, et kui sa hiljem toibud, pole sul eluisu.“

„Kuid selle asemel viidi ta hullumaja vastuvõttu, mida Pariisis hüütakse
IPPP (mis lahti kirjutatuna tähendab Infirmerie Psychiatrique de la Prefecture et de la Police, prefektuuri ja politsei psühhiaatriakliinik). Seal paigutati ta erilisse kambrisse, mille seinad olid targu mingi pehme materjaliga üle löödud – mis osutus vägagi õigeks ettevaatusabinõuks, kuna selleks hetkeks oli Kostja erutus paisunud nii suureks, et ta jooksis peaga vastu seinu. Talle tehti mitu süsti ja pärast kohutavaid piinu saabus mõningane selgusehetk. Ta astus trellitatud akna juurde ja talle näis, et naaberaknast keegi lehvitas talle. Ja selles kohutavas olukorras – talle tundus, et on sattunud põrgusse, ja kui akna ees poleks trelle olnud, oleks ta jalamaid välja hüpanud – sai see naaberaken talle viimaseks sidemeks tegelikkusega, nagu keegi veel armastaks ja ootaks teda, ja see mõte pakkus talle veidi lohutust. Seejärel vajus kõik ära ja pilt kadus lõplikult.“

„Kuid Maison Blanche’is ei antud talle peaaegu üldse ravimeid, hommikuti pakuti kohvi ja isegi kooke ning tunti huvi, mida ta lõunaks soovib. Ta võis televiisorit vaadata, voodis vedelda, aias kesk haljaid puid ringi jalutada. Keegi ei karjunud tema peale, ei kupatanud palatist välja, ta võis teha kõike, mida tahtis. Kostjale näis, et ta on sattunud paradiisi...“

„Igas inimeses, kui tahes edukas ja menukas ta esmapilgul ka ei paistaks, võib lähemal uurimisel alati avastada jälgi mingeist hälvetest, mis, nagu sädemed või hõõguvad söed, peidavad eneses alati suure tulekahju ohtu, on võimelised transformeeruma tõeliseks hullumeelsuseks. Ja mida tungivamalt üks või teine indiviid kaldub ennast liigitama n.-ö. normaalseks inimeseks, seda suuremat ohtu kujutab ta minu kogemuse põhjal ümbruskonnale. Ainult iseenda hullust teadvustades on iga indiviid võimeline sellega kuidagiviisi toime tulema.“

Vsevolod Garšin „Punane lill“

Ilja Repini maal
„Vsevolod Garšini portree“ (1884)
Täna 130 aastat tagasi suri vene kirjanik Vsevolod Garšin (14. veebr 1855 - 5. aprill 1888). Aadlisuguvõsast pärit Garšin on paljude tuntud jutustuste autor.

1883. a avaldati tema suurepärane ja meeldejääv jutustus „Punane lill“ – „Красный цветок“, mille peategelane on hullumeelne.

Hullumeelsus tabas ka Garšinit, nõnda kirjutas ta mingil määral oma kogemustest. Väga tundliku inimesena reageeris ta raskelt ühiskonnas valitsevale ebaõiglusele. 1880. a nägi ta noore revolutsionääri hukkamist ja see mõjus talle niivõrd, et ta haigestus ja oli kaks aastat vaimuhaiglas, kuid päriselt enam ei tervenenudki.

Ühe haigushoo ajal 31. märtsil 1888 hüppas ta trepisüvikusse ja suri teadvusele tulemata viis päeva hiljem.

„Punane lill“ on ilmunud ka eesti keeles, vt V. M. Garšin „Jutustused“, kirjastus Eesti Raamat 1966, lk 182-196.

Tsitaat:
„Ta mõistis, et on hullumajas; ta mõistis isegi seda, et on haige. Nii nagu esimeselgi ööl, ärkas ta vahel vaikuses pärast terve päeva kestnud metsikut liikumist, tundes, et kõik luud-liikmed valutavad ja pea on hirmus raske, kuid ta oli täie mõistuse juures. Võib-olla muljete puudus öövaikuses ja hämaruses, võib-olla äsja ülesärganud inimese nõrk peaajutöö tegid seda, et neil hetkil sai ta selgesti aru oma olukorrast ja oli justkui terve. Kuid saabus päev. Koos valguse ja elu tärkamisega haigemajas haaras teda uuesti muljetevoog. Haige peaaju ei suutnud nendega toime tulla, ja ta oli taas hullumeelne. Tema olukord oli  õigete otsustuste ja totruste veider segu. Ta sai aru, et tema ümber on kõik haiged, kuid samal ajal nägi ta igaühes neist mingit salaja ennast peitvat või peidetud nägu, mida ta oli varem tundnud või millest oli lugenud või kuulnud...“

Kunsti osast isa ja poja võitluses skisofreeniaga

Artikkel: "On Schizophrenia: Father and son discuss battling mental illness and the art it inspires"
Independent, 11. sept 2017.
http://www.independent.co.uk/news/long_reads/schizophrenia-henry-cockburn-mental-illness-father-son-patrick-art-folkestone-triennial-art-festival-a7940126.html

Patrick Cockburni poeg Henry on põdenud skisofreeniat viimased 16 aastat. Selles pikas ja põhjalikus kirjutises tutvustavad nad oma võitlust skisofreeniaga, Näha on ka Henry maale.

Henry sai skisofreenia diagnoosi 20-aastaselt, kui ta oli kunstiüliõpilane Brightonis. Kaheksa aastat viibis ta ravil erinevates vaimuhaiglates, põgenedes neist korduvalt, kuid oli ikkagi sunnitud tagasi pöörduma. 2007. aastast oli siiski märgata paranemise märke.

Koos isaga kirjutas Henry raamatu "Henry’s Demons: Living with Schizophrenia, a Father and Son’s Story", mis kujunes pärast ilmumist 2011. a bestselleriks.

Siin viidatud artikli esimese poole on kirjutanud isa, teises pooles räägib Henry oma kunstist, mille kohta ta ütleb, et selles väljendub tema vabadusetunne ja see ilu, mida ta maailmas näeb sestsaati, kui maailm tema vastu lahkemaks on muutunud.

Henry Cockburni kodulehekülg:
http://www.henrycockburn.com
Sisaldab rohkesti tema loomingut. Sealt on pärit ka tema töö "I'm back"  - "Ma olen tagasi" (2017):


Stigmat süvendav raamat

Katrin Pautsi Muhumaa põnevikku "Tulekandja" (Varrak, 2016) ei soovita ma lugemiseks ei skisofreeniahaigetele ega ka muudele psüühikahäiretega hädas olevatele inimestele. See krimka mõjub äärmiselt masendavalt (noorte rasedate naiste mõrvad), ka on skisofreeniat selles käsitletud väga lihtsustatult kui kindlalt päritavat haigust. Raamat on olemuselt skisofreeniahaigeid sildistav.

Samal ajal ei ole maailma teadlased skisofreenia pärilikkuses kuigivõrd üksmeelel. Erinevad protsendid, erinevad põhjuste uuringud, erinevad paljud tõekspidamised ja seisukohad.

Internetist leiab skisofreenia pärilikkuse kohta palju materjali. Tsiteerin siinkohal EPRÜ (Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingu) veebilehekülge "10 müüti skisofreenia ja psüühikahäirete kohta".
http://www.epry.ee/myydid/

10. Müüt: Skisofreenia on kindlasti pärilik haigus.

Skisofreenia ei ole omaenda valikute tagajärg. Selle vallandumiseks on vaja nii pärilikku või varases arengujärgus tekkinud soodumust haigestuda, kui ka kindlasti haigust käivitavaid tegureid nagu tugev stress, rängad kaotused - tragöödiad elus või ka lihtsalt täisealiseks saamise raskused. Seetõttu haigestutakse skisofreeniasse tavaliselt murdeea lõpus või täiskasvanuea alguses. Põhjuseid ei teata veel nii hästi, et skisofreeniat oleks võimalik ennetada.

3. Müüt: Vaimselt haiged inimesed on ohtlikud ja vägivaldsed, nad peaksid olema isoleeritud

Statistika näitab, et vägivaldsust ei esine vaimselt haigete ja skisofreeniahaigete hulgas rohkem kui ühiskonnas tervikuna. Vägivaldsus ei ole tüüpiline sümptom. See väga levinud müüt on osutanud karuteene inimestele, kes põevad skisofreeniat ning kellest enamik on vaiksed ja enesessetõmbunud ning tunnevad pigem hirmu, segadust ja lootusetust kui on vägivaldsed. Paljudel vaimsete häiretega inimestel on küll raske toime tulla oma igapäeva eluga, kuid sildistamine teeb ainult haiget ja hoiab inimesi tagasi abi otsimast.

Luuletaja, kes kuulis „hääli"

„Mis tuleb lõpuks?
Tarkus.
Hullumeelsus.“


Lembit Kurvits (15. mai 1954 Mammaste, Põlva lähedal – 20. veebruar 2017 Keila haigla hooldekodu) oli eesti luuletaja ja prosaist. Pärast õpinguid Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides õppis lühemat aega Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, tegutses vabakutselise kirjanikuna. Oli vanglas, psühhoneuroloogiahaiglas ja hooldekodus. Tal on ilmunud 9 raamatut, neist viimane 2003. a.

Internetist leidsin mõne luuletuse, ühe panen siia:

MAARJAMÕISA TALV

Öö tõmbab musta joone
ihust läbi,
kaob ängistuses rõõm
ja aust saab häbi;
jääb jäise akna taha kõik,
mil elus
on olnud tähendus
õrnvalus


Arvustades 2003. a ilmunud valikkogu „Tõrvalill“ on Peeter Künstler Sirbis muu hulgas kirjutanud:

„Hulkuja kujund on aga omane kogu ta loomingule, ka proosale. Kurvits väärib juba isikumüüti, milles võib üllatavalt palju paralleelsust leida Juhan Liiviga, millele ta ise on nooruspõlves oma luuletustes ka vihjanud. Liivi kõik kuidagi vaistlikult austasid, lausa ahmisid tema prohvetlikkuse kübemeid ja ta rasket saatust. Talle kaasaegsed lõid eluajal isikumüüti. Kurvits on sarnast suhtumist väärt. Nüüd on teised ajad, suhtumine inimestesse ja inimtüüpidesse kardinaalselt muutunud, kuid ka Kurvitsa luule tegelikult on väärtuslik, samas talle kui boheemile, vaimuhaigele oleks justnagu määratud tola ja luuseri roll. Hea, et Kurvits astus ise selle vastu, kirjutades ühest viimasest haigus- ja joomahoost äärmiselt tiheda ja terava novelli, mis on ilmunud vähemalt kahel korral, esmalt paar aastat tagasi Loomingus ja hiljem Kurvitsa eelmises kogus.“
(Allikas: Peeter Künstler „Soojust ma otsinud olen“
http://www.sirp.ee/archive/2003/15.08.03/Kirjand/kirjand1-2.html )

Mainitud terav ja tihe novell on internetis loetav Digarist, otsi:
Lembit Kurvits „1993-2000. Dr Vaino Vahingule, psühhiaatrile ja kirjanikule“. Looming nr 8, 2000. a, lk 134-140.

Selles kirjutab Kurvits halastamatult lahti enda kui „hääli" kuulva vaimuhaige elu-olu. Tsitaate:

„Kuid kuulsin kogu aeg „hääli" — alkoholi liigtarvitamisest —, neid „hääli" hakkasin kuulma juba 1993. aasta lõpus. Ilmekalt avaldus see kraanist voolava vee solinas. Veevoolus rääkis minuga põhiliselt Vaino Vahing.
Tänavail liikudes ent kuulsin Kaplinskit, Mälli, Beierit, Lõhmust, paljusid tuttavaid, eksabikaasasid endaga rääkimas.
Kuid tekkisid ka anonüümsed „hääled", mis meelitasid auto alla tormama, sildadelt jõkke hüppama, elektrikilpidesse ronima ning end pooma. Olin „häältega" hädas, ja kui need käskisid teha midagi sellist, mis otseselt ei pannud ohtu elu, siis tegingi. Näiteks 1996. aasta kevadel käskis anonüümne „hääl" osta turult kilo värsket räime, pool kilo suhkrut ja süüa räimed suhkruga tervelt ära. Täpselt Kastani—Riia ristmikus kõnniteel. Seal ma siis asfaldil istusin, kastsin räimi suhkrusse ja kugistasin neid.
Muidugi tegin „häälte" mõjul veel loendamatuid asju: lõhkusin oma toa, mööbli, maalid, riided, viskasin ära toidunõud jms. Kuid ma ei saanud aru, miks pidin nii toimima. Muidugi kahjustasin end majanduslikult, ja ükskord Raja tänava haiglast tulles leidsin toa keskelt vaid kartulikasti. Sellele oli laotatud lina ning asetatud lillevaas. Vaasis lilled. Nii olin ise teinud, enne haiglasse sattumist.“


„Psühhiaatriaosakonnas olin kuni juulini 1998. Seega ligi üksteist kuud. Ühel päeval sõin ära oma heleda, Hongkongi päevasärgi. Ribadeks kistult, ei joonud vettki peale. Kõht ka ei hakanud valutama. Inimesegi magu on nagu krokodillil, seedib kõik ära. Sõin ju ära ka nonde soome talvesaabaste metallist lukumansetid, sest nood olid soome sõdalaste kujulised ja ähvardasid mind ära tappa. Seepärast pistsin nad kinni. Sõin ära ka ühe soki ja närisin pool tuhvlitalda peeneks. Tuhvlitald meenutas vähki  ning vähki olen ma alati kartnud. Nagu vähi peale mõtlen, meenub too muinaslugu „Vägev vähk ja täitmatu naine“.“

„Inimene ei tohi jääda üksi. Ta on loodud suhtlema, ta on ühiskondlik olend. Kaasinimestega läbi käies ei juhtu naljalt sedalaadi seiku nagu siin kirjapandult minuga — mida põhjustas eeskätt enesessetõmbumine.“

„Elu ongi nagu üks laul. Ta hõljub, lähedal ja kaugel, ja inimhing muutub rahutuks, ei saa enam asu, ja tema ees viirastuvad unistustes nähtamatud väljad.“


Kriitik Kalev Kesküla on Eesti Ekspressi nädala raamatu rubriigis Kurvitsa kohta kirjutanud:

„Kurvitsa võrdlus Juhan Liiviga ei ole vägivaldne. ”Kätt tahtsin anda – / murtud oli see. / Suud tahtsin anda – korpas oli see./ Siis tahtsin magada / ma sinuga, / kuid karvus satikad. // Mis jäi mul üle? / Laulsin: “Jee-jee!”. Luuletuse pealkirjaks on “Raha”. Kas ei kõla selles luuletuses liivilik nukrus, saatuslik paratamatus? Luuletuse lõpupuänt ühendab endas Liivi kohmakuse, ettearvamatu leidlikkuse ja lisab Kurvitsa poolt veidi moodsat sürrealistliku maiguga irooniat. See luuletus on Juhan Liiv kaasaega tõlgitult. Samas on tal muidugi hoopis konventsionaalsemaid ja “ilusamaid” luuletusi.“
(Allikas: http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-lembit-kurvits-torvalill-luulet-ja-motteid?id=69068469)

Kirjanike Liidu järelehüüdest Lembit Kurvitsale, tsitaat:

„„Ma maitsen teadmisi. Nad teevad mulle rõõmu,“ kirjutas poeet, küsides aga sealsamas saatuslikult: „Mis tuleb lõpuks? Tarkus? Hullumeelsus?“ Kogu tema elu oli soojuse otsimine, ent ka kärsitus ja suutmatus talle pakutavat soojust vastu võtta ja sellega rahus elada.“
(Allikas: Sirp, 3. märts 2017: http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lembit-kurvits-15-v-1954-20-ii-2017/)

Veel üks lugemissoovitus: Lembit Kurvitsa mälestuseks on Simo oma blogis Simo77 kirjutanud oma mõtetest ja meenutustest. Vaata: „Nekroloogi lugedes“
http://runnelsimo.blogspot.com.ee/2017/03/nekroloogi-lugedes.html

Francesca Zappia „Mõtlesin su välja“


Francesca Zappia „Mõtlesin su välja“ (Made You Up, 2015, e. k Päikese Kirjastus, 2016, tõlkija Maarja Jaanits) on väga hea noortekas, mis räägib skisofreeniahaigest abituriendist Alexandrast ja klassi kõige kummalisemast poisist Miles'ist ning nende sõpradest ja vaenlastest. Kõik selles raamatus on  viirastuslik, ükski asi pole nii, nagu paistab.

Keerdkäigud ning tüübid on põnevad ja kaasahaaravad – raamatut on raske pooleli jätta, sest kogu aeg tahab lugeja teada, mis saab noortest edasi. Ja Alexandra mõjub haigusest hoolimata väga meeldivana, kuigi on mõneti ootamatu natuur, kes võitleb iga päev, et teha vahet päris elul ja luuludel.

Mõni katke:

„Mina ei saanud endale reaalsuse enesestmõistetavana võtmise luksust lubada. Aga ma ei ütleks, et vihkasin inimesi, kes seda said, kuna see tähendanuks peaaegu kõiki inimesi. Ma ei vihanud neid. Nad lihtsalt ei elanud minu maailmas. Kuid see ei tähendanud, et mina poleks soovinud elada nende omas.“

„Seejärel kontrollisin perimeetrit. Perimeetrikontroll hõlmas kolme asja: 360-kraadist ülevaadet ümbrusest, ebatavalisena tunduvate asjade tuvastamist – nagu näiteks parkimisplatsi kattev suur spiraalikujuline põletusjälg – ja nende asjade meeldejätmist juhuks, kui need peaksid hiljem üritama mulle ligi hiilida.“

„Isegi toas, kus ma seitseteist aastat maganud olin, kohas, mida ma tundsin põhjalikumalt kui keegi teine, pidin ma veenduma, et kusagil ei paistaks midagi kahtlast.“

„Einsteini definitsiooni järgi on hullumeelsus see, kui tehakse sama asja üha uuesti ning oodatakse erinevaid tulemusi. Mina aina pildistasin ja lootsin, et fotosid vaadates saan teada, kas pildistatu on luul või ei. Tegin perimeetrikontrolle, arvates, et lõpptulemusena vabanen paranoiast. Veetsin iga päeva, oodates, et mulle öeldaks, et ma lõhnan sidruni järele. Kui ka keegi muu mind hullumeelseks ei tembeldaks, siis küllap oleksin seda vähemalt Einsteini arvates.“


Oma koduleheküljel lugejate kommentaaridele vastates kirjutab raamatu autor Francesca Zappia, et tahtis kirjutada lugu paranoidsest skisofreeniast, sest iga kord, kui ta näeb selleteemalisi filme ja telesaateid, kujutatakse skisofreeniahaigeid neis ohtlikena, kuid ta teab, et pole õigust skisofreeniahaigeid hukka mõista. Samuti kirjutab ta, et ise ei põe skisofreeniat.

Will Self „Vihmavari“


Varraku kirjastuse raamatututvustusest:
Will Self
„Vihmavari“

Inglise keelest tõlkinud Triin Tael.
Sari „Moodne aeg“. Varrak 2016.
376 lk.

1918 - Naisõiguslane, sotsialist ja sõjamoonavabriku tööline Audrey Death haigestub Euroopas hävitustööd tegevasse letargilisse entsefaliiti, mis tapab kolmandiku ohvritest ning muudab teise kolmandiku elavateks laipadeks.

1971 - Ligi viiskümmend aastat Frierni psühhiaatriahaiglas hoitud Audrey Death pälvib abielukriisis vaevleva uuendusmeelse arsti Zack Busneri tähelepanu. Kas lootusetuks vaimuhaigeks peetud vanaproua on tegelikult täie mõistuse juures?

2010 - Frierni vaimuhaiglast on saanud luksuslik korterelamu. Nüüdseks juba pensionil dr Busner uitab mööda Põhja-Londonit, otsides tõde tolle tormilise suve kohta, mil ta postentsefaliitilised patsiendid uue võimsa ravimi abil üle aastakümnete üles äratas.

Briti kirjaniku Will Selfi ambitsioonikas romaan „Vihmavari“ (2012) koob kireva gobelääni teadvuse voolust ja sajandi jooksul elatud eludest.

Zack Busneri tegelaskuju on tuttav juba Selfi varasematest jutustustest ja romaanidest, see aga, kuidas ta katatoonias patsiendid otsekui imeväel üles äratab, põhineb samal ajaloolisel episoodil, mille briti neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks jäädvustas 1973. aastal raamatusse „Awakenings“.

Tekstinäiteid:

"Sest nii nagu 1930. aasta "Vaimse tervise akt" muutis Colney Hatchi vaimuhaigla Colney Hatchi psühhiaatriahaiglaks, muteerus Deeth, Audrey Deerth, Audreyks, kellele pandi - küllap seoses Bleuleri terminoloogia aeglase imendumisega Inglise psühhiaatria koetisse - samavõrd autoriteetne skisofreeniadiagnoos. /---/ Ja nii jäi ta 14. osakonnas pidama ravimatu skisofreenikuna, kelle sügav katatoonia oli nüüd, kus aastakümned olid kõik soo-, vanuse-, klassi- ja nimevõimalused olematuks kulutanud, tema järjepidevimalt täheldatud omadus."
---
"Paar aastat tagasi oleks ta selle mehe tembeldanud lihtsalt end isetahtsi ravivaks skisofreenikuks, kes oma hääled õlle sisse uputab - aga nüüd? Mnjah, no selle patoloogia taak on kõdunemas - siin võib tegemist olla muidugi psühhoosiga, aga ka arengu käigus sissejuurdunud isiksusehäirega, mis ei võimalda sel mehel tajuda, kuivõrd kohatud tema kõnesööstud on /---/."
---
"Zack aga teadis, et vaimuhaigused on samavõrd looming kui nuhtlus - tervete maailmast jäigemad ja lihtsamad, kuid ikkagi terviklikud maailmad."

Katkend romaani algusest: http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/b2b68d6c-e4a2-4982-8065-25f2e2dece33/lugege-katkendit-will-selfi-vihmavari

Kursus vaimsest tervisest ja kirjandusest

Soovituse õppida tasuta online kursusel vaimsest tervisest ja kirjandusest leidsin siit:
https://loovuss.wordpress.com/2016/08/08/kursus-vaimsest-tervisest-ja-kirjandusest/

Tegu on Futurelearn'i kursusega "Literature and Mental Health: Reading for Wellbeing". Seekordne kursus algab 5. septembril - seega on just õige aeg end sinna kirja panna, kui muidugi huvi on.

Norman Doidge "Muutuv aju"


Norman Doidge
"Muutuv aju.
Teadlaste uuringud ja haigete paranemislood"

Kirjastus Pilgrim, 2014.
Tõlkinud Jürgen Innos

Toronto ajaleht The Globe & Mail tutvustab seda raamatut:
"Juhtumianalüüs on psühhiaatriakirjanduse klassika ning Doidge’is ei tule pettuda. Põnevad käsitlused neuroplastilisusest panevad meid ajule hoopis teistsuguse pilguga vaatama. Nende käsitluste kohaselt ei ole aju mitte muutumatu asukoha ja funktsiooniga spetsialiseerunud osade kogum, vaid dünaamiline organ, mis suudab ennast vajadusel ümber struktureerida ja ümber kohandada. Sellest avastusest on kõigil kasu. Mõistagi on need avastused kasulikud eelkõige raskete seisundite – insuldi, ajuhalvatuse, skisofreenia, õpihäirete, obsessiiv-kompulsiivsete häirete ja muu sarnase – all kannatajatele, kuid kes meist ei sooviks lisada oma IQ-le paar punkti või parandada oma mälu? Lugege seda raamatut – teie aju on teile tänulik.”

Teiste tippteadlaste hulgas on "muutuvat aju" positiivselt hinnanud ka eesti päritolu teadlane PHD Jaak Pangsepp, Washingtoni Riikliku Ülikooli loomade heaolu uurimise Bailey õppetooli juhataja; Northwesterni ülikooli Faliki molekulaarse ravi keskuse afektiivse närviteaduse uurimisrühma juhataja; Bowlin Greeni riikliku ülikooli psühhobioloogia emeriitprofessor: "Lugusid aju ja meele plastilisusest igale maitsele geniaalselt selges keeles.”

Mõned tsitaadid:
"Paul Bach-y-Rita tähtsus seisneb selles, et ta oli oma põlvkonna närviteadlastest esimene, kes mõistis aju plastilisust ning suutis seda teadmist inimlike kannatuste vähendamiseks praktilisel moel ära kasutada. Tema töö lähtub eeldusest, et me kõik sünnime siia ilma palju kohanemisvõimelisema, universaalsema ja oportunistlikuma ajuga kui oleme seni ette kujutanud."

"Eeskujuliku „kõva teaduse” taustaga neuroplastikutest on just Merzenich esinenud kõige ambitsioonikamate väidetega aju plastilisuse kohta: ajutreening on ränkade haiguste, nagu näiteks skisofreenia ravis sama kasulik kui ravimid; aju on plastiline sünnist surmani ning isegi eakatel inimestel on võimalik oma kognitiivseid funktsioone – õppimis-, mõtlemisja tajuvõimet ning mälu – radikaalselt parandada."


Veel Merzenichiga seoses: "Aju mitte lihtsalt ei õpi, vaid alati ka „õpib, kuidas õppida”. Aju ei ole elutu anum, mida me täidame; see on pigem nagu aktiivne elusolend, kes õige toitmise ja treenimise tulemusel kasvab ja muutub."

Kui selle teemaderingi vastu huvi on, soovitan lugeda. Hea aimeraamat.

Pilgrimi autoritutvustus:
MD Norman Doidge on psühhiaater, psühhoanalüütik ja teadlane, kes töötab Columbia ülikooli psühhoanalüütiliste uuringute ja väljaõppe keskuses ning Toronto ülikooli psühhiaatriaosakonnas; kõigele lisaks on ta ka kirjanik, esseist ja poeet. Ta on Kanada National Magazine’i kuldse auhinna neljakordne laureaat. Ta elab Torontos. „Muutuv aju” oli ajakirja Slate aasta parima raamatu nominent ning ajakirja Globe & Mail aasta parim raamat.

Nikolai Gogol (1809-1852)


Väidetavalt oli kuulus vene kirjanik Nikolai Gogol sksiofreeniahaige, kel esinesid nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid, apaatia ja välisärritajatele mittereageerimise nähud, mis vaheldusid äärmusliku aktiivsuse ja ärrutuvusega. Sageli kaldus Gogol depressiooni. Ta olevat olnud arvamusel, et tema organid on kehas valesti ja kõht üldse valetpidi.Ilmnesid ka klaustrofoobianähud.

Need ilmingud saatsid teda läbi elu, kuid tugevnesid eriti viimasel eluaastal. 1852. a jaanuaris suri tema lähedase sõbra õde ja see tekitas Gogolis surmahirmu ja pideva palvetamisvajaduse. Ta keeldus söögist, kuigi tundis end nõrgana.

Ööl vastu 12. veebruari põletas Gogol oma käsikirjad, mida olevat nõudnud mustad jõud. Tema tervislik seisund halvenes järsult. Raviks kasutati tollal kaane, märgadesse voodilinadesse mähkimist ja pea hoidmist jäises vees. Gogolit need raviviisid ei aidanud ja 21. veebruaril (4. märtsil) 1852 ta suri. Surma põhjus on senini selgusetu, hüpoteese on selle kohta aga palju alates elavhõbedamürgistusest kuni enesetapuni mustade jõudude mahitusel. Selge on, et kirjanik oli füüsiliselt äärmiselt kurnatud ja närviline.
Siinne tekst tugineb venekeelsetele internetimaterjalidele.

Kapten Hatteras - maailma kuulsamaid vaimuhaigeid


Veel üks maailma kuulsamaid vaimuhaigeid on kapten Hatteras, Jules Verne'i (1828-1905) jutustuse "Kapten Hatterase seiklused" (1864-1965) peategelane, kelle ajas hulluks tema fanaatiline polaaruurija-kirg.

„Ent selle ülla kire kurb ohver elas vaikselt Sten-Cottage’i haiglas Liverpooli lähedal, kuhu ta sõber doktor ta isiklikult oli paigutanud. Ta meeltesegadus oli rahuliku iseloomuga, kuid ta ei rääkinud ega saanud enam millestki aru. Ta kõnevõime paistis olevat kadunud koos mõistusega. Üheainsa tundmuse kaudu oli ta veel seotud välismaailmaga, sõprustunde kaudu oma koera Duki vastu, kellest teda polnud tahetud eraldada.
Ta haigus, „polaarhullustus“ kulges vaikselt, ilma et selle juures oleks avaldunud erilisi tunnuseid. Ent ühel päeval hämmastas doktorit Hatterase liikumisviis.
Juba mõnda aega jalutas Hatteras oma truu koeraga, kes teda silmitses mahedal kurval pilgul, iga päev pikki tunde. Ent ta jalutuskäigud kulgesid alati ühes kindlas suunas, ühe Sten-Cottage’i allee poole. Jõudnud allee lõppu, liikus kapten tagurpidi tagasi. Kui keegi teda peatas, siis näitas ta näpuga ühele kindlale punktile taevalaotusel. Kui teda taheti sundida ümber pöörduma, sai ta pahaseks ja Duk, jagades ta pahameelt, haukus vihaselt.
Doktor jälgis seda imelikku maaniat tähelepanelikult ja mõistis peagi selle kummalise kangekaelsuse põhjust. Ta aimas, miks Hatteras jalutab ühes kindlas suunas, nagu magneti mõju all.
Kapten Hatteras sammus vääramatult põhja poole.“

(Jules Verne „Kapten Hatterase seiklused“ /1864-1865/, tlk S. Tui.)

Juhan Liiv oma vaimuhaigusest


Siinsed tsitaadid on Juhan Liivi raamatust "Enesest ja teistest: Juhan Liivi kogutud teoksed. I" - Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1921, milles leidub üsna palju tema ülestähendusi oma vaimuhaigusest.

Sissejuhatuses ütleb raamatu koostanud Friedebert Tuglas: "...nagu teada, algasid ta vaimuelu korratused 1892. a. paiku, ja ta suri a. 1913. Siin ilmuvad Liivi autobiograafilised katked on lootuseta närvihaige inimese eneseavaldused."

Üks haiglasseviimine:
"Kas nüüd nendel minu kohta nõu enne peetud oli, mind hullumajaga kiusata või koguni sinna sisse viia, või tõi neid sellele mõttele tuttav tuulepill ja selle mõju teel inimeste kohta – nende küsimuste pääle ei või ma praegu kosta, – lühidalt, hobune peatas hullumaja ukse ees, ilma, et ma oleksin teadnud, et ta see on. Seda maja olin ma üksi jõe poolt silmitsenud ja aimasin umbes, et ta sääl küljes on."
/- - -/
"Nad juhatasid mulle saali, viie või kuue haige voodi vahele ühe tühja voodi, mida ma vastu võtsin. Kajakõne kuuldus jälle, üks haigetest hõõrus hambaid. Alles nüüd märkasin ma, mis oli sündinud: Mina olin Tartu hullumaja vang."


Raamatu koostaja märkustest:
"Mina olin Tartu hullumaja vang... Ma olin sääl kolm kuud. Ometi on Liivi esimene kliinikuravitsus üle aasta ja kolme kuu kestnud, 8. märtsist 1893 kuni 21. juunini 1894. Selle kohta kirjutab Dr. J. Luiga „Päevalehes” nr. 44, 1914: „8. märtsil 1893 leiame Juhan Liivi Tartu närvikliinikus vaimuhaigena. Kliiniku haigeloos loeme: „Kolm nädalat enne kliinikut põles tema korter ära, sellega ühes kiri (tsensori poolt trükis lubatud), raamat luuletusi ja 1 raamat jutukesi. Pääle kaotuse – hakkas L. märatsema – haigena. ,,1894. märtsi- ja aprillikuul teeb Liiv kliinikus oma haiguse edenemisel raskema järgu läbi. Ta on nädalate viisi sõnalausumata voodis. Ta ei võta toidu ivagi. Teda peab toru läbi vägisi toitma. Ta asetatakse kõige raskemate haigete hulka. Ükskord ärkab ta nagu unest, kipub uksest välja jooksma: „Surnuid üles äratama,” on ta ainukesed sõnad, mida ta kauaaegse, mitu nädalat kestva vaikuse – muta-cismuse – järele lausub.”"

"Nagu teada, pidas Liiv end elu lõpu poole aeg-ajalt Aleksander III-da ja Koidula pojaks ning nõudis uuesti asutatava Poola riigi trooni enesele. Nagu esilolevat kirjutust võib mõista, on ta ette kujutanud, et Aleksander III mitte polnud surnud, vaid veel 1911. aastal Tolstoina edasi elas."

Juhan Liivi "Enesest ja teistest: Juhan Liivi kogutud teoksed. I" on raamatukauplustes müügil nullhinnaga e-raamatuna. >>>>>

Saab ka siit: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:200628

Matthew Quick "Õnneteraapia"


Matthew Quicki romaan "Õnneteraapia" (2008; e. k kirjastus Tänapäev, 2013, tõlkija: Mai Tõnisoo) räägib kahest noorest inimesest, kes ei ole vaimselt stabiilsed, kuid suudavad teineteist aidata. Vaimuhaiglas olnud Pat loodab, et tema abikaasa Nikki tuleb tagasi, tundliku loomuga Tiffany aga unistab tantsuvõistluse võidust.

Paar katket:

„Määran sulle pisut kangemad rohud,” ütleb dr Patel. „Võid end pisut uimasena tunda, aga see peaks vägivaldsuse vastu aitama. Sa pead teadma, et saad heaks inimeseks tänu tegudele, mitte soovile. Ja kui hood jätkuvad, pean ehk soovitama, et läheksid tagasi vaimse tervise asutusse, et saada veelgi intensiivsemat ravi..."

"Kui on aeg võtta hommikusi rohtusid, leian ema köögist mune praadimas. Minu taldrik on hommikusöögilaual ja viis tabletti salvrätikul reas. „Vaata,” ütlen ja hoian üleval seda, mida isa mulle andis. „Spordileheküljed, mis?” ütleb ema üle praadivate munade prõgina. „Jep.” Istun toolile ja pistan kõik viis tabletti suhu ning püüan otsustada, mitu täna alla neelan. „Aga miks?” Ema lükkab praetud munad mulle otse pannilt taldrikule.Ta naeratab ja ütleb: „Sinu isa tõesti üritab, Pat. Aga ma ei esitaks sinu asemel liiga palju küsimusi.Võta see vastu, mida ta sulle pakub, ja ole õnnelik – sellised me juba oleme, eks?” Ta naeratab mulle lootusrikkalt ja ma otsustan just tol hetkel, et neelan alla kõik viis tabletti, ning võtan lonksu vett..."

Matthew Quicki (s 1973) esikromaani originaalpealkiri on "The Silver Linings Playbook", See sai kiiresti New York Times'i bestselleriks ja selle põhjal on valminud samanimeline film (2012), kus mängisid Bradley Cooper ja Jennifer Lawrence, kellest viimane pälvis ka Oscari parima naispeaosa eest, samuti Robert De Niro, Jacki Weaver ja Chris Tucker.

Raamatutest ja filmidest: selle blogi uued leheküljed

Täiendasin seda blogi kahe leheküljega.

Ühel on loetelu eestikeelsetest raamatutest, mille tegevus toimub vaimuhaiglas.
http://skiso-praanik.blogspot.com.ee/p/raamatud-mille-tegevus-toimub.html

Teisel on nimistu filmidest, mille tegelased põevad skisofreeniat.
http://skiso-praanik.blogspot.com.ee/p/filmid-mille-tegelased-poevad.html

Nimekirju täiendan vastavalt võimalustele ja vajadusele.

Kui keegi soovib midagi nendele loeteludele lisada, nimekirju täiendada või mõnest filmist või raamatust kirjutada, siis on kommentaarid ja täiendused oodatud (näiteks selle postituse all).