Vsevolod Garšin „Punane lill“

Ilja Repini maal
„Vsevolod Garšini portree“ (1884)

Täna 130 aastat tagasi suri vene kirjanik Vsevolod Garšin (14. veebr 1855 - 5. aprill 1888). Aadlisuguvõsast pärit Garšin on paljude tuntud jutustuste autor.

1883. a avaldati tema suurepärane ja meeldejääv jutustus „Punane lill“ – „Красный цветок“, mille peategelane on hullumeelne.

Hullumeelsus tabas ka Garšinit, nõnda kirjutas ta mingil määral oma kogemustest. Väga tundliku inimesena reageeris ta raskelt ühiskonnas valitsevale ebaõiglusele. 1880. a nägi ta noore revolutsionääri hukkamist ja see mõjus talle niivõrd, et ta haigestus ja oli kaks aastat vaimuhaiglas, kuid päriselt enam ei tervenenudki.

Ühe haigushoo ajal 31. märtsil 1888 hüppas ta trepisüvikusse ja suri teadvusele tulemata viis päeva hiljem.

„Punane lill“ on ilmunud ka eesti keeles, vt V. M. Garšin „Jutustused“, kirjastus Eesti Raamat 1966, lk 182-196.

Tsitaat:
„Ta mõistis, et on hullumajas; ta mõistis isegi seda, et on haige. Nii nagu esimeselgi ööl, ärkas ta vahel vaikuses pärast terve päeva kestnud metsikut liikumist, tundes, et kõik luud-liikmed valutavad ja pea on hirmus raske, kuid ta oli täie mõistuse juures. Võib-olla muljete puudus öövaikuses ja hämaruses, võib-olla äsja ülesärganud inimese nõrk peaajutöö tegid seda, et neil hetkil sai ta selgesti aru oma olukorrast ja oli justkui terve. Kuid saabus päev. Koos valguse ja elu tärkamisega haigemajas haaras teda uuesti muljetevoog. Haige peaaju ei suutnud nendega toime tulla, ja ta oli taas hullumeelne. Tema olukord oli  õigete otsustuste ja totruste veider segu. Ta sai aru, et tema ümber on kõik haiged, kuid samal ajal nägi ta igaühes neist mingit salaja ennast peitvat või peidetud nägu, mida ta oli varem tundnud või millest oli lugenud või kuulnud...“