Väidetavalt oli kuulus vene kirjanik Nikolai Gogol sksiofreeniahaige, kel esinesid nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid, apaatia ja välisärritajatele mittereageerimise nähud, mis vaheldusid äärmusliku aktiivsuse ja ärrutuvusega. Sageli kaldus Gogol depressiooni. Ta olevat olnud arvamusel, et tema organid on kehas valesti ja kõht üldse valetpidi.Ilmnesid ka klaustrofoobianähud.
Need ilmingud saatsid teda läbi elu, kuid tugevnesid eriti viimasel eluaastal. 1852. a jaanuaris suri tema lähedase sõbra õde ja see tekitas Gogolis surmahirmu ja pideva palvetamisvajaduse. Ta keeldus söögist, kuigi tundis end nõrgana.
Ööl vastu 12. veebruari põletas Gogol oma käsikirjad, mida olevat nõudnud mustad jõud. Tema tervislik seisund halvenes järsult. Raviks kasutati tollal kaane, märgadesse voodilinadesse mähkimist ja pea hoidmist jäises vees. Gogolit need raviviisid ei aidanud ja 21. veebruaril (4. märtsil) 1852 ta suri. Surma põhjus on senini selgusetu, hüpoteese on selle kohta aga palju alates elavhõbedamürgistusest kuni enesetapuni mustade jõudude mahitusel. Selge on, et kirjanik oli füüsiliselt äärmiselt kurnatud ja närviline.
Siinne tekst tugineb venekeelsetele internetimaterjalidele.
