Friedrich Hölderlin (1770-1843)

Johann Christian Friedrich Hölderlin (20. märts 1770 - 7. juuni 1843) oli saksa luuletaja, üks tähtsamaid saksa lüürikuid, stiililt kuskil romantismi ja klassitsismi vahel.

"Friedrich Hölderlin oli kodanliste mõõdupuude järele vana, kui kustutati ametlikkudest nimestikkudest, kuid ta teadlik elu oli lõpnud nooruses, ja Diotima nägemus määras ta haige hiliselu ebamääraste unistuste suuna." (Ants Oras  artiklis "John Keats", Olion nr. 7/1930).

Diotima Mantineast oli naisfilosoof ja preestrinna, kel oli oluline osa Platoni "Sümpoosionis" (e. k "Pidusöök"), platoonilise armastuse ideede kandja. Pole kindel, kas ta oli ajalooline isik või sündis vaid Platoni kujutluses - keegi peale Platoni pole teda maininud. Kuna aga Platon nimetas oma dialoogide tegelasi antiikse Ateena elanike järgi, siis arvatakse üldiselt, et Diotima oli ka tegelikult olemas.

Diotima nime tähendus on "Zeusi poolt austatud". Mantinea oli vana-Kreeka linn, Peloponnesose sõjast tuntuks saanud. Diotima nime on palju kasutatud mitmesuguste filosoofia- ja kunstialaste projektide, ajakirjade, kirjandusteoste jne pealkirjades.

Hölderlin andis oma luules Diotima nime oma armastatule Susette Borkenstein Gontardile, oma tööandja naisele, kes inspireeris teda kirjutama tema peateost "Hyperioni" (1797, 1799), mille nimitegelane kirjutab kirju sõpradele Bellarminile ja Diotimale.

DIOTIMA

Friedrich Hölderlin

Jääd piinas tummaks, sest nad ei mõista sind,

sa püha elu! Vaikid, pilk aina maas,

sest ah, sa päikselisel päeval

asjatult omasid leida püüad,

noid kuninglikke, kes nagu vennad ju,

kui ladvad hiie, sihvakad, seltsivad,

kord armastusest, selgest taevast

ainiti kaarduvast tundsid rõõmu

ja päevist algseist kaikvel neil oli rind;

neid tänulikke, nendest ma laulan, kes

ka surmavalda rõõmu kandsid,

vabad ja kütketud, taeva lapsed,

õrnsuured hinged, keda nüüd eal ei lee;

ja leinab neid, nii kaua ju kestnud on

too leina-aasta, saatjaks aina

meenutus tähtedelt, hing veel ikka

ja leinal sellel ei ole raugemust.

Kuid aeg teeb terveks, taevastel on nüüd jõud,

nad kiired on. Kas ei saa loodus

taas endist õigust, rõõmutoovat?

Veel enne kui, oo Arm, meie küngas vaob,

see täitub ning, Diotima, meid ootab päev,

mis sulle sarnasena sindki

taevaste, heeroste hulgas mainib.

/Vikerkaar 5/2007, saksa keelest tõlkinud Ilmar Vene./

Hölderlini eluloost ja loomingust ei hakka ma siin pikalt kirjutama, peatun vaid tema haigusel. 31-aastaselt tabas väga andekat ja enamasti melanhoolset, unistavat ja tundlikku Hölderlini ravimatu haigus, millega võideldes ja millele alludes elas ta oma pika, 73 aastat kestnud elu üksildasena Tübingenis suguvõsalossis. Ka tema varasemas loomingus oli ilmnenud vaimuhaiguse kartust ja ta ei eksinud - tema haiguse nimeks oli skisofreenia.

Hölderlin oli loomult väga tõsine, ei mõistnud nalja, pidas väga oluliseks sõprust ja truudust armastuses.Tema teoste tegelased on tema fantaasias sündinud taktitundelised ja kaunid inimesed, kelles väljenduvad luuletaja enda tunded. Väidetavalt on skisofreenikutel raske tunda end tasakaalukatena inimeste maailmas, üksnes looduse ilus peituv harmoonia rahustab neid. Võib-olla just seetõttu sobis Hölderlinile panteism, mis võimaldas tal vabaneda tegelikkusest ja armastada kõike seda, mida ta veel oli suuteline armastama.
/Tekst on koostatud internetimaterjalide põhjal./

* * *
Tartu Ülikooli maailmakirjanduse prof Jüri Talvet on võrrelnud Hölderlini ja Juhan Liivi vaimuhaigust: "Liivi vaimupimedus ei olnud kunagi nii täielik kui saksa vararomantikul Hölderlinil, kes saatis oma elu viimased nelikümmend aastat mööda, varasele loomingule midagi lisamata." (Monograafia "Juhan Liivi luule", 2012.)