Khalil Gibran „Hullumeelne“

Khalil Gibran
„Hullumeelne. Tähendussõnad ja luuletused“
Tõlkinud Rauno Alliksaar.
Loomingu Raamatukogu 38/2018.

Annotatsioonist:
„… liibanoni-ameerika kirjaniku Khalil Gibrani (1883–1931) esimene inglise keeles kirjutatud raamat. „Hullumeelne” koosneb proosaluuletustest ja mõistulugudest, milles Gibran venitab temale omasel viisil aega ja ruumi üle nende piiride ning vahendab ühiskonnast välja astunud mehe nägemusi, vaateid ja eneseotsingulisi mõtteid.“

Tsitaate:
„Olen selles hullumeelsuses leidnud vabaduse ja kaitstuse, vabaduse olla üksi ja kaitstuse mõistmise eest, sest kui keegi meid mõistab, siis ta ka orjastab meis miskit. Olen leidnud nii üksinduse vabaduse kui ka kaitstuse, mille annab mõistmatus. Ent ära luba mul oma kaitstuse üle liialt uhke olla. Ka varas on vangis kaitstud teise varga eest.“
---
„Mu sõber, kes sa oled hea ja tasane ja tark, ei, kes sa oled täiuslik – minagi kõnelen sinuga targalt ja tasa. Kuid ma olen hull. Ent ma peidan oma hullumeelsust. Ma tahaksin olla hull üksinda.“
---
„Jah, me oleme kaksikvennad, oo, öö, sest sina paljastad ilmaruumi ja mina paljastan oma hinge.“

Marusja Klimova „Majake Bois-Colombes’is“

Marusja Klimova 
„Majake Bois-Colombes'is“.
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson.
Loomingu Raamatukogu 34-37, 2016.

Vene kirjaniku skisofreeniline raamat väga skisofreeniliste tegelastega ja vaimuhaiglakirjeldustega. Marusja Klimova on Tatjana Kondratovitši varjunimi.

Tsitaate:
„Pierre veetis hullumajas kaks aastat. Seal hakkas ta luuletama, talle anti isegi kirjutusmasin, ja tennist mängima, temast sai oma osakonna tšempion. Haiglas tehti Pierre’ile kaheksa elektrišokki, ja see oli kõige hullem. Pierre ei armastanud seda meenutada, ütles vaid, et kui sa hiljem toibud, pole sul eluisu.“

„Kuid selle asemel viidi ta hullumaja vastuvõttu, mida Pariisis hüütakse IPPP (mis lahti kirjutatuna tähendab Infirmerie Psychiatrique de la Prefecture et de la Police, prefektuuri ja politsei psühhiaatriakliinik). Seal paigutati ta erilisse kambrisse, mille seinad olid targu mingi pehme materjaliga üle löödud – mis osutus vägagi õigeks ettevaatusabinõuks, kuna selleks hetkeks oli Kostja erutus paisunud nii suureks, et ta jooksis peaga vastu seinu. Talle tehti mitu süsti ja pärast kohutavaid piinu saabus mõningane selgusehetk. Ta astus trellitatud akna juurde ja talle näis, et naaberaknast keegi lehvitas talle. Ja selles kohutavas olukorras – talle tundus, et on sattunud põrgusse, ja kui akna ees poleks trelle olnud, oleks ta jalamaid välja hüpanud – sai see naaberaken talle viimaseks sidemeks tegelikkusega, nagu keegi veel armastaks ja ootaks teda, ja see mõte pakkus talle veidi lohutust. Seejärel vajus kõik ära ja pilt kadus lõplikult.“

„Kuid Maison Blanche’is ei antud talle peaaegu üldse ravimeid, hommikuti pakuti kohvi ja isegi kooke ning tunti huvi, mida ta lõunaks soovib. Ta võis televiisorit vaadata, voodis vedelda, aias kesk haljaid puid ringi jalutada. Keegi ei karjunud tema peale, ei kupatanud palatist välja, ta võis teha kõike, mida tahtis. Kostjale näis, et ta on sattunud paradiisi...“

„Igas inimeses, kui tahes edukas ja menukas ta esmapilgul ka ei paistaks, võib lähemal uurimisel alati avastada jälgi mingeist hälvetest, mis, nagu sädemed või hõõguvad söed, peidavad eneses alati suure tulekahju ohtu, on võimelised transformeeruma tõeliseks hullumeelsuseks. Ja mida tungivamalt üks või teine indiviid kaldub ennast liigitama n.-ö. normaalseks inimeseks, seda suuremat ohtu kujutab ta minu kogemuse põhjal ümbruskonnale. Ainult iseenda hullust teadvustades on iga indiviid võimeline sellega kuidagiviisi toime tulema.“

Vsevolod Garšin „Punane lill“

Ilja Repini maal
„Vsevolod Garšini portree“ (1884)

Täna 130 aastat tagasi suri vene kirjanik Vsevolod Garšin (14. veebr 1855 - 5. aprill 1888). Aadlisuguvõsast pärit Garšin on paljude tuntud jutustuste autor.

1883. a avaldati tema suurepärane ja meeldejääv jutustus „Punane lill“ – „Красный цветок“, mille peategelane on hullumeelne.

Hullumeelsus tabas ka Garšinit, nõnda kirjutas ta mingil määral oma kogemustest. Väga tundliku inimesena reageeris ta raskelt ühiskonnas valitsevale ebaõiglusele. 1880. a nägi ta noore revolutsionääri hukkamist ja see mõjus talle niivõrd, et ta haigestus ja oli kaks aastat vaimuhaiglas, kuid päriselt enam ei tervenenudki.

Ühe haigushoo ajal 31. märtsil 1888 hüppas ta trepisüvikusse ja suri teadvusele tulemata viis päeva hiljem.

„Punane lill“ on ilmunud ka eesti keeles, vt V. M. Garšin „Jutustused“, kirjastus Eesti Raamat 1966, lk 182-196.

Tsitaat:
„Ta mõistis, et on hullumajas; ta mõistis isegi seda, et on haige. Nii nagu esimeselgi ööl, ärkas ta vahel vaikuses pärast terve päeva kestnud metsikut liikumist, tundes, et kõik luud-liikmed valutavad ja pea on hirmus raske, kuid ta oli täie mõistuse juures. Võib-olla muljete puudus öövaikuses ja hämaruses, võib-olla äsja ülesärganud inimese nõrk peaajutöö tegid seda, et neil hetkil sai ta selgesti aru oma olukorrast ja oli justkui terve. Kuid saabus päev. Koos valguse ja elu tärkamisega haigemajas haaras teda uuesti muljetevoog. Haige peaaju ei suutnud nendega toime tulla, ja ta oli taas hullumeelne. Tema olukord oli  õigete otsustuste ja totruste veider segu. Ta sai aru, et tema ümber on kõik haiged, kuid samal ajal nägi ta igaühes neist mingit salaja ennast peitvat või peidetud nägu, mida ta oli varem tundnud või millest oli lugenud või kuulnud...“

Luuletaja, kes kuulis „hääli"

„Mis tuleb lõpuks?
Tarkus.
Hullumeelsus.“

Lembit Kurvits (15. mai 1954 Mammaste, Põlva lähedal – 20. veebruar 2017 Keila haigla hooldekodu) oli eesti luuletaja ja prosaist. Pärast õpinguid Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides õppis lühemat aega Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, tegutses vabakutselise kirjanikuna. Oli vanglas, psühhoneuroloogiahaiglas ja hooldekodus. Tal on ilmunud 9 raamatut, neist viimane 2003. a.

Internetist leidsin mõne luuletuse, ühe panen siia:

MAARJAMÕISA TALV

Öö tõmbab musta joone
ihust läbi,
kaob ängistuses rõõm
ja aust saab häbi;
jääb jäise akna taha kõik,
mil elus
on olnud tähendus
õrnvalus

Arvustades 2003. a ilmunud valikkogu „Tõrvalill“ on Peeter Künstler Sirbis muu hulgas kirjutanud:

„Hulkuja kujund on aga omane kogu ta loomingule, ka proosale. Kurvits väärib juba isikumüüti, milles võib üllatavalt palju paralleelsust leida Juhan Liiviga, millele ta ise on nooruspõlves oma luuletustes ka vihjanud. Liivi kõik kuidagi vaistlikult austasid, lausa ahmisid tema prohvetlikkuse kübemeid ja ta rasket saatust. Talle kaasaegsed lõid eluajal isikumüüti. Kurvits on sarnast suhtumist väärt. Nüüd on teised ajad, suhtumine inimestesse ja inimtüüpidesse kardinaalselt muutunud, kuid ka Kurvitsa luule tegelikult on väärtuslik, samas talle kui boheemile, vaimuhaigele oleks justnagu määratud tola ja luuseri roll. Hea, et Kurvits astus ise selle vastu, kirjutades ühest viimasest haigus- ja joomahoost äärmiselt tiheda ja terava novelli, mis on ilmunud vähemalt kahel korral, esmalt paar aastat tagasi Loomingus ja hiljem Kurvitsa eelmises kogus.“
(Allikas: Peeter Künstler „Soojust ma otsinud olen“
http://www.sirp.ee/archive/2003/15.08.03/Kirjand/kirjand1-2.html )

Mainitud terav ja tihe novell on internetis loetav Digarist, otsi:
Lembit Kurvits „1993-2000. Dr Vaino Vahingule, psühhiaatrile ja kirjanikule“. Looming nr 8, 2000. a, lk 134-140.

Selles kirjutab Kurvits halastamatult lahti enda kui „hääli" kuulva vaimuhaige elu-olu. Tsitaate:

„Kuid kuulsin kogu aeg „hääli" — alkoholi liigtarvitamisest —, neid „hääli" hakkasin kuulma juba 1993. aasta lõpus. Ilmekalt avaldus see kraanist voolava vee solinas. Veevoolus rääkis minuga põhiliselt Vaino Vahing.
Tänavail liikudes ent kuulsin Kaplinskit, Mälli, Beierit, Lõhmust, paljusid tuttavaid, eksabikaasasid endaga rääkimas.
Kuid tekkisid ka anonüümsed „hääled", mis meelitasid auto alla tormama, sildadelt jõkke hüppama, elektrikilpidesse ronima ning end pooma. Olin „häältega" hädas, ja kui need käskisid teha midagi sellist, mis otseselt ei pannud ohtu elu, siis tegingi. Näiteks 1996. aasta kevadel käskis anonüümne „hääl" osta turult kilo värsket räime, pool kilo suhkrut ja süüa räimed suhkruga tervelt ära. Täpselt Kastani—Riia ristmikus kõnniteel. Seal ma siis asfaldil istusin, kastsin räimi suhkrusse ja kugistasin neid.
Muidugi tegin „häälte" mõjul veel loendamatuid asju: lõhkusin oma toa, mööbli, maalid, riided, viskasin ära toidunõud jms. Kuid ma ei saanud aru, miks pidin nii toimima. Muidugi kahjustasin end majanduslikult, ja ükskord Raja tänava haiglast tulles leidsin toa keskelt vaid kartulikasti. Sellele oli laotatud lina ning asetatud lillevaas. Vaasis lilled. Nii olin ise teinud, enne haiglasse sattumist.“

„Psühhiaatriaosakonnas olin kuni juulini 1998. Seega ligi üksteist kuud. Ühel päeval sõin ära oma heleda, Hongkongi päevasärgi. Ribadeks kistult, ei joonud vettki peale. Kõht ka ei hakanud valutama. Inimesegi magu on nagu krokodillil, seedib kõik ära. Sõin ju ära ka nonde soome talvesaabaste metallist lukumansetid, sest nood olid soome sõdalaste kujulised ja ähvardasid mind ära tappa. Seepärast pistsin nad kinni. Sõin ära ka ühe soki ja närisin pool tuhvlitalda peeneks. Tuhvlitald meenutas vähki  ning vähki olen ma alati kartnud. Nagu vähi peale mõtlen, meenub too muinaslugu „Vägev vähk ja täitmatu naine“.“

„Inimene ei tohi jääda üksi. Ta on loodud suhtlema, ta on ühiskondlik olend. Kaasinimestega läbi käies ei juhtu naljalt sedalaadi seiku nagu siin kirjapandult minuga — mida põhjustas eeskätt enesessetõmbumine.“

„Elu ongi nagu üks laul. Ta hõljub, lähedal ja kaugel, ja inimhing muutub rahutuks, ei saa enam asu, ja tema ees viirastuvad unistustes nähtamatud väljad.“

Kriitik Kalev Kesküla on Eesti Ekspressi nädala raamatu rubriigis Kurvitsa kohta kirjutanud:

„Kurvitsa võrdlus Juhan Liiviga ei ole vägivaldne. ”Kätt tahtsin anda – / murtud oli see. / Suud tahtsin anda – korpas oli see./ Siis tahtsin magada / ma sinuga, / kuid karvus satikad. // Mis jäi mul üle? / Laulsin: “Jee-jee!”. Luuletuse pealkirjaks on “Raha”. Kas ei kõla selles luuletuses liivilik nukrus, saatuslik paratamatus? Luuletuse lõpupuänt ühendab endas Liivi kohmakuse, ettearvamatu leidlikkuse ja lisab Kurvitsa poolt veidi moodsat sürrealistliku maiguga irooniat. See luuletus on Juhan Liiv kaasaega tõlgitult. Samas on tal muidugi hoopis konventsionaalsemaid ja “ilusamaid” luuletusi.“
(Allikas: http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-lembit-kurvits-torvalill-luulet-ja-motteid?id=69068469)

Kirjanike Liidu järelehüüdest Lembit Kurvitsale, tsitaat:

„„Ma maitsen teadmisi. Nad teevad mulle rõõmu,“ kirjutas poeet, küsides aga sealsamas saatuslikult: „Mis tuleb lõpuks? Tarkus? Hullumeelsus?“ Kogu tema elu oli soojuse otsimine, ent ka kärsitus ja suutmatus talle pakutavat soojust vastu võtta ja sellega rahus elada.“
(Allikas: Sirp, 3. märts 2017: http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lembit-kurvits-15-v-1954-20-ii-2017/)

Veel üks lugemissoovitus: Lembit Kurvitsa mälestuseks on Simo oma blogis Simo77 kirjutanud oma mõtetest ja meenutustest. Vaata: „Nekroloogi lugedes“
http://runnelsimo.blogspot.com.ee/2017/03/nekroloogi-lugedes.html

Will Self „Vihmavari“

Varraku kirjastuse raamatututvustusest:
Will Self
„Vihmavari“
Inglise keelest tõlkinud Triin Tael.
Sari „Moodne aeg“. Varrak 2016.
376 lk.

1918 - Naisõiguslane, sotsialist ja sõjamoonavabriku tööline Audrey Death haigestub Euroopas hävitustööd tegevasse letargilisse entsefaliiti, mis tapab kolmandiku ohvritest ning muudab teise kolmandiku elavateks laipadeks.

1971 - Ligi viiskümmend aastat Frierni psühhiaatriahaiglas hoitud Audrey Death pälvib abielukriisis vaevleva uuendusmeelse arsti Zack Busneri tähelepanu. Kas lootusetuks vaimuhaigeks peetud vanaproua on tegelikult täie mõistuse juures?

2010 - Frierni vaimuhaiglast on saanud luksuslik korterelamu. Nüüdseks juba pensionil dr Busner uitab mööda Põhja-Londonit, otsides tõde tolle tormilise suve kohta, mil ta postentsefaliitilised patsiendid uue võimsa ravimi abil üle aastakümnete üles äratas.

Briti kirjaniku Will Selfi ambitsioonikas romaan „Vihmavari“ (2012) koob kireva gobelääni teadvuse voolust ja sajandi jooksul elatud eludest.

Zack Busneri tegelaskuju on tuttav juba Selfi varasematest jutustustest ja romaanidest, see aga, kuidas ta katatoonias patsiendid otsekui imeväel üles äratab, põhineb samal ajaloolisel episoodil, mille briti neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks jäädvustas 1973. aastal raamatusse „Awakenings“.

Tekstinäiteid:

"Sest nii nagu 1930. aasta "Vaimse tervise akt" muutis Colney Hatchi vaimuhaigla Colney Hatchi psühhiaatriahaiglaks, muteerus Deeth, Audrey Deerth, Audreyks, kellele pandi - küllap seoses Bleuleri terminoloogia aeglase imendumisega Inglise psühhiaatria koetisse - samavõrd autoriteetne skisofreeniadiagnoos. /---/ Ja nii jäi ta 14. osakonnas pidama ravimatu skisofreenikuna, kelle sügav katatoonia oli nüüd, kus aastakümned olid kõik soo-, vanuse-, klassi- ja nimevõimalused olematuks kulutanud, tema järjepidevimalt täheldatud omadus."
---
"Paar aastat tagasi oleks ta selle mehe tembeldanud lihtsalt end isetahtsi ravivaks skisofreenikuks, kes oma hääled õlle sisse uputab - aga nüüd? Mnjah, no selle patoloogia taak on kõdunemas - siin võib tegemist olla muidugi psühhoosiga, aga ka arengu käigus sissejuurdunud isiksusehäirega, mis ei võimalda sel mehel tajuda, kuivõrd kohatud tema kõnesööstud on /---/."
---
"Zack aga teadis, et vaimuhaigused on samavõrd looming kui nuhtlus - tervete maailmast jäigemad ja lihtsamad, kuid ikkagi terviklikud maailmad."

Katkend romaani algusest: http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/b2b68d6c-e4a2-4982-8065-25f2e2dece33/lugege-katkendit-will-selfi-vihmavari

Nikolai Gogol (1809-1852)

Väidetavalt oli kuulus vene kirjanik Nikolai Gogol sksiofreeniahaige, kel esinesid nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid, apaatia ja välisärritajatele mittereageerimise nähud, mis vaheldusid äärmusliku aktiivsuse ja ärrutuvusega. Sageli kaldus Gogol depressiooni. Ta olevat olnud arvamusel, et tema organid on kehas valesti ja kõht üldse valetpidi.Ilmnesid ka klaustrofoobianähud.

Need ilmingud saatsid teda läbi elu, kuid tugevnesid eriti viimasel eluaastal. 1852. a jaanuaris suri tema lähedase sõbra õde ja see tekitas Gogolis surmahirmu ja pideva palvetamisvajaduse. Ta keeldus söögist, kuigi tundis end nõrgana.

Ööl vastu 12. veebruari põletas Gogol oma käsikirjad, mida olevat nõudnud mustad jõud. Tema tervislik seisund halvenes järsult. Raviks kasutati tollal kaane, märgadesse voodilinadesse mähkimist ja pea hoidmist jäises vees. Gogolit need raviviisid ei aidanud ja 21. veebruaril (4. märtsil) 1852 ta suri. Surma põhjus on senini selgusetu, hüpoteese on selle kohta aga palju alates elavhõbedamürgistusest kuni enesetapuni mustade jõudude mahitusel. Selge on, et kirjanik oli füüsiliselt äärmiselt kurnatud ja närviline.
Siinne tekst tugineb venekeelsetele internetimaterjalidele.

Juhan Liiv oma vaimuhaigusest

Siinsed tsitaadid on Juhan Liivi raamatust "Enesest ja teistest: Juhan Liivi kogutud teoksed. I" - Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1921, milles leidub üsna palju tema ülestähendusi oma vaimuhaigusest.

Sissejuhatuses ütleb raamatu koostanud Friedebert Tuglas: "...nagu teada, algasid ta vaimuelu korratused 1892. a. paiku, ja ta suri a. 1913. Siin ilmuvad Liivi autobiograafilised katked on lootuseta närvihaige inimese eneseavaldused."

Üks haiglasseviimine:
"Kas nüüd nendel minu kohta nõu enne peetud oli, mind hullumajaga kiusata või koguni sinna sisse viia, või tõi neid sellele mõttele tuttav tuulepill ja selle mõju teel inimeste kohta – nende küsimuste pääle ei või ma praegu kosta, – lühidalt, hobune peatas hullumaja ukse ees, ilma, et ma oleksin teadnud, et ta see on. Seda maja olin ma üksi jõe poolt silmitsenud ja aimasin umbes, et ta sääl küljes on."
/- - -/
"Nad juhatasid mulle saali, viie või kuue haige voodi vahele ühe tühja voodi, mida ma vastu võtsin. Kajakõne kuuldus jälle, üks haigetest hõõrus hambaid. Alles nüüd märkasin ma, mis oli sündinud: Mina olin Tartu hullumaja vang."

Raamatu koostaja märkustest:
"Mina olin Tartu hullumaja vang... Ma olin sääl kolm kuud. Ometi on Liivi esimene kliinikuravitsus üle aasta ja kolme kuu kestnud, 8. märtsist 1893 kuni 21. juunini 1894. Selle kohta kirjutab Dr. J. Luiga „Päevalehes” nr. 44, 1914: „8. märtsil 1893 leiame Juhan Liivi Tartu närvikliinikus vaimuhaigena. Kliiniku haigeloos loeme: „Kolm nädalat enne kliinikut põles tema korter ära, sellega ühes kiri (tsensori poolt trükis lubatud), raamat luuletusi ja 1 raamat jutukesi. Pääle kaotuse – hakkas L. märatsema – haigena. ,,1894. märtsi- ja aprillikuul teeb Liiv kliinikus oma haiguse edenemisel raskema järgu läbi. Ta on nädalate viisi sõnalausumata voodis. Ta ei võta toidu ivagi. Teda peab toru läbi vägisi toitma. Ta asetatakse kõige raskemate haigete hulka. Ükskord ärkab ta nagu unest, kipub uksest välja jooksma: „Surnuid üles äratama,” on ta ainukesed sõnad, mida ta kauaaegse, mitu nädalat kestva vaikuse – muta-cismuse – järele lausub.”"

"Nagu teada, pidas Liiv end elu lõpu poole aeg-ajalt Aleksander III-da ja Koidula pojaks ning nõudis uuesti asutatava Poola riigi trooni enesele. Nagu esilolevat kirjutust võib mõista, on ta ette kujutanud, et Aleksander III mitte polnud surnud, vaid veel 1911. aastal Tolstoina edasi elas."

Juhan Liivi "Enesest ja teistest: Juhan Liivi kogutud teoksed. I" on raamatukauplustes müügil nullhinnaga e-raamatuna. >>>>>

Saab ka siit: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:200628

Pierre Michon "Pisikesed elud"

Pierre Michon (sünd 28. märtsil 1945) on prantsuse kirjanik. Oma esimeses romaanis "Pisikesed elud" (1984, e. k 2015, Anti Saare tõlge) kirjutab ta muuhulgas ka vaimsest tervisest ja La Ceylette'i vaimuhaiglast, mida nimetab üheks "neist moodsatest, omal kombel isegi võluvaist psühhiaatriahaiglatest, mis on rajatud maale ja millel pole müüre", ja kuhu kirjanik sattus joomahulluna.

Paar lõiku:

"Sest vaimuhaiglas veelgi enam kui mujal, on maailm teater: kes teeskleb? kes on päris? kes ahvib metslooma urinat, et puhkeks puhtamana loodetav inglilaul? kes uriseb igavesti, uskudes, et ükspäev laulab? Ja küllap teesklevad kõik - kui võtta omaks, et lõpuleviidud, täielik ja jampsiv hullumeelsus on teesklus, mis on oma eesmärgist kaugemale jõudnud."

"Ühel jaanuarikuu pühapäeval ajas ere koiduvalgus aknal mu varakult üles; sama koidupäikese valgel kohtusid söögitoas oma auravate kausside taga skisofreenikud ja simulandid ja kõik need, kes olid nii ühte kui teist; ning istudes, päeva tühjusest rusutuna, liigutasid pikalt suud kausi poole ja eemale..."

"Rongad ja metssead liigutasid idioote - need puhkesid naerma, haarasid kinni abee juhuslikust sõnast, kordasid seda erineval toonil; põetaja kärkis nendega; mõned söakad skisofreenikud jäid selles tohuvabohus nagu ikka endasse süüvinuks, oma ingellikesse atribuutidesse - äraolekusse ja mõistatusse - mattunuks."

Oliver Sacksi surma puhul

Mälestuskirjutis "Suri neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks"
ERR-i portaal 30. aug 2015
http://kultuur.err.ee/v/8d5253e5-1dcd-4f8e-9591-6ec17a1d6a91

Samal leheküljel on TED-video (2009) sellest, kuidas Oliver Sacks rääkis Charles Bonnett' sündroomi põdevatest patsientidest, kes näevad selgeid hallutsinatsioone.

Samas on viidatud ka The New York Times'i kirjutisele "My Own Life" (19. veebr 2015), milles Oliver Sacks kirjutas oma maksavähist.
http://www.nytimes.com/2015/02/19/opinion/oliver-sacks-on-learning-he-has-terminal-cancer.html

Tsit.: "It is up to me now to choose how to live out the months that remain to me. I have to live in the richest, deepest, most productive way I can."

Foto: Adam Scourfield/BBC/AP

Zelda Fitzgerald (1900-1948)

Zelda Fitzgerald (sünd Sayre; 24. juuli 1900 - 10. märts 1948) oli Ameerika kirjanik, tantsijanna, seltskonnatäht, kunstnik ja tuntud kirjaniku F. Scott Fitzgeraldi abikaasa.

Ernest Hemingway on tema kohta kirjutanud:

"Oma hurmava kuldpruuni päevituse ning kaunite tumekuldsete juustega oli Zelda väga ilus ja pealegi väga sõbralik. Tema kullisilmad olid selged ja rahulikud. Ma arvasin kindlalt, et kõik ei ole veel kadunud ja kogu see lugu võib lõpuks heaks muutuda, kui Zelda korraga mu kõrva äärde kummardus ja mulle oma suure saladuse sosistas:

"Ernest, mis te arvate, kas Al Jolson on suurem kui Jeesus Kristus?"

Keegi ei pööranud sellele tol korral tähelepanu. See oli vaid Zelda saladus, mida ta minuga jagas, nagu võiks kull midagi inimesega jagada. Ent oma saaki kullid ei jaga.

Scott ei kirjutanud enam mitte midagi head, enne kui ta mõistis, et Zelda on vaimuhaige."
/Ernest Hemingway "Pidu sinus eneses", Tallinn 1965, tlk Enn Soosaar./

Ohjeldamatut ja äkilist Zeldat peeti F. Scott Fitzgeraldi alkoholismi ja paljude raamatute kirjutamata jätmise põhjuseks. 1930. a oli ta ravil Sheppard Pratti sanatooriumis Towsonis, Marylandis. Seejärel oli ta ravil Prantsusmaal ja Šveitsis, kus Euroopa tuntud psühhiaatrid nõustusid oma Ameerika kolleegidega ja Zelda sai skisofreenia diagnoosi. Praegu arvavad teadlased  ja arstid siiski enamasti, et Zelda ei olnud skisofreeniahaige, vaid kannatas bipolaarse häire all.

1932. a olles ravil ühes teises närvikliinikus kirjutas Zelda romaani "Save Me the Waltz". 1936. aastast oli ta taas pikemat aega ravil Põhja-Carolinas, kus püüdis asjatult lõpetada oma teist romaani ja maalis palju. 1948. a suri ta haiglas tulekahju ohvrina.

Mõned näited Zelda Fitzgeraldi andekatest maalidest (väidetavalt on tema autoportree pärit 1940ndatest aastatest, samuti tema teised tööd):

"Hullumeelne teejoomine"

"Tsirkus"

"Kaana pulm"

"Vähikadrill"

"Alice imedemaal"

"Kirjad"

"Washington Square"

"Triumfikaar (Arc de Triomphe)"

Zelda Fitzgeraldi kohta on internetis tohutult materjali. Ka siinsed reprod on internetist.

Saul Bellow "Mister Sammleri planeet"

Saul Bellow (1915-2005) "Mister Sammleri planeet" (Mr. Sammler's Planet, 1970, e.k 1973, inglise keelest tlk Enn Soosaar).

* "... paranoikud on kirglikumad puhta tõe nõudlejad kui teised vaimuhaiged."

* "Väga palju tänapäeva intellektuaalid on avastanud, et hullumeelsus on tarkuse kõrgem aste. /---/ Igaüks teab, et võim ja raha ajavad inimese hulluks. Miks ei võiks siis inimene sellega, et ta hull on, võimu ja jõukust saavutada. Need asjad peaksid kokku klappima."

* "Kui me pühakud ei ole, oleme hullud, ja pühakud oleme ainult siis, kui me hullumeelsusest kõrgemale tõuseme. Hullumeelsuse raskustung veab pühadust katastroofilise kokkupõrke poole."

* "Niisiis, kas meie liik on vaimuhaige? Jah, tõenäoliselt. Kuigi hullumeelsus on samal ajal ka maskeraad, sügavama mõistuse plaanitsus, selle meeleheite tagajärg, mida me infiniitsuste ja igavikkude pärast tunneme. Hullumeelsus on diagnoos või kohtuotsus, mille on langetanud mitmed meie kõige suuremad õpetajad ja geeniused - ning nende pettumus inimsoos."

* ""Sa oled kindlasti näinud, kuidas Shula aias lilledega sosistab? /---/ Mis keelt ta nendega räägib? Kas poola keelt?"
Tõenäoliselt skisofreenia keelt.
"Ma lugesin talle omal ajal "Alice imedemaal". Seal olid rääkivad lilled. Elavate lillede aed.""

* "Mul tuleb praegu meelde üks vana anekdoot vaimuhaigest mehest. Talle öeldi: "Aga kulla mees, sa oled ju paranoik," mispeale tema vastas: "Võib-olla tõesti, aga ega see ei keela teisi mind taga kiusamast." Väga tähendusrikas valgusesähvatus pimedusest."

Haruki Murakami "Norra mets"

Haruki Murakami (sünd 12. jaanuaril 1949) on Jaapani kirjanik. Kirjutanud üle kümne romaani, arvukalt lühijutte ja tõlkeid. Romaan "Norra mets" ilmus 1987. aastal. Eesti keeles ilmus 2006. a Kati Lindströmi tõlgituna. Selles imepärases romaanis on päris palju juttu vaimutervisest ja vaimuhaiglast. Mõned katked:

"Kui ma sellest ühel päeval oma raviarstile rääkisin, ütles ta, et see, mis sa tunned, on teatud mõttes õige. Ta ütleb, et meie, patsiendid, ei ela siin mitte selleks, et seda kiiksu sirgeks rihtida, vaid et sellega koos elama õppida. Et meie üheks probleemiks on see, et me ei suuda selle kiiksuga leppida. Nii nagu igal inimesel on oma ainuomane kõnnak, nii on igalühel ka ainuomane viis asju näha, mõelda ja tunda ning kui seda parandama hakata, ei pidavat see sugugi nii kiiresti käima, ja kui vägisi parandama hakata, võivat mõni teine koht paigast ära minna. Muidugi on see äärmiselt lihtsustatud seletus ja see on ainult üks osa nendest probleemidest, mis meid valdavad, aga sellegipoolest arvan ma, et ma mõistan, mis ta öelda tahtis."

"Väljaspool elavad paljud inimesed enesele oma kiikse teadvustamata, aga meie pisikeses maailmas on kiiksust saanud eeltingimus. Nii nagu indiaanlased ehivad enda päid sulgedega, mis väljendavad nende hõime, nii on meie küljes kiiksud. Ja elame vaikselt, ilma üksteisele haiget tegemata."

"Selle asutuse probleemiks on see, et kui korra siia oled sattunud, muutub siit väljaminemine keeruliseks või suisa hirmuäratavaks. Seni kuni me siin oleme, tunneme end rõõsalt ja rahulikult. Suudame oma kiiksudesse loomulikult suhtuda. Tunneme, et oleme taastunud. Aga meil puudub kindlustunne, et ka välismaailm meid samasugustena võtab, nagu meie end näeme."

"Vanasti ainult too maja oligi, sinna toodi siis kõik patsiendid kokku ja tehti grupiteraapiat. Ühesõnaga, miks see kõik alguse sai, oli see, et selle mehe pojal oli kalduvusi vaimuhaigusteks ja siis üks spetsialist tegi talle grupiteraapiat. Selle arsti teooria oli, et kui elatakse kõikidest asulatest eemal ja tehakse koos üksteist aidates füüsilist tööd, käib arst, annab nõu ja kontrollib olukorda, on võimalik teatud tüüpi haigustele lahendus leida. Nii saigi see asutus alguse."

"Sest tead, meie haiguse juures on kõige olulisem usaldus. Minu haigus ei löö välja, kui on olemas usaldustunne. Et selle inimese peale võib loota, kui mul jälle natukenegi halvem hakkab. See tähendab, kui kruvid logisema hakkavad, siis see inimene paneb seda kohe tähele ja ravib mu suure hoole ja kannatusega terveks – keerab kruvi jälle kõvasti kinni ja harutab sasipuntrad lahti. Kui ainult selline usaldus on, siis seda krõksu ei tule. Küll ma olin rõõmus! Mõtlesin, et küll see inimese elu on ikka ilus."

"„See, mis meist korralikud inimesed teeb,” ütles Reiko, „on see, et me taipame, et meil kõik korras pole.”"

"Pärast seda algasid vähehaaval hallutsinatsioonid. Kui ta maha istus, et kirja kirjutada, kõnetasid teda kõiksugu inimesed ja segasid kirjutamist. Tema üritas sõnu valida, aga nemad segasid. Aga kuni Sinu teistkordse külastuseni olid need haigusnähud üsna kerged ning kui aus olla, siis ei võtnud ka mina neid eriti tõsiselt. Meil käivad sellised haigusnähud vähem või rohkem tsükliliselt peal. Kuid pärast Sinu lahkumist muutusid need haigusnähud üsnagi tõsiseks. Isegi igapäevavestlus on tema jaoks praegu väga raske. Ta ei suuda sõnu valida. Peale selle on ta praegu hirmsas segaduses. Segaduses, hirmunud. Ka hallutsinatsioonid muutuvad järk-järgult hullemaks."

"Siinse asutuse eesmärk on luua keskkond, milles patsiendid õpiksid ise ennast ravima, nii et meditsiinilist poolt siia korralikult kaasatud ei ole. Seepärast, kui peaks juhtuma, et Naoko haigusnähud veelgi halvenevad, tuleb ta ilmselt üle viia teise haiglasse või raviasutusse."

"Nagu ma Sulle korra varem ütlesin, on kõige tähtsam olla kannatlik. Ei tohi lootust jätta, sassiläinud niidipundar tuleb niit niidi haaval lahti harutada. Ükskõik, kui lootusetu olukord ka ei paistaks, kuskil on kindlasti niit, millest pundar hargnema hakkab. Kui ümbrus on pime, tuleb mõnda aega paigal istuda, kuni silmad pimedusega harjuvad."

"Vahel üritad Sa elu liiga oma tahtmise järgi painutada. Kui Sa ei taha vaimuhaiglas lõpetada, siis katsu oma südant pisut rohkem avada ning ennast eluvoolu kätte usaldada."

Torquato Tasso tamm

Eelmise postituse lõpus oli juttu Torquato Tasso tammest, mille all meelehaige poeet Roomas Janiculumi mäenõlval San Onofrio kloostri juures istuda armastas ja mille varjus ta ka olevat surnud.  See oli puu, mis tundis Tasso hingevaeva ja -viletsust kõige paremini ja mille lehtede kahin talle hingepidet pakkus.

Tasso tamm on köitnud paljude kunstnike tähelepanu ja kujutlusvõimet. Mõned niisugused pildid on allpool. Esmalt maal, millelt on pärit ka selle blogi päisepilt.

Itaalia kunstniku Hermann David Salomon Corrodi (1844-1905)

maal "Vaade Roomale Janiculumi mäelt, ühes Torquato Tasso tammega".

Vene kunstniku Maksim Vorobjovi (1787-1855)

maal "Torquato Tasso tamm. Vaade Püha Peetruse kirikule Roomas. 1848".

Riiklik Vene Muuseum, Peterburi.

Inglise kunstniku Edward William Cooke'i (1811-1880)

joonistus "Tasso tamm" (1846).

National Maritime Museum, Greenwich, London.

Vahepalana lugege Austraalia poeedi Peter Porteri (1929-2010) luuletust "Tasso's Oak" (Tasso tamm): http://www.poetrylibrary.edu.au/poets/porter-peter/tasso-s-oak-0529025

Praegu pole Tasso tammest järel muud kui jändrik, mida on püütud monumendiks kohandada. Selle uuemaaegsetest kujutustest kunstis on huvitavaim see maal:

USA kunstniku Peter Blume (1906-1992) 

maal "Tasso tamm" (1957-60).

Erakollektsioonis, New York.

Vaata ka: Torquato Tasso (1544-1595)  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/12/torquato-tasso-1544-1595.html
Illustratsioonid ja faktid on kokku otsitud internetist.

Torquato Tasso (1544-1595)

Torquato Tasso (11. märts 1544 - 25. aprill 1595) oli 16. saj itaalia poeet, kelle tuntum teos on värsseepos "Vabastatud Jeruusalemm" (1581). Ta on mõjutanud väga paljusid pärast teda elanud luuletajaid ja mõtlejaid, kunsti- ja kultuuriinimesi. Allpool ei tule siiski juttu tema loomingust, vaid teda aastaid vaevanud vaimuhaigusest.

1570ndate aastate keskel ilmnesid tal jälitusmaania tunnused: kahtlused, hirm, et teenrid teda reedavad või mürgitavad, lisandus ka hirm inkvisitsiooni ees. 1577. a juunis tungis ta noaga kallale teenrile, vahistati ja põgenes. Läbi kogu Iaalia suundus ta Sorrentosse oma õe juurde, kuid ei jäänud sinna kauaks. Rändas ringi, pöördus tagasi õukonda, kuid tema 35. sünnipäeval tabas teda taas hullumeelsushoog, Ta ähvardas õukondlasi, võeti kinni, kuid ei pandud enam vangimajja, vaid aheldati Püha Anna vaimuhaiglasse Ferraras.

Eugène Delacroix' (1798-1863) maal

"Torquato Tasso Püha Anna vaimuhaiglas Ferraras" (1839).

St Anna hullumajas viibis Tasso niisiis aastatel 1579-1586. Sealt pääses ta välja 1586. a juulis. Kahtlemata oli vaimuhaigla õhkkond talle raske, kuigi ahelatest pääses ta üsna varsti. Teda kui õukonnale lähedalseisvat isikut püüti kohelda mitte nii karmilt nagu teisi nõdrameelseid. Tal oli muudest haigetest eraldi ruum, kus sõbrad tohtisid teda külastada. Ta võis pidada kirjavahetust ja tegelda loominguga. Ta olevat isegi saanud aeg-ajalt koos usaldatavate saatjatega välismaal käia.

Mõnikord lubati tal käia jalutamas, väidetavalt kohtus ta niisugustel jalutuskäikudel millalgi ka Michel de Montaigne'ga, kes käis Ferraras 1580.  novembris. Oma esseedes on Montaigne maininud suure itaalia poeedi Tasso haletsusväärset olukorda, kuid reisipäevikus ta sellest väidetavast kohtumisest ei kirjutanud.

Prantsuse kunstniku François Richard Fleury' (1777-1852) maal

"Montaigne Tassot kinnipidamiskohas külastamas" (1821).

Lyoni kaunite kunstide muuseum.

1586. a juulis viis üks hea sõber Tasso Mantovasse, kus tal olnuks võimalik rahulikult töötada, kuid Tassot tabas uus hullumeelsushoog. Taas tuli olla vaimuhaiglas, taas vaevas teda jälitusmaania.

Belgia kunstniku Leopold Joseph Flamengi (1831-1911)

maal (Eugène Delacroix järgi) "Torquato Tasso vaimuhaiglas" (1875).

1587. a oktoobris põgenes Tasso ravilast ja suundus esialgu Rooma, seejärel Napolisse, kus leidis peavarju ühes kloostris. Kuid eluvõõrad unistused ning võimetus mõõdukalt ja harmooniliselt elada ei jätnud teda endistviisi rahule.

1594. a novembris kutsus paavst Tassot Rooma, et teda kapitooliumi künkal suure poeedina austada. Rooma jõudes oli Tasso päris haige, kuid tema austamine lükkus edasi kardinal Aldobrandini haiguse tõttu. Vaimust vaevatud Tasso sai aprillis eluaseme Püha Onofrio kloostris Janiculumi mäe nõlval, kus ta arvas olevat kõige tervendavamat õhku.  Kuid oli juba hilja.

Suutmata oma kroonimist suurpoeediks ära oodata, suri Tasso 25. aprillil 51-aastasena. Tema elu viimased 20 aastat olid olnud talle rõhuvad ja laastavad. Väidetavalt suri ta samal päeval, kui paavst saatis talle kloostrisse järele tõlla, mis pidi teda kroonimistseremooniale sõidutama.

Saksa kunstniku Franz Ludwig Cateli (1778-1856)   

maal "Torquato Tasso surm".

Vaimuhaigust, mille all Torquato Tasso kannatas, peavad nüüdispsühhiaatrid bipolaarseks häireks. On arvatud ka, et tegemist oli skisofreeniaga.

Legendid suurest luuletajast kirjeldavad teda hullununa hulkumas Rooma tänavatel ja sageli puhkamas suure tamme all, mida on nimetatud Torquato Tasso tammeks. Aga see on juba mõne tulevase blogipostituse teema, seda enam, et ka selle blogi päisepildil on Torquato Tasso tamm.

Postituse avapildiks olev Torquato Tasso portree on tundmatu kunstniku töö u 1590. 
Illustratsioonid ja faktid on kokku otsitud internetist. 

Vaata ka "Torquato Tasso tamm"  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/12/torquato-tasso-tamm.html

Aleksis Kivi (1834-1872)

10. oktoobril on Soomele kuulsust toonud kirjaniku Aleksis Kivi 180. sünniaastapäev.

Soome rahvakirjaniku elutööd mälestatakse igal aastal Aleksis Kivi päevana ja soome kirjanduse päevana, mis on ühtlasi ka ametlik lipupäev.

Skiso präänikki ei saa Aleksis Kivist vaikides mööda minna. Mõni tsitaat tema vaimuhaiguse kohta Kai Laitineni "Soome kirjanduse ajaloost" (Vagabund, 1994, tlk Piret Saluri):

"Nurmijärve külarätsepa poeg Alexis Stenvall (1834-72), luuletajanimega Aleksis Kivi, pidi läbi tegema pika ja ränga tee. /- - -/ Aastal 1870 nõrgenes Kivi tervis ja järgmisel aastal paigutati ta vaimuhaiglasse, kust ta kevadtalvel 1872 siirdus parandamatu haigena oma venna juurde Tuusulasse. Surm saabus 1872. aasta lõpus ja pärimuse järgi olnud kirjaniku viimased sõnad: "Mina elan, elan."

Aleksis Kivi teoseid: näidend "Kullervo" (ilm 1864), komöödia "Nõmmekingsepad" (1864), näidendid "Kihlus", "Öö ja päev" (1867), "Õlleretk Schleusingenis", "Põgenikud", "Lea (1869), "Leo ja Liina", "Canzio" jt,luulekogu "Kanarbikumaa", romaan "Seitse venda" (1870):

"Hüvitus on tulnud alles järelmaailma vaimustusega. Praegu on "Seitse venda" Soome tuntuim ja armastatuim raamat, mille peeglis näevad ennast tänapäeva soomlasedki ja mille ütlemisi tsiteeritakse kui üldlevinud kõnekäände. Kivi viimasedki sõnad on täide läinud: ta elab oma teostes."

Aleksis Kivi siinne portree on Albert Edelfelti joonistus, Yle arhiivist.

* * *

SYDÄMENI LAULU

(romaanista "7 veljestä")

Tuonen lehto, öinen lehto,

siell' on hieno hietakehto,

sinnepä lapseni saatan.

Siell' on lapsen lysti olla,

Tuonen herran vainiolla

kaitsea Tuonelan karjaa.

Siell' on lapsen lysti olla,

illan tullen tuuditella

helmassa Tuonelan immen.

Onpa kullan lysti olla,

kultakehdoss' kellahdella,

kuullella kehrääjälintuu.

Tuonen viita, rauhan viita!

kaukana on vaino, riita,

kaukana kavala maailma.

MU SÜDAME LAUL

(romaanist "Seitse venda",

tlk Friedebert Tuglas)

Toone mail on metsad kullas,

sääl on kätki mustas mullas.

Sinna mu lapse ma saadan.

Sääl on lapsel lõbus olla,

Toone herra vainudella,

kaitseda Toonela karja.

Sääl on lapsel lõbus olla,

õhtu jõudes õõtsutella,

põlvedel Toonela neitsi.

On mu lapsel lõbus olla,

kullast kätkis kiigutella,

kuulata öösorri laulu.

Toone talus vaikus püha,

sääl on kaugel vaen ja viha,

kaugel maailma kavalus.

Jean Sibelius - Sydämeni laulu:

* * *
Aleksis Kivi haigustest talle pühendatud soomekeelselt koduleheküljelt:

"Kiven sairauksista on esiintynyt monenmoista tulkintaa. Esillä on ollut migreeni, juoppohulluus, hermostollinen heikkous, nälästä johtuneet sairaudet, sukupuolitaudit ja erilaiset mielensairaudet masennuksesta  skitsofreniaan.

Sairauksien diagnoosit ovat nykyään aivan erilaiset kuin Kiven aikaan, joten tutkijatkaan eivät ole päässeet yksimielisyyteen ainakaan loppuaikojen sairauden täsmällisestä määrittelystä. Se kuitenkin tiedetään, että Kivi joutui August Ahlqvistin Seitsemän veljeksen teilauksen jälkeen hoitoon Lapinlahden sairaalaan 1871 ja kirjattiin sieltä ulos kevättalvella 1872 parantumattomasti sairaana, jonka jälkeen kirjailija eli maaliskuusta alkaen elämänsä viimeiset kuukaudet veljensä Albertin hoidokkina Tuusulassa."
http://www.aleksiskivi-kansalliskirjailija.fi/fi/index.php?option=com_content&task=view&id=31&Itemid=41

Selles tekstis on olulisim tõdemus, et haiguste diagnoosid on nüüd teistsugused kui Kivi eluajal ja seetõttu ei ole tema uurijad üksmeelel nende suhtes, eriti tema lõpuaastate haiguse täpses määratluses. Teda on nimetatud muu hulgas erinevate hinge- ja vaimuhaiguste põdejaks alates masendusest ja lõpetades skisofreeniaga.

Vaata ka prof Eino Kauppi käsitlust: "Ylilääkärin muistiinpanot. Aleksis Kiven sairaus A.Th. Sælanin muistiinpanojen valossa."
http://www.aleksiskivi-kansalliskirjailija.fi/fi/index.php?option=com_content&task=view&id=131&Itemid=144

Virginia Woolf (1882-1941)

Virginia Woolf (sünninimi Adeline Virginia Stephen; 25. jaanuar 1882 London - 28. märts 1941) oli briti kirjanik ja feminist, üks tähtsamaid modernistliku romaani esindajaid.

"Virginia Woolfi ema suri 1895 ja 18-aastane poolõde Stella 1897 ning sellest ajast peale kannatas Virginia kogu elu tasakaalutuse ja depressioonihoogude all. Aastal 1891 pandi tema 21-aastane poolõde Laura hullumajja, kus ta oli surmani 1945. Tema isa suri 1904. aastal. Virginia vaimset tasakaalutust süvendas ka tema ja ta 3 aastat vanema õe Vanessa seksuaalne väärkohtlemine 12 ja 14 aastat vanemate poolvendade poolt." - Wikipedia.

Virginia Woolfi vaimset tasakaalutust on kirjeldanud paljud tema elukäigu ja loomingu uurijad. Tema viimne kiri (abikaasale, märtsis 1941):

"Dearest,
 
I feel certain I am going mad again. I feel we can’t go through another of those terrible times. And I shan’t recover this time. I begin to hear voices, and I can’t concentrate. So I am doing what seems the best thing to do. You have given me the greatest possible happiness. You have been in every way all that anyone could be. I don’t think two people could have been happier till this terrible disease came. I can’t fight any longer. I know that I am spoiling your life, that without me you could work. And you will I know. You see I can’t even write this properly. I can’t read. What I want to say is I owe all the happiness of my life to you. You have been entirely patient with me and incredibly good. I want to say that – everybody knows it. If anybody could have saved me it would have been you. Everything has gone from me but the certainty of your goodness. I can’t go on spoiling your life any longer.
 
I don’t think two people could have been happier than we have been."
Allikas http://www.openculture.com/2013/08/virginia-woolfs-handwritten-suicide-note.html

Tsitaate:

"Tajudes seda paratamatult isegi, kandis ta ilu tõrvikuna endaga kõikjal kaasas; tõrvik valgustas silmapilk iga tuba, millesse ta astus; ning ükskõik kuidas ta seda kui tülikat kohustust varjata või vähendada püüdis, oli tema ilu silmanähtav." (“Tuletorni juurde”, 1927.)

"Hoopis parem on vaikus: kohvitass, laud. Hoopis parem on istuda omaette nagu üksik merelind, kes tiibu lehvitab. Las ma istun siin, ümber pelgad asjad, kohvitass, nuga, kahvel, asjad iseeneses, ja olen mina ise. Ärge tulge mind tüütama vihjetega, et on aeg pood kinni panna ja minna. Annaksin meeleldi kogu oma raha, et te mind ei häiriks, vaid laseksite mind üha üksi istuda ja vait olla." (“Lained”, 1931.)

"Kui väsinud olen ma lugudest, kui väsinud olen sõnadest, mis maanduvad ilusti jalgadele! Ja veel, kuidas ma umbusaldan puhtaid elujooniseid, mida visandatakse poolele märkmepaberilehele. Hakkan igatsema mõnd nappi keelt, nagu kasutavad armunud, murtud sõnu, ebaselgeid sõnu nagu jalgade lohin sillutisel. Hakkan otsima joonist, mis oleks paremas kooskõlas nende alanduse ja võidujoovastuse hetkedega, mis aeg-ajalt vääramatult tulevad." ("Lained", 1931.)

"Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha; võib-olla seetõttu, et mu valu sellega kaob, panengi ma suure rõõmuga need murtud tükid uuesti kokku. See on võib-olla suurim nauding, mida olen kogenud. See on õndsuse tunne, mis saabub siis, kui ma kirjutades avastan, mis millega kokku kuulub." (“Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”)

Fotol on Virginia Woolf 20aastasena.

Friedrich Hölderlin (1770-1843)

Johann Christian Friedrich Hölderlin (20. märts 1770 - 7. juuni 1843) oli saksa luuletaja, üks tähtsamaid saksa lüürikuid, stiililt kuskil romantismi ja klassitsismi vahel.

"Friedrich Hölderlin oli kodanliste mõõdupuude järele vana, kui kustutati ametlikkudest nimestikkudest, kuid ta teadlik elu oli lõpnud nooruses, ja Diotima nägemus määras ta haige hiliselu ebamääraste unistuste suuna." (Ants Oras  artiklis "John Keats", Olion nr. 7/1930).

Diotima Mantineast oli naisfilosoof ja preestrinna, kel oli oluline osa Platoni "Sümpoosionis" (e. k "Pidusöök"), platoonilise armastuse ideede kandja. Pole kindel, kas ta oli ajalooline isik või sündis vaid Platoni kujutluses - keegi peale Platoni pole teda maininud. Kuna aga Platon nimetas oma dialoogide tegelasi antiikse Ateena elanike järgi, siis arvatakse üldiselt, et Diotima oli ka tegelikult olemas.

Diotima nime tähendus on "Zeusi poolt austatud". Mantinea oli vana-Kreeka linn, Peloponnesose sõjast tuntuks saanud. Diotima nime on palju kasutatud mitmesuguste filosoofia- ja kunstialaste projektide, ajakirjade, kirjandusteoste jne pealkirjades.

Hölderlin andis oma luules Diotima nime oma armastatule Susette Borkenstein Gontardile, oma tööandja naisele, kes inspireeris teda kirjutama tema peateost "Hyperioni" (1797, 1799), mille nimitegelane kirjutab kirju sõpradele Bellarminile ja Diotimale.

DIOTIMA

Friedrich Hölderlin

Jääd piinas tummaks, sest nad ei mõista sind,

sa püha elu! Vaikid, pilk aina maas,

sest ah, sa päikselisel päeval

asjatult omasid leida püüad,

noid kuninglikke, kes nagu vennad ju,

kui ladvad hiie, sihvakad, seltsivad,

kord armastusest, selgest taevast

ainiti kaarduvast tundsid rõõmu

ja päevist algseist kaikvel neil oli rind;

neid tänulikke, nendest ma laulan, kes

ka surmavalda rõõmu kandsid,

vabad ja kütketud, taeva lapsed,

õrnsuured hinged, keda nüüd eal ei lee;

ja leinab neid, nii kaua ju kestnud on

too leina-aasta, saatjaks aina

meenutus tähtedelt, hing veel ikka

ja leinal sellel ei ole raugemust.

Kuid aeg teeb terveks, taevastel on nüüd jõud,

nad kiired on. Kas ei saa loodus

taas endist õigust, rõõmutoovat?

Veel enne kui, oo Arm, meie küngas vaob,

see täitub ning, Diotima, meid ootab päev,

mis sulle sarnasena sindki

taevaste, heeroste hulgas mainib.

/Vikerkaar 5/2007, saksa keelest tõlkinud Ilmar Vene./

Hölderlini eluloost ja loomingust ei hakka ma siin pikalt kirjutama, peatun vaid tema haigusel. 31-aastaselt tabas väga andekat ja enamasti melanhoolset, unistavat ja tundlikku Hölderlini ravimatu haigus, millega võideldes ja millele alludes elas ta oma pika, 73 aastat kestnud elu üksildasena Tübingenis suguvõsalossis. Ka tema varasemas loomingus oli ilmnenud vaimuhaiguse kartust ja ta ei eksinud - tema haiguse nimeks oli skisofreenia.

Hölderlin oli loomult väga tõsine, ei mõistnud nalja, pidas väga oluliseks sõprust ja truudust armastuses.Tema teoste tegelased on tema fantaasias sündinud taktitundelised ja kaunid inimesed, kelles väljenduvad luuletaja enda tunded. Väidetavalt on skisofreenikutel raske tunda end tasakaalukatena inimeste maailmas, üksnes looduse ilus peituv harmoonia rahustab neid. Võib-olla just seetõttu sobis Hölderlinile panteism, mis võimaldas tal vabaneda tegelikkusest ja armastada kõike seda, mida ta veel oli suuteline armastama.
/Tekst on koostatud internetimaterjalide põhjal./

* * *
Tartu Ülikooli maailmakirjanduse prof Jüri Talvet on võrrelnud Hölderlini ja Juhan Liivi vaimuhaigust: "Liivi vaimupimedus ei olnud kunagi nii täielik kui saksa vararomantikul Hölderlinil, kes saatis oma elu viimased nelikümmend aastat mööda, varasele loomingule midagi lisamata." (Monograafia "Juhan Liivi luule", 2012.)

Ütles...

"Writing is a socially acceptable form of schizophrenia."
"Kirjutamine on skisofreenia sotsiaalselt aktsepteeritud vorm." -
E. L. Doctorow (Edgar Lawrence Doctorow, sünd 1931), USA kirjanik.

Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge"

"Täheselge, lumivalge" autor Joel Haahtela on ühes intervjuus öelnud: "Ma arvan, et loomisimpulss lähtub igatsusest millegi järele, mis on kadunud, millest on ilma jäädud, millest tahetakse kasvõi kübekese võrragi midagi tagasi saada kesk kõike katkist ja kaootilist. See on viis tulla toime selle kurbusega, mida elu katkematult juurde toodab. Seda laadi mõtetes psühhiaatria ja kirjutamine kohtuvad ja tegelevad ausalt öeldes ühe ja sama asjaga."

Joel Haahtela (täie nimega Joel Kauko Kallevi Haahtela; sündinud 10. sept 1972) on soome psühhiaater ja kirjanik, kellelt praeguseks on ilmunud üheksa raamatut. Siin on juttu neist ühest - "Täheselge, lumivalge“ ("Tähtikirkas, lumivalkea", Otava, 2013; e. k. Hea Lugu, 2014, tlk. Hille Lagerspetz).

See on väga lakooniline ja siiras raamat, mille sisuks on järjest enam kurva- ja ärameelsusse pöörduva soomlase päevikumärkmed, kirjad armsamale. Need algavad 1889. a. Pariisis, seejärel saab temast ajakirjanik Berliinis, siis  peab ta oma päevikut Kagu-Aasias, kuni jõuab lõpule 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.

Mõned peategelase Leo Halme mõtted:
"Süda on nagu linnupesa, mõtlesin ma. Kui see kord hüljata, siis variseb see maha ja läheb katki.”

"Aeg-ajalt aeg peatub. Inimesest jääb osa sinna kohta maha, kuigi osa läheb edasi. Ja mida rohkem jääb maha, seda vähem on seda, mis edasi läheb, mõnikord peaaegu mitte midagi. Mõnikord liigume edasi murdosadena, kuni kaome."

"Mõtlesin, et väljaspool inimest ei ole kedagi teist, küll aga seespool. Sees väreleb teine, kes vallutab ruumi ja takistab olemast terviklik. Keegi nähtamatu, aga alati kohal. Valguskiir, mis juhatab või kustudes hävitab, viib elu minema. Nii nagu kaob vesi, mis seguneb veega, ja liiv, mis seguneb liivaga."

"Ma mõtlesin, et olen teda varemgi näinud. On inimesi, kes tulevad üha uuesti meie ellu, üha uuel kujul, aga siiski alati sellesamana. Nad tuletavad meile meelde seda, mis on läinud ja mida on siiski veel igal sammul olemas."

"Ja seal, kui olin maailmast juba lahku löönud, ei tundnud ma enam ängistust ega hirmu. Ei olnud kuupäeva ega kohta, ei enam küsimust, millal või kus; kõik ümberringi vaid täheselge, lumivalge."

* * *

"Täheselge, lumivalge" lõpus meenutab psühhiaatrist kirjanik Joel Haahtela lühidalt ka üht vaimuhaigetega seotud koledat fakti Euroopa ajaloost, seda "kuidas Euroopas kohunud eugeenika ja rassihügieeni innustus oli algul viinud sundsteriliseerimiseni ja lõpuks mõtteni, et on inimesi, kelle elu ei ole elamist väärt. Ja et nende elu üle võib otsustada ja nad rahva hulgast likvideerida. Selle küünilise ideoloogia järgi käis rahvaste vahel olelusvõitlus, kus tugevamal oli õigus ellu jääda. Nõrgad olid majanduslik ja vaimne koorem, ja nende elu oli tähtsusetu. 1939. aastal rajasid rahvussotsialistid Berliinis uue organisatsiooni, mille peakorter asus aadressil Tiergartenstrasse 4. Selles ilusas häärberis pandi kokku tegevuskava Aktion T 4, mille järgi vaimselt alaarenenud, arengupuudega, kehalise väärarenguga, korduvalt kuriteos süüdi mõistetud ja asotsiaalsed, parandamatult psüühiliselt haiged ja muidu valudefektiga ühiskonda kurnavad elemendid tuleks elimineerida. Tegevuskava pidid ellu viima tavalised inimesed: arstid, õed, puusepad, autojuhid, torulukksepad ja fotograafid. Esimesed mõrvad toimusid Poola metsades 1939. aasta sügisel. Seejärel jätkus tapatöö eri kohtades Poolas ja Saksamaal, kõigepealt mahalaskmiste läbi ning hiljem veoautode presentkatte all või keldrites tõhusama ja puhtama süsinikmonoksiidi abil. Bernburgi eutanaasiakeskus loodi 1940. aasta oktoobris-novembris ja juhatusse valiti Irmfried Eberli nimeline arst, kes hiljem sai Treblinka koonduslaagri komandandiks."

On pikemalt seletamatagi selge, et Aktion T 4 ohvriks langesid ka (ja võib-olla eelkõige) skisofreenia- ja masendusehaiged. Rohkemat võib soovi korral lugeda näiteks Wikipediast.

* * *

Ja veel üks tsitaat Joel Haahtelalt:
"Hiljem vaatasin osakonna söögisaalis oma kaaspatsiente, kes sõid vaikides, ja mulle hakkas tunduma, et õigupoolest sarnanesid nad kõik Kristusega. Nad lunastasid elu, mis oli väljaspool. Nad maksid selle eest, et inimesed elasid maailmas nii, nagu nad elasid. Nad olid need, kes kurvastasid teiste eest. Kuigi ega kogu kurbus neisse ikkagi ära ei mahtunud ja seda nõrgus kogu aeg natuke üle ääre, tilkus maailma."

Anton Tšehhov "Palat nr 6"

Üks kurvemaid novelle vaimuhaigetest ja vaimuhaiglast on Anton Tšehhovi "Palat nr 6". Kirjutatud on see 1892. aastal.

Lugeda võib seda mitut moodi, nii kuidas keegi tahab: kirjeldusena nõdrameelsetest kui haigetest, kriitikana Tšehhovi-aegsetele meditsiini- ja ühiskonnaoludele, kriitikana lugeja kaasaja ühiskonna oludele jne. On eredaid detaile haigusest, haigetest ja arstidest. On juttu sellest, et arstki võib haigeks jääda. Vaimuhaigla on selles novellis kui ühiskonna, haige ja hullumeelse Venemaa võrdkuju.

"Kui te ei karda nõgeste kõrvetust, siis mingem mööda kitsast jalgrada, mis viib selle ehitise juurde ja vaadakem, mis toimub seal sees."

Aga sees on vahimees Nikita, kes on veendunud, et valvatavaid tuleb peksta. Nõdrameelseid on viis. Üks neist nukrutseb ööd ja päevad läbi; teine kõnnib palatit mööda ühest aknast teiseni või istub oma voodil ja vilistab nagu leevike, loodab autähte saada; kolmas on halvatu; neljas aga nürimeelne talumees, kes on juba ammu kaotanud mõtlemise ja tundmise võime. Veel on seal haritlane Ivan Gromov, kes põeb tagakiusamismaaniat. Tal on ka suur rääkimisiha.

"Ta kõne on korratu, palavikuline, nagu sonimine, tormihooline, ega ole igakord arusaadav, kuid seevastu kostab sellest, nii sõnadest kui häälest, midagi erakordselt head. Kui ta kõneleb, siis tunnete temas hullumeelset ja inimest. On raske paberil edasi anda ta meeletut kõnet..."

Tšehhov kirjeldab, kuidas Gromovist sai hull. Täiesti ootamatult hakkab palatit nr 6 külastama tohter Andrei Ragin, kes oma üksluises elus näeb tihti unes tarku inimesi ja kõnelusi nendega. Ta usub inimmõistuse võidukäiku, kuid sellest rääkida pole tal kellegagi. Ta teab ka, et kuskil mujal on teistsugused vaimuhaiglad, kus:

"Psühhiaatria ta praeguse haiguste liigitamisega, diagnoosi ja arstimise meetoditega - see on võrreldes sellega, mis oli, otse Elbruse mägi. Nüüd ei valata hulludele külma vett kaela ega aeta neile märatsejasärke selga; neid koheldakse inimlikult, ja nagu kirjutatakse ajalehtedes, korraldatakse neile isegi etendusi ja balle. Andrei Jefimõtš teab, et praeguste vaadete ja maitsete puhul selline nurjatus nagu palatis nr. 6 on võimalik ainult kakssada versta raudteest eemal, linnakeses, kus linnapea ja kõik volinikud on pool-kirjaoskamatud matsid, kes näevad arstis preestrit, keda tuleb uskuda ilma kõige kriitikata, valagu ta kas või sula tina suhu; teises kohas oleks publik ja ajalehed selle pisukese Bastille'i juba ammu tükkideks rebinud."

Ootamatult palatisse nr 6 sattununa näeb Ragin Gromovit, kes talle meeldib, kellega ta saab ometi kord rääkida nagu targa inimesega.

"Varsti levis haiglas kuuldus, et doktor Andrei Jefimõtš on hakanud külastama palatit nr. 6. Mitte keegi - ei velsker, ei Nikita ega põetajad suutnud mõista, miks ta seal käis, miks istus seal tundide kaupa, millest kõneles ja miks ei kirjutanud retsepte. Ta teod paistsid imelikena."

Linnas hakati arsti suhtuma kui nõdrameelsesse. Tal soovitati puhkama sõita, seejärel jäi ta tööta. Kui ta aga teatas: "Minu haigus on vaid selles, et ma kahekümne aasta jooksul leidsin kogu linnas ainult ühe targa inimese, ja seegi on hullumeelne," siis olid ta ülemused ja seltskond veendunud, et ta on hulluks läinud. Nii sai temastki haige palatis nr 6. Kuid selle tõttu ning alandatuna Nikita peksust suri ta rabandusse.

Illustratsioon: "Palat nr 6" - Doktor Ragin ja Gromov nõuavad, et neid palatist välja lastaks. A. Apsiti joonistus (1903).

Tsitaadid Anton Tšehhovi "Valitud novellide" 1945. a väljaandest, tlk Friedebert Tuglas.