Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge"

"Täheselge, lumivalge" autor Joel Haahtela on ühes intervjuus öelnud: "Ma arvan, et loomisimpulss lähtub igatsusest millegi järele, mis on kadunud, millest on ilma jäädud, millest tahetakse kasvõi kübekese võrragi midagi tagasi saada kesk kõike katkist ja kaootilist. See on viis tulla toime selle kurbusega, mida elu katkematult juurde toodab. Seda laadi mõtetes psühhiaatria ja kirjutamine kohtuvad ja tegelevad ausalt öeldes ühe ja sama asjaga."

Joel Haahtela (täie nimega Joel Kauko Kallevi Haahtela; sündinud 10. sept 1972) on soome psühhiaater ja kirjanik, kellelt praeguseks on ilmunud üheksa raamatut. Siin on juttu neist ühest - "Täheselge, lumivalge“ ("Tähtikirkas, lumivalkea", Otava, 2013; e. k. Hea Lugu, 2014, tlk. Hille Lagerspetz).

See on väga lakooniline ja siiras raamat, mille sisuks on järjest enam kurva- ja ärameelsusse pöörduva soomlase päevikumärkmed, kirjad armsamale. Need algavad 1889. a. Pariisis, seejärel saab temast ajakirjanik Berliinis, siis  peab ta oma päevikut Kagu-Aasias, kuni jõuab lõpule 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.

Mõned peategelase Leo Halme mõtted:
"Süda on nagu linnupesa, mõtlesin ma. Kui see kord hüljata, siis variseb see maha ja läheb katki.”

"Aeg-ajalt aeg peatub. Inimesest jääb osa sinna kohta maha, kuigi osa läheb edasi. Ja mida rohkem jääb maha, seda vähem on seda, mis edasi läheb, mõnikord peaaegu mitte midagi. Mõnikord liigume edasi murdosadena, kuni kaome."

"Mõtlesin, et väljaspool inimest ei ole kedagi teist, küll aga seespool. Sees väreleb teine, kes vallutab ruumi ja takistab olemast terviklik. Keegi nähtamatu, aga alati kohal. Valguskiir, mis juhatab või kustudes hävitab, viib elu minema. Nii nagu kaob vesi, mis seguneb veega, ja liiv, mis seguneb liivaga."

"Ma mõtlesin, et olen teda varemgi näinud. On inimesi, kes tulevad üha uuesti meie ellu, üha uuel kujul, aga siiski alati sellesamana. Nad tuletavad meile meelde seda, mis on läinud ja mida on siiski veel igal sammul olemas."

"Ja seal, kui olin maailmast juba lahku löönud, ei tundnud ma enam ängistust ega hirmu. Ei olnud kuupäeva ega kohta, ei enam küsimust, millal või kus; kõik ümberringi vaid täheselge, lumivalge."

* * *

"Täheselge, lumivalge" lõpus meenutab psühhiaatrist kirjanik Joel Haahtela lühidalt ka üht vaimuhaigetega seotud koledat fakti Euroopa ajaloost, seda "kuidas Euroopas kohunud eugeenika ja rassihügieeni innustus oli algul viinud sundsteriliseerimiseni ja lõpuks mõtteni, et on inimesi, kelle elu ei ole elamist väärt. Ja et nende elu üle võib otsustada ja nad rahva hulgast likvideerida. Selle küünilise ideoloogia järgi käis rahvaste vahel olelusvõitlus, kus tugevamal oli õigus ellu jääda. Nõrgad olid majanduslik ja vaimne koorem, ja nende elu oli tähtsusetu. 1939. aastal rajasid rahvussotsialistid Berliinis uue organisatsiooni, mille peakorter asus aadressil Tiergartenstrasse 4. Selles ilusas häärberis pandi kokku tegevuskava Aktion T 4, mille järgi vaimselt alaarenenud, arengupuudega, kehalise väärarenguga, korduvalt kuriteos süüdi mõistetud ja asotsiaalsed, parandamatult psüühiliselt haiged ja muidu valudefektiga ühiskonda kurnavad elemendid tuleks elimineerida. Tegevuskava pidid ellu viima tavalised inimesed: arstid, õed, puusepad, autojuhid, torulukksepad ja fotograafid. Esimesed mõrvad toimusid Poola metsades 1939. aasta sügisel. Seejärel jätkus tapatöö eri kohtades Poolas ja Saksamaal, kõigepealt mahalaskmiste läbi ning hiljem veoautode presentkatte all või keldrites tõhusama ja puhtama süsinikmonoksiidi abil. Bernburgi eutanaasiakeskus loodi 1940. aasta oktoobris-novembris ja juhatusse valiti Irmfried Eberli nimeline arst, kes hiljem sai Treblinka koonduslaagri komandandiks."

On pikemalt seletamatagi selge, et Aktion T 4 ohvriks langesid ka (ja võib-olla eelkõige) skisofreenia- ja masendusehaiged. Rohkemat võib soovi korral lugeda näiteks Wikipediast.

* * *

Ja veel üks tsitaat Joel Haahtelalt:
"Hiljem vaatasin osakonna söögisaalis oma kaaspatsiente, kes sõid vaikides, ja mulle hakkas tunduma, et õigupoolest sarnanesid nad kõik Kristusega. Nad lunastasid elu, mis oli väljaspool. Nad maksid selle eest, et inimesed elasid maailmas nii, nagu nad elasid. Nad olid need, kes kurvastasid teiste eest. Kuigi ega kogu kurbus neisse ikkagi ära ei mahtunud ja seda nõrgus kogu aeg natuke üle ääre, tilkus maailma."