Kenneth T. Strongman "Psühholoogia igapäevaelus. Teejuht algajale"

Uus-Meremaa Canterbury ülikooli kauaaegse psühholoogiaprofessori Kenneth T. Strongmani raamatu "Psühholoogia igapäevaelus. Teejuht algajale" (2008, e. k 2009, tlk E. Suits) peatükis "Kui elu kisub viltu" on juttu ebanormaalsustest, sealhulgas ka isiksusehäiretest ja skisofreeniast. Allpool on mõnda selles peatükis käsitletust.

Autori sõnul on läänemaailmas peamiselt kasutatav ebanormaalsuste klassifitseerimise süsteem pärit Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsioonilt (1994) - see on "vaimsete häirete diagnostika ja statistika käsiraamatu" neljas väljaanne ("Diagnostic and Statistical Manual", DSM-IV). Selle erinevatest telgedest on olulisemad kliinilised häired ja isiksusehäired. Isiksusehäirete hulka kuulub ka skisofreenia.

"Skisofreenia ei ole lõhestunud isiksus. Skisofreenia korral on lõhestumine pigem inimese ja selle vahel, mida tavaliselt peetakse reaalsuseks, kui midagi inimesesisest. See võib esineda mitmel kujul, kusjuures iga juhtum on unikaalne, kuid sisaldab alati üht- või teistmoodi isiksuse korratust, reaalsuse moonutust (hallutsinatsioon, luulud ja nüristunud emotsioon) ning tähendab tavaliselt võimetust igapäevaelus toime tulla. Seda esineb peaaegu kõigis uuritud kultuurides ning see mõjutab umbes 1% inimestest, sugude vahel võrdselt jaotudes."

Autori sõnul võivad skisofreenia puhul olla häiritud nii mõtlemise protsess kui mõtete sisu.

"Väljaöeldud sõnad võivad olla seosetud ning teiste jaoks üsna arusaamatud ning mõtete järjestus võib olla mõjutatud pigem sõnade kõlast kui nende tähendusest; näiteks rooma, kooma, looma, tooma jne. Selle põhjuseks võib olla võimetus tähelepanu koondada ja ebaolulist olulisest eraldada. Nagu mõtlemisprotsessid võivad viltu minna, nii võib ka mõtete sisu olla korratu või puuduliku arusaamisega. Samuti võivad esineda luulud (veendumused, mis põhinevad valesti mõistetud reaalsusel). Näiteks võib inimene uskuda, et mingi välisjõud võtab tema mõtlemise üle (kosmosest või raadio või televisiooni kaudu) või et konkreetne inimene või inimeste grupp tahab temast jagu saada. Selliseid jälitusluulusid nimetatakse tavaliselt paranoilisteks.
Paranoidne inimene on keegi, kes kannatab jälitusluulu all, mitte keegi, kes kardab midagi, nagu seda praegu tavapäraselt (valesti) kasutatakse. Sellised paranoilised luulud võivad viia äärmiselt agressiivse tegutsemiseni, kui inimene hakkab end kaitsma oma paranoiaobjekti eest. Sellised juhtumid on väga harvad ja enamik skisofreenikuid on ohtlikud pigem ainult endale kui teistele."

Skisofreenia all kannatavate inimeste tajud võivad tavalistest erineda, olla säravamad, intensiivsemad, valjemad, lõhnavamad jne. Hallutsinatsioonidest on kõige tavalisemad nn hääled, mis ütlevad inimesele, mida teha.

"DSM-IV loetleb skisofreenia viis peamist liiki, kuigi ükski juhtum ei lange tõenäoliselt täiesti selgelt ühte kategooriasse:
1. Segatüüpi skisofreenias on luulusid ja hallutsinatsioone, tuim või ebasobiv emotsionaalne väljendus ja mõnikord suured meeleolukõikumised.
2. Katatoonilises skisofreenias esineb pikki täieliku füüsilise ja psüühilise tardumise episoode.
3. Paranoidset skisofreeniat iseloomustavad ähvardavad või kriitilised jälitavad hääled või erilisust rõhutavad hääled. Paljusid sündmusi tõlgendatakse nii, nagu need oleksid inimese jaoks eriti olulised.
4. Diferentseerimata skisofreenia on lihtsalt kategooria nende jaoks, kes ei sobi päriselt ühessegi teise kategooriasse.
5. Residuaalne skisofreenia kirjeldab kedagi, kel on olnud skisofreeniline episood ning tal esinevad veel mõned märgid."

Autor rõhutab, et skisofreenia oma äärmuslikemais vormides on ebanormaalsetest vaimsetest funktsioonidest kõige “ebanormaalsem” ja nimetab mõnda skisofreeniaga seotud teooriat.

"Psühhodünaamiline teooria arvab, et kõik tuleb tagasi emale, kes on tundetu ja domineeriv, olles samaaegselt nii tõrjuv kui liig-kaitsev, range ja moralistlik ning kardab lähedust. Sarnast tüüpi vaade (topeltside) pakub, et skisofreenia areneb neil, kes on elu esimestel aastatel olnud topeltsidemetes. See tähendab, et nad on üheaegselt saanud vasturääkivaid sõnumeid. Näiteks võis ema neile öelda, et armastab neid, kuid ta ütles seda tundetu häälega ja füüsilisest kontaktist hoidudes.
Sildistamisteooria pakub, et kui inimestele on kord juba skisofreeniku silt pandud, siis hakkavad nad skisofreeniliselt käituma, nii et miski, mis alguses oli lihtsalt pisut ebatavaline, muutub järk-järgult äärmuslikumaks sildi ja ootuste tõttu, mis sildiga kaasnevad. Kognitiivse teooria kohaselt püüavad skisofreenikud lihtsalt aru saada ebatavalistest sensoorsetest kogemustest, mis neil tegelikult on. Humanistlike selgituste kohaselt pole skisofreeniat üldse olemas, on ainult eriline maailmavaade ja see pole haigus (haiguslik) või skisofreenia on pelgalt silt inimestele, kelle püüdlused elada ei leia maailmas poolehoidu. Võib-olla kõige kaalukam skisofreenia kirjeldus viimasel ajal on, et see tuleneb dopamiini (neurotransmitter) üleküllusest süsteemis."

Veel on juttu dissotsiatiivsest identsushäirest (DIH), mida igapäevakeeles aetakse segi skisofreeniaga ja mis tähendab isiksuse mitmesust (s.t lõhestumist). Igal areneval isiksusel on oma identiteet (vanus, nimi, iseloom, mälestused jne) ja see võtab inimese täiesti oma kontrolli alla. Dissotsiatiivse häire eritüübid on amneesia ja fuuga.