Karmen Kozma "Hull. Otse ja ausalt"

Karmen Kozma
"Hull. Otse ja ausalt"
JES Kirjastus, 2021.

Raamatututvustusest: "HULL. Jah, ma olen HULL. Ning tänu sellele, et julgen seda välja öelda, olen ka üldse siiamaani elus. Nüüdseks tunnen ennast jällegi noore ja enesekindla naisena. Ma liigun kindla järjepidevusega oma visioonide ning unistuste suunas, olenemata sellest, et mul on tõsised psüühikahäired.
Kuus aastat tagasi tabas mind noore arstitudengina skisofreeniline episood. Edukast noorest naisest sai ülekaaluline depressiooni põdev inimvare. Lõpetasin ravil hullumajas, akuutosakonnas. Jah, lugesid õigesti – hullumajas.
Tollal tegi mulle metsikult haiget, kui kuulsin, et „Karmen on hullumajas“ või „Ta oli ju nii edukas, nüüd on aga täiesti hull“. Kuid enam see mind ei häiri ja tänu sellele saad ka sina nüüd lugeda minu lugu. Just nii, nagu see juhtus."

Karmeni sõnul on see raamat üks osa tema tervenemisteekonnast. Et ühiskonnas hakkaks vaimse tervise probleemidesse suhtumise osas midagi muutuma, peab asjadest otse ja ausalt rääkima.

Karmeni blogi:
https://murramestigma.blogspot.com/

Karmeni blogipostitus selle raamatu kohta:
https://murramestigma.blogspot.com/2021/05/hull-otse-ja-ausalt.html

Ma ei ole seda raamatut lugenud, seetõttu ei oska ka teistele lugemiseks soovitada.

Randolph M. Nesse ”Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile"

Randolph M. Nesse "Good Reasons for Bad Feelings: Insights from the Frontier of Evolutionary Psychiatry" (2019).

Randolph M. Nesse ”Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile" (eesti keeles 2020, kirjastus Argo, tlk Triin Olvet).

Raamatututvustusest:
"Ärevus, depressioon, sõltuvus, anoreksia, skisofreenia, bipolaarne häire, seksuaalelu probleemid, kõik need oleksid võinud loodusliku valiku käigus kaduda. Aga ei kadunud. Miks ometi? Sest need on ... kasulikud. Paraku mitte inimese õnnetundele, vaid geenidele."

Tsitaat:
"Samuti  on  kokku  varisenud  lootus  geneetikapõhisele  diagnoosimeetodile.  Skisofreenia,  bipolaarse  häire  või  autismi  põdemine  sõltub peaaegu  täielikult  inimese  geenidest,  mistõttu  sajandivahetusel  arvas enamik  meist,  kes  me  olime  hõivatud  psühhiaatria  teadustöödega,  et konkreetsed  geneetilised  süüdlased  leitakse  peagi. Paraku  on järgnenud uuringud näidanud, et nende haiguste puhul ei eksisteeri tugevat mõju avaldavaid sagedasi geenivariatsioone. Peaaegu kõik spetsiifilised variatsioonid  suurendavad  haigestumisriski  ühe  protsendi  võrra  või vähem.  See  on  psühhiaatria  ajaloo  kõige  tähtsam  ja  ühtlasi  kõige heidutavam  avastus.  Mida  see  tähendab  ja  mida  me  peaksime järgmiseks tegema, on suur küsimärk."

Laura raamatublogis: https://loemeraamatuid.ee/randolph-m-nesse-hea-pohjus-end-halvasti-tunda/

Randolph M. Nesse koduleht: http://randolphnesse.com

Camille Claudel (1864-1943)

Camille Claudel (8. dets 1864 - 19. okt 1943; täisnimega Camille Anastasia Kendall Maria Nicola Claudel) oli prantsuse kuulsaima kujuri Auguste Rodini õpilane, armuke, muusa ja rivaal.

Pärast tema surma on tema eluajal peaaegu märkamata looming leidnud tunnustust. 2017. a avati Nogent-sur-Seine'is tema rahvuslik muuseum, ka Rodini muuseumis Pariisis on üks tuba pühendatud Camille Claudeli taiestele.

1884. a hakkas Claudel tööle Rodini töökojas ja oli skulptori modelliks.

„„Oh, ma usun tõesti, et mõnes suhtes olete täiskasvanud, mademoiselle,“ lausus Auguste. See noor naine, kes erines nii suurel määral kõigist teistest, keda tema seni oli kohanud, meeldis talle, ent ajas ka hämmeldusse. Reageerimisvõime, kiire taip soojendasid ning liigutasid Auguste'i südant. Kuid neiu oli ju alles puhkemata pung, aga tema ise – mon dieu, tema ise tundis end järsku vanana!“

Camille Claudel "Rodin" (u 1888)

Hulk aega oli Camille Rodini armuke, kuid ei elanud temaga koos, sest Rodinil oli pikaajaline elukaaslane Rose.

Claudeli perekonnale ei meeldinud neiu vaimustumine kunstist ja ta oli sunnitud kodust lahkuma. 1892. a, väidetavalt pärast raseduse katkemist, lõpetas Camille intiimsuhted Rodiniga, kuid nad kohtusid veel mõned aastad sageli.

Claudeli osaks said vaesus ja publiku halb suhtumine tema teostesse. Kunstikriitik Octave Mirbeau pidas teda mässuliseks naisgeeniuseks. Tema tuntuimaks skulptuuriks kujunes „Valss“ (1893). Claudeli stiili pidasid mõned kunstikriitikud jõuliselt mehelikuks, teised väitsid, et tema looming on süngem ja kontrastsem kui Rodini oma.

Camille Claudel "Valss" (1893)

Huvitav ja salapärane olevat olnud ka Claudeli suhe helilooja Claude Debussy'ga.

1905. a tunnistati Camille Claudel vaimuhaigeks. Ta hävitas hulga oma skulptuure, kadus pikkadeks ajavahemikeks, kannatas alkoholismi ja paranoia all ja tal diagnoositi skisofreenia. Ta süüdistas Rodini, et too olevat varastanud tema ideid ja kavatsenud teda naistevanglasse panna või tappa.

„Camille lukustas end ateljeesse ega käinud nädalate viisi väljas, ta oli olnud mitu päeva söömata, aknakatted kuude kaupa ees. Ta põlvitas küünlavalgel Neitsi Maarja kipskuju ees, mille oli ilmselt ise teinud, ja iga kord, kui ta seda hellalt puudutas, sosistas ta: „La petite amie“. Ta ei tundnud kedagi ära, isegi mitte oma venda Pauli. Ta oli nagu laps esimesel pihil. Kui vend tahtis akent avada ja veidi värsket õhku tuppa lasta, puges ta nurka ja hakkas segast juttu ajama...“

1913. a märtsis pandi Camille Ville-Évrard' vaimuhaiglasse  Neuilly-sur-Marne'is. kuid samal ajal, kui ta oli tujukas ja haiglane oma käitumise poolest, oli ta andekas ja loov natuur. Arstid püüdsid tema sugulasi veenda, et Camille ei peaks olema vaimuhaiglas, kuid perekond, eelkõige ema, kes tütart ei sallinud, ja vend Paul, otsustas ta sinna jätta.

Hiljem viidi ta üle teistesse vaimuravilatesse. Üle 30 aasta elas Camille  Montfavet'i varjupaigas vaimuhaigetele, kus suri 1943. a. Ta olevat maetud sealsesse vaimuhaigete ühishauda.

Kuigi ta hävitas enamiku oma loomingust, on alles ühtekokku ligi 90 kuju, visandit ja joonistust.

Filmi "Camille Claudel 1915" poster.

Tema saatusest on tehtud mitu filmi. Režissöör Bruno Dumont'i filmis „Camille Claudel 1915“ (2013) keskendutakse kolmele päevale umbes 50-aastase hullumajja luku taha pandud Claudeli elus.

Filmitutvustusest: „Jälitusmaania all kannatav Claudel on tunduvalt adekvaatsem kui kes tahes teine teda ümbritsevatest lalisevatest hullumaja asukatest. See tähendab, et ta on suletud uste taga lõpmata üksildane ja tema ainsaks lootuseks jääb, et perekond ta ükskord ometi sealt ära viiks. Kirjeldatu võib kõlada raskepäraselt, ent nii veider, kui see ka poleks, ei mõju Dumonti film sugugi liiga masendavalt. See film pole mitte karm, vaid pigem karge. On arvatud, et režissööri seni kliiniliselt halastamatut käekirja pehmendab antud filmi puhul peaosatäitja Juliette Binoche (posteril kõrval) oma inimliku soojusega.“

Eluloofilm „Rodin“ (Prantsusmaa, Belgia, USA; 2017, rež Jacques Doillon) käsitleb Rodini loomingu kõrval üsna põhjalikult tema keevalist ja vastuolulist suhet talendika õpilase Camille Claudeliga (Izïa Higelin). Selles suhtes oli nii hullumeelset kirge kui ka teineteise vihkamist. Rodini osas on Vincent Lindon, Camille Claudeli mängib Izïa Higelin. (Mõlemad on siinsel filmikaadril:)

Camille Claudelist on südamlikult ja poeetiliselt juttu ka David Weissi suurromaanis „Alasti tulin ma“, mis käsitleb Auguste Rodini elukäiku (e. k tõlkinud Eha Vasara, kirjastus Kunst, 1981) ja millest pärinevad ka siinsed tsitaadid.

Allikad: Wikipedia ja muu internetiteave, D. Weissi romaan. Fotod ja filmiposter on internetist.

Khalil Gibran „Hullumeelne“

Khalil Gibran
„Hullumeelne. Tähendussõnad ja luuletused“
Tõlkinud Rauno Alliksaar.
Loomingu Raamatukogu 38/2018.

Annotatsioonist:
„… liibanoni-ameerika kirjaniku Khalil Gibrani (1883–1931) esimene inglise keeles kirjutatud raamat. „Hullumeelne” koosneb proosaluuletustest ja mõistulugudest, milles Gibran venitab temale omasel viisil aega ja ruumi üle nende piiride ning vahendab ühiskonnast välja astunud mehe nägemusi, vaateid ja eneseotsingulisi mõtteid.“

Tsitaate:
„Olen selles hullumeelsuses leidnud vabaduse ja kaitstuse, vabaduse olla üksi ja kaitstuse mõistmise eest, sest kui keegi meid mõistab, siis ta ka orjastab meis miskit. Olen leidnud nii üksinduse vabaduse kui ka kaitstuse, mille annab mõistmatus. Ent ära luba mul oma kaitstuse üle liialt uhke olla. Ka varas on vangis kaitstud teise varga eest.“
---
„Mu sõber, kes sa oled hea ja tasane ja tark, ei, kes sa oled täiuslik – minagi kõnelen sinuga targalt ja tasa. Kuid ma olen hull. Ent ma peidan oma hullumeelsust. Ma tahaksin olla hull üksinda.“
---
„Jah, me oleme kaksikvennad, oo, öö, sest sina paljastad ilmaruumi ja mina paljastan oma hinge.“

Marusja Klimova „Majake Bois-Colombes’is“

Marusja Klimova 
„Majake Bois-Colombes'is“.
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson.
Loomingu Raamatukogu 34-37, 2016.

Vene kirjaniku skisofreeniline raamat väga skisofreeniliste tegelastega ja vaimuhaiglakirjeldustega. Marusja Klimova on Tatjana Kondratovitši varjunimi.

Tsitaate:
„Pierre veetis hullumajas kaks aastat. Seal hakkas ta luuletama, talle anti isegi kirjutusmasin, ja tennist mängima, temast sai oma osakonna tšempion. Haiglas tehti Pierre’ile kaheksa elektrišokki, ja see oli kõige hullem. Pierre ei armastanud seda meenutada, ütles vaid, et kui sa hiljem toibud, pole sul eluisu.“

„Kuid selle asemel viidi ta hullumaja vastuvõttu, mida Pariisis hüütakse IPPP (mis lahti kirjutatuna tähendab Infirmerie Psychiatrique de la Prefecture et de la Police, prefektuuri ja politsei psühhiaatriakliinik). Seal paigutati ta erilisse kambrisse, mille seinad olid targu mingi pehme materjaliga üle löödud – mis osutus vägagi õigeks ettevaatusabinõuks, kuna selleks hetkeks oli Kostja erutus paisunud nii suureks, et ta jooksis peaga vastu seinu. Talle tehti mitu süsti ja pärast kohutavaid piinu saabus mõningane selgusehetk. Ta astus trellitatud akna juurde ja talle näis, et naaberaknast keegi lehvitas talle. Ja selles kohutavas olukorras – talle tundus, et on sattunud põrgusse, ja kui akna ees poleks trelle olnud, oleks ta jalamaid välja hüpanud – sai see naaberaken talle viimaseks sidemeks tegelikkusega, nagu keegi veel armastaks ja ootaks teda, ja see mõte pakkus talle veidi lohutust. Seejärel vajus kõik ära ja pilt kadus lõplikult.“

„Kuid Maison Blanche’is ei antud talle peaaegu üldse ravimeid, hommikuti pakuti kohvi ja isegi kooke ning tunti huvi, mida ta lõunaks soovib. Ta võis televiisorit vaadata, voodis vedelda, aias kesk haljaid puid ringi jalutada. Keegi ei karjunud tema peale, ei kupatanud palatist välja, ta võis teha kõike, mida tahtis. Kostjale näis, et ta on sattunud paradiisi...“

„Igas inimeses, kui tahes edukas ja menukas ta esmapilgul ka ei paistaks, võib lähemal uurimisel alati avastada jälgi mingeist hälvetest, mis, nagu sädemed või hõõguvad söed, peidavad eneses alati suure tulekahju ohtu, on võimelised transformeeruma tõeliseks hullumeelsuseks. Ja mida tungivamalt üks või teine indiviid kaldub ennast liigitama n.-ö. normaalseks inimeseks, seda suuremat ohtu kujutab ta minu kogemuse põhjal ümbruskonnale. Ainult iseenda hullust teadvustades on iga indiviid võimeline sellega kuidagiviisi toime tulema.“

Vsevolod Garšin „Punane lill“

Ilja Repini maal
„Vsevolod Garšini portree“ (1884)

Täna 130 aastat tagasi suri vene kirjanik Vsevolod Garšin (14. veebr 1855 - 5. aprill 1888). Aadlisuguvõsast pärit Garšin on paljude tuntud jutustuste autor.

1883. a avaldati tema suurepärane ja meeldejääv jutustus „Punane lill“ – „Красный цветок“, mille peategelane on hullumeelne.

Hullumeelsus tabas ka Garšinit, nõnda kirjutas ta mingil määral oma kogemustest. Väga tundliku inimesena reageeris ta raskelt ühiskonnas valitsevale ebaõiglusele. 1880. a nägi ta noore revolutsionääri hukkamist ja see mõjus talle niivõrd, et ta haigestus ja oli kaks aastat vaimuhaiglas, kuid päriselt enam ei tervenenudki.

Ühe haigushoo ajal 31. märtsil 1888 hüppas ta trepisüvikusse ja suri teadvusele tulemata viis päeva hiljem.

„Punane lill“ on ilmunud ka eesti keeles, vt V. M. Garšin „Jutustused“, kirjastus Eesti Raamat 1966, lk 182-196.

Tsitaat:
„Ta mõistis, et on hullumajas; ta mõistis isegi seda, et on haige. Nii nagu esimeselgi ööl, ärkas ta vahel vaikuses pärast terve päeva kestnud metsikut liikumist, tundes, et kõik luud-liikmed valutavad ja pea on hirmus raske, kuid ta oli täie mõistuse juures. Võib-olla muljete puudus öövaikuses ja hämaruses, võib-olla äsja ülesärganud inimese nõrk peaajutöö tegid seda, et neil hetkil sai ta selgesti aru oma olukorrast ja oli justkui terve. Kuid saabus päev. Koos valguse ja elu tärkamisega haigemajas haaras teda uuesti muljetevoog. Haige peaaju ei suutnud nendega toime tulla, ja ta oli taas hullumeelne. Tema olukord oli  õigete otsustuste ja totruste veider segu. Ta sai aru, et tema ümber on kõik haiged, kuid samal ajal nägi ta igaühes neist mingit salaja ennast peitvat või peidetud nägu, mida ta oli varem tundnud või millest oli lugenud või kuulnud...“

Kunsti osast isa ja poja võitluses skisofreeniaga

Artikkel: "On Schizophrenia: Father and son discuss battling mental illness and the art it inspires"
Independent, 11. sept 2017.
http://www.independent.co.uk/news/long_reads/schizophrenia-henry-cockburn-mental-illness-father-son-patrick-art-folkestone-triennial-art-festival-a7940126.html

Patrick Cockburni poeg Henry on põdenud skisofreeniat viimased 16 aastat. Selles pikas ja põhjalikus kirjutises tutvustavad nad oma võitlust skisofreeniaga, Näha on ka Henry maale.

Henry sai skisofreenia diagnoosi 20-aastaselt, kui ta oli kunstiüliõpilane Brightonis. Kaheksa aastat viibis ta ravil erinevates vaimuhaiglates, põgenedes neist korduvalt, kuid oli ikkagi sunnitud tagasi pöörduma. 2007. aastast oli siiski märgata paranemise märke.

Koos isaga kirjutas Henry raamatu "Henry’s Demons: Living with Schizophrenia, a Father and Son’s Story", mis kujunes pärast ilmumist 2011. a bestselleriks.

Siin viidatud artikli esimese poole on kirjutanud isa, teises pooles räägib Henry oma kunstist, mille kohta ta ütleb, et selles väljendub tema vabadusetunne ja see ilu, mida ta maailmas näeb sestsaati, kui maailm tema vastu lahkemaks on muutunud.

Henry Cockburni kodulehekülg:
http://www.henrycockburn.com
Sisaldab rohkesti tema loomingut. Sealt on pärit ka tema töö "I'm back"  - "Ma olen tagasi" (2017):

Francesca Zappia „Mõtlesin su välja“

Francesca Zappia „Mõtlesin su välja“ (Made You Up, 2015, e. k Päikese Kirjastus, 2016, tõlkija Maarja Jaanits) on väga hea noortekas, mis räägib skisofreeniahaigest abituriendist Alexandrast ja klassi kõige kummalisemast poisist Miles'ist ning nende sõpradest ja vaenlastest. Kõik selles raamatus on  viirastuslik, ükski asi pole nii, nagu paistab.

Keerdkäigud ning tüübid on põnevad ja kaasahaaravad – raamatut on raske pooleli jätta, sest kogu aeg tahab lugeja teada, mis saab noortest edasi. Ja Alexandra mõjub haigusest hoolimata väga meeldivana, kuigi on mõneti ootamatu natuur, kes võitleb iga päev, et teha vahet päris elul ja luuludel.

Mõni katke:

„Mina ei saanud endale reaalsuse enesestmõistetavana võtmise luksust lubada. Aga ma ei ütleks, et vihkasin inimesi, kes seda said, kuna see tähendanuks peaaegu kõiki inimesi. Ma ei vihanud neid. Nad lihtsalt ei elanud minu maailmas. Kuid see ei tähendanud, et mina poleks soovinud elada nende omas.“

„Seejärel kontrollisin perimeetrit. Perimeetrikontroll hõlmas kolme asja: 360-kraadist ülevaadet ümbrusest, ebatavalisena tunduvate asjade tuvastamist – nagu näiteks parkimisplatsi kattev suur spiraalikujuline põletusjälg – ja nende asjade meeldejätmist juhuks, kui need peaksid hiljem üritama mulle ligi hiilida.“

„Isegi toas, kus ma seitseteist aastat maganud olin, kohas, mida ma tundsin põhjalikumalt kui keegi teine, pidin ma veenduma, et kusagil ei paistaks midagi kahtlast.“

„Einsteini definitsiooni järgi on hullumeelsus see, kui tehakse sama asja üha uuesti ning oodatakse erinevaid tulemusi. Mina aina pildistasin ja lootsin, et fotosid vaadates saan teada, kas pildistatu on luul või ei. Tegin perimeetrikontrolle, arvates, et lõpptulemusena vabanen paranoiast. Veetsin iga päeva, oodates, et mulle öeldaks, et ma lõhnan sidruni järele. Kui ka keegi muu mind hullumeelseks ei tembeldaks, siis küllap oleksin seda vähemalt Einsteini arvates.“

Oma koduleheküljel lugejate kommentaaridele vastates kirjutab raamatu autor Francesca Zappia, et tahtis kirjutada lugu paranoidsest skisofreeniast, sest iga kord, kui ta näeb selleteemalisi filme ja telesaateid, kujutatakse skisofreeniahaigeid neis ohtlikena, kuid ta teab, et pole õigust skisofreeniahaigeid hukka mõista. Samuti kirjutab ta, et ise ei põe skisofreeniat.

Will Self „Vihmavari“

Varraku kirjastuse raamatututvustusest:
Will Self
„Vihmavari“
Inglise keelest tõlkinud Triin Tael.
Sari „Moodne aeg“. Varrak 2016.
376 lk.

1918 - Naisõiguslane, sotsialist ja sõjamoonavabriku tööline Audrey Death haigestub Euroopas hävitustööd tegevasse letargilisse entsefaliiti, mis tapab kolmandiku ohvritest ning muudab teise kolmandiku elavateks laipadeks.

1971 - Ligi viiskümmend aastat Frierni psühhiaatriahaiglas hoitud Audrey Death pälvib abielukriisis vaevleva uuendusmeelse arsti Zack Busneri tähelepanu. Kas lootusetuks vaimuhaigeks peetud vanaproua on tegelikult täie mõistuse juures?

2010 - Frierni vaimuhaiglast on saanud luksuslik korterelamu. Nüüdseks juba pensionil dr Busner uitab mööda Põhja-Londonit, otsides tõde tolle tormilise suve kohta, mil ta postentsefaliitilised patsiendid uue võimsa ravimi abil üle aastakümnete üles äratas.

Briti kirjaniku Will Selfi ambitsioonikas romaan „Vihmavari“ (2012) koob kireva gobelääni teadvuse voolust ja sajandi jooksul elatud eludest.

Zack Busneri tegelaskuju on tuttav juba Selfi varasematest jutustustest ja romaanidest, see aga, kuidas ta katatoonias patsiendid otsekui imeväel üles äratab, põhineb samal ajaloolisel episoodil, mille briti neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks jäädvustas 1973. aastal raamatusse „Awakenings“.

Tekstinäiteid:

"Sest nii nagu 1930. aasta "Vaimse tervise akt" muutis Colney Hatchi vaimuhaigla Colney Hatchi psühhiaatriahaiglaks, muteerus Deeth, Audrey Deerth, Audreyks, kellele pandi - küllap seoses Bleuleri terminoloogia aeglase imendumisega Inglise psühhiaatria koetisse - samavõrd autoriteetne skisofreeniadiagnoos. /---/ Ja nii jäi ta 14. osakonnas pidama ravimatu skisofreenikuna, kelle sügav katatoonia oli nüüd, kus aastakümned olid kõik soo-, vanuse-, klassi- ja nimevõimalused olematuks kulutanud, tema järjepidevimalt täheldatud omadus."
---
"Paar aastat tagasi oleks ta selle mehe tembeldanud lihtsalt end isetahtsi ravivaks skisofreenikuks, kes oma hääled õlle sisse uputab - aga nüüd? Mnjah, no selle patoloogia taak on kõdunemas - siin võib tegemist olla muidugi psühhoosiga, aga ka arengu käigus sissejuurdunud isiksusehäirega, mis ei võimalda sel mehel tajuda, kuivõrd kohatud tema kõnesööstud on /---/."
---
"Zack aga teadis, et vaimuhaigused on samavõrd looming kui nuhtlus - tervete maailmast jäigemad ja lihtsamad, kuid ikkagi terviklikud maailmad."

Katkend romaani algusest: http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/b2b68d6c-e4a2-4982-8065-25f2e2dece33/lugege-katkendit-will-selfi-vihmavari

Norman Doidge "Muutuv aju"

Norman Doidge
"Muutuv aju.
Teadlaste uuringud ja haigete paranemislood"
Kirjastus Pilgrim, 2014.
Tõlkinud Jürgen Innos

Toronto ajaleht The Globe & Mail tutvustab seda raamatut:
"Juhtumianalüüs on psühhiaatriakirjanduse klassika ning Doidge’is ei tule pettuda. Põnevad käsitlused neuroplastilisusest panevad meid ajule hoopis teistsuguse pilguga vaatama. Nende käsitluste kohaselt ei ole aju mitte muutumatu asukoha ja funktsiooniga spetsialiseerunud osade kogum, vaid dünaamiline organ, mis suudab ennast vajadusel ümber struktureerida ja ümber kohandada. Sellest avastusest on kõigil kasu. Mõistagi on need avastused kasulikud eelkõige raskete seisundite – insuldi, ajuhalvatuse, skisofreenia, õpihäirete, obsessiiv-kompulsiivsete häirete ja muu sarnase – all kannatajatele, kuid kes meist ei sooviks lisada oma IQ-le paar punkti või parandada oma mälu? Lugege seda raamatut – teie aju on teile tänulik.”

Teiste tippteadlaste hulgas on "muutuvat aju" positiivselt hinnanud ka eesti päritolu teadlane PHD Jaak Pangsepp, Washingtoni Riikliku Ülikooli loomade heaolu uurimise Bailey õppetooli juhataja; Northwesterni ülikooli Faliki molekulaarse ravi keskuse afektiivse närviteaduse uurimisrühma juhataja; Bowlin Greeni riikliku ülikooli psühhobioloogia emeriitprofessor: "Lugusid aju ja meele plastilisusest igale maitsele geniaalselt selges keeles.”

Mõned tsitaadid:
"Paul Bach-y-Rita tähtsus seisneb selles, et ta oli oma põlvkonna närviteadlastest esimene, kes mõistis aju plastilisust ning suutis seda teadmist inimlike kannatuste vähendamiseks praktilisel moel ära kasutada. Tema töö lähtub eeldusest, et me kõik sünnime siia ilma palju kohanemisvõimelisema, universaalsema ja oportunistlikuma ajuga kui oleme seni ette kujutanud."

"Eeskujuliku „kõva teaduse” taustaga neuroplastikutest on just Merzenich esinenud kõige ambitsioonikamate väidetega aju plastilisuse kohta: ajutreening on ränkade haiguste, nagu näiteks skisofreenia ravis sama kasulik kui ravimid; aju on plastiline sünnist surmani ning isegi eakatel inimestel on võimalik oma kognitiivseid funktsioone – õppimis-, mõtlemisja tajuvõimet ning mälu – radikaalselt parandada."

Veel Merzenichiga seoses: "Aju mitte lihtsalt ei õpi, vaid alati ka „õpib, kuidas õppida”. Aju ei ole elutu anum, mida me täidame; see on pigem nagu aktiivne elusolend, kes õige toitmise ja treenimise tulemusel kasvab ja muutub."

Kui selle teemaderingi vastu huvi on, soovitan lugeda. Hea aimeraamat.

Pilgrimi autoritutvustus:
MD Norman Doidge on psühhiaater, psühhoanalüütik ja teadlane, kes töötab Columbia ülikooli psühhoanalüütiliste uuringute ja väljaõppe keskuses ning Toronto ülikooli psühhiaatriaosakonnas; kõigele lisaks on ta ka kirjanik, esseist ja poeet. Ta on Kanada National Magazine’i kuldse auhinna neljakordne laureaat. Ta elab Torontos. „Muutuv aju” oli ajakirja Slate aasta parima raamatu nominent ning ajakirja Globe & Mail aasta parim raamat.

Juhan Liiv oma vaimuhaigusest

Siinsed tsitaadid on Juhan Liivi raamatust "Enesest ja teistest: Juhan Liivi kogutud teoksed. I" - Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1921, milles leidub üsna palju tema ülestähendusi oma vaimuhaigusest.

Sissejuhatuses ütleb raamatu koostanud Friedebert Tuglas: "...nagu teada, algasid ta vaimuelu korratused 1892. a. paiku, ja ta suri a. 1913. Siin ilmuvad Liivi autobiograafilised katked on lootuseta närvihaige inimese eneseavaldused."

Üks haiglasseviimine:
"Kas nüüd nendel minu kohta nõu enne peetud oli, mind hullumajaga kiusata või koguni sinna sisse viia, või tõi neid sellele mõttele tuttav tuulepill ja selle mõju teel inimeste kohta – nende küsimuste pääle ei või ma praegu kosta, – lühidalt, hobune peatas hullumaja ukse ees, ilma, et ma oleksin teadnud, et ta see on. Seda maja olin ma üksi jõe poolt silmitsenud ja aimasin umbes, et ta sääl küljes on."
/- - -/
"Nad juhatasid mulle saali, viie või kuue haige voodi vahele ühe tühja voodi, mida ma vastu võtsin. Kajakõne kuuldus jälle, üks haigetest hõõrus hambaid. Alles nüüd märkasin ma, mis oli sündinud: Mina olin Tartu hullumaja vang."

Raamatu koostaja märkustest:
"Mina olin Tartu hullumaja vang... Ma olin sääl kolm kuud. Ometi on Liivi esimene kliinikuravitsus üle aasta ja kolme kuu kestnud, 8. märtsist 1893 kuni 21. juunini 1894. Selle kohta kirjutab Dr. J. Luiga „Päevalehes” nr. 44, 1914: „8. märtsil 1893 leiame Juhan Liivi Tartu närvikliinikus vaimuhaigena. Kliiniku haigeloos loeme: „Kolm nädalat enne kliinikut põles tema korter ära, sellega ühes kiri (tsensori poolt trükis lubatud), raamat luuletusi ja 1 raamat jutukesi. Pääle kaotuse – hakkas L. märatsema – haigena. ,,1894. märtsi- ja aprillikuul teeb Liiv kliinikus oma haiguse edenemisel raskema järgu läbi. Ta on nädalate viisi sõnalausumata voodis. Ta ei võta toidu ivagi. Teda peab toru läbi vägisi toitma. Ta asetatakse kõige raskemate haigete hulka. Ükskord ärkab ta nagu unest, kipub uksest välja jooksma: „Surnuid üles äratama,” on ta ainukesed sõnad, mida ta kauaaegse, mitu nädalat kestva vaikuse – muta-cismuse – järele lausub.”"

"Nagu teada, pidas Liiv end elu lõpu poole aeg-ajalt Aleksander III-da ja Koidula pojaks ning nõudis uuesti asutatava Poola riigi trooni enesele. Nagu esilolevat kirjutust võib mõista, on ta ette kujutanud, et Aleksander III mitte polnud surnud, vaid veel 1911. aastal Tolstoina edasi elas."

Juhan Liivi "Enesest ja teistest: Juhan Liivi kogutud teoksed. I" on raamatukauplustes müügil nullhinnaga e-raamatuna. >>>>>

Saab ka siit: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:200628

Matthew Quick "Õnneteraapia"

Matthew Quicki romaan "Õnneteraapia" (2008; e. k kirjastus Tänapäev, 2013, tõlkija: Mai Tõnisoo) räägib kahest noorest inimesest, kes ei ole vaimselt stabiilsed, kuid suudavad teineteist aidata. Vaimuhaiglas olnud Pat loodab, et tema abikaasa Nikki tuleb tagasi, tundliku loomuga Tiffany aga unistab tantsuvõistluse võidust.

Paar katket:

„Määran sulle pisut kangemad rohud,” ütleb dr Patel. „Võid end pisut uimasena tunda, aga see peaks vägivaldsuse vastu aitama. Sa pead teadma, et saad heaks inimeseks tänu tegudele, mitte soovile. Ja kui hood jätkuvad, pean ehk soovitama, et läheksid tagasi vaimse tervise asutusse, et saada veelgi intensiivsemat ravi..."

"Kui on aeg võtta hommikusi rohtusid, leian ema köögist mune praadimas. Minu taldrik on hommikusöögilaual ja viis tabletti salvrätikul reas. „Vaata,” ütlen ja hoian üleval seda, mida isa mulle andis. „Spordileheküljed, mis?” ütleb ema üle praadivate munade prõgina. „Jep.” Istun toolile ja pistan kõik viis tabletti suhu ning püüan otsustada, mitu täna alla neelan. „Aga miks?” Ema lükkab praetud munad mulle otse pannilt taldrikule.Ta naeratab ja ütleb: „Sinu isa tõesti üritab, Pat. Aga ma ei esitaks sinu asemel liiga palju küsimusi.Võta see vastu, mida ta sulle pakub, ja ole õnnelik – sellised me juba oleme, eks?” Ta naeratab mulle lootusrikkalt ja ma otsustan just tol hetkel, et neelan alla kõik viis tabletti, ning võtan lonksu vett..."

Matthew Quicki (s 1973) esikromaani originaalpealkiri on "The Silver Linings Playbook", See sai kiiresti New York Times'i bestselleriks ja selle põhjal on valminud samanimeline film (2012), kus mängisid Bradley Cooper ja Jennifer Lawrence, kellest viimane pälvis ka Oscari parima naispeaosa eest, samuti Robert De Niro, Jacki Weaver ja Chris Tucker.

Pierre Michon "Pisikesed elud"

Pierre Michon (sünd 28. märtsil 1945) on prantsuse kirjanik. Oma esimeses romaanis "Pisikesed elud" (1984, e. k 2015, Anti Saare tõlge) kirjutab ta muuhulgas ka vaimsest tervisest ja La Ceylette'i vaimuhaiglast, mida nimetab üheks "neist moodsatest, omal kombel isegi võluvaist psühhiaatriahaiglatest, mis on rajatud maale ja millel pole müüre", ja kuhu kirjanik sattus joomahulluna.

Paar lõiku:

"Sest vaimuhaiglas veelgi enam kui mujal, on maailm teater: kes teeskleb? kes on päris? kes ahvib metslooma urinat, et puhkeks puhtamana loodetav inglilaul? kes uriseb igavesti, uskudes, et ükspäev laulab? Ja küllap teesklevad kõik - kui võtta omaks, et lõpuleviidud, täielik ja jampsiv hullumeelsus on teesklus, mis on oma eesmärgist kaugemale jõudnud."

"Ühel jaanuarikuu pühapäeval ajas ere koiduvalgus aknal mu varakult üles; sama koidupäikese valgel kohtusid söögitoas oma auravate kausside taga skisofreenikud ja simulandid ja kõik need, kes olid nii ühte kui teist; ning istudes, päeva tühjusest rusutuna, liigutasid pikalt suud kausi poole ja eemale..."

"Rongad ja metssead liigutasid idioote - need puhkesid naerma, haarasid kinni abee juhuslikust sõnast, kordasid seda erineval toonil; põetaja kärkis nendega; mõned söakad skisofreenikud jäid selles tohuvabohus nagu ikka endasse süüvinuks, oma ingellikesse atribuutidesse - äraolekusse ja mõistatusse - mattunuks."

Dan Hurley "Targem. Ajuvõimekuse arendamise uus teadus"

Dan Hurley
"Targem. Ajuvõimekuse arendamise uus teadus"
Kirjastus Tänapäev, 2014.
Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders.

Teadusajakirjanik Dan Hurley otsib vastust küsimustele, kas ja kuidas on võimalik tõsta inimese intelligentsust, kas õppimisoskuse piirid pannakse paika juba meie sünnihetkel või saame ise selle suhtes midagi ette võtta. Raamatus Smarter, The New Science of Building Brain Power, mis on kirjutatud 2013. a, on palju juttu neuroteadlaste uuringutest ja vestlustest nendega. Siinkohal tsitaate seoses skisofreeniaga:

"Üritage raskekujulise depressiooni või skisofreenia all kannatajatele väita, et intelligentsusel pole tähtsust. Üllatuslikult on üheks nende haiguste kõige tõsisemaks küljeks just intelligentsuse oluline vähenemine, nii et nende puhul, kel on tugevamad vaimsed võimed, on ka paranemisprognoos reeglina kõige soodsam."

"Kognitiivne treening arendab intellektuaalseid võimeid märkimisväärselt. Kakskümmend kaks uurimust täheldasid arenguid just muutliku intelligentsuse või arutlusvõime osas, samas kui ülejäänud viiskümmend kolm avastasid mitmeid muid olulisi arenguid sääraste võimete puhul, nagu tähelepanu, täidesaatvad funktsioonid, töömälu ja lugemine. Arengut on täheldatud lisaks põhikooliõpilastele ka koolieelikute, ülikoolitudengite, keskealiste ja vanurite puhul. Treeningust on kasu saanud nii täie tervise juures olevad vabatahtlikud kui ka inimesed, kes kannatavad mitmesuguste vaevuste all, nagu Downi sündroom, skisofreenia, ajutraumad, alkoholism, Parkinsoni tõbi, kemoteraapiaga ravitav vähk, tähelepanupuudulikkus- ja hüperaktiivsushäire (ADHD) ning kerge kognitiivne häire (mis tihti eelneb Alzheimeri tõvele). Treeningust saadav kasu püsib kuni kaheksa kuud pärast sellest loobumist."

"Mehed näitavad reeglina paremaid tulemusi ruumilis-visuaalsete ülesannete puhul, samas on naised paremad suulises väljendusoskuses ning pikaajalise mälu osas."

"Merzenich loobus 2007. aastal kaasdirektori ametist San Francisco California ülikooli Kecki integratiivse neuroteaduse keskuses, et saaks pühendada rohkem aega 2004. aastal loodud ettevõttele nimega Posit Science. Merzenich, ning seega ka firma, on keskendunud treeningkavade loomisele tõsiste kognitiivsete häirete raviks, mis ulatuvad Alzheimeri tõvest ja ajutraumadest skisofreeniani välja. „Kavatseme esitada FDA-le (USA toidu- ja ravimiametile) taotluse skisofreenia raviks, kus meditsiiniliseks ravivahendiks on arvuti,” ütles Merzenich. „See ongi ravim. See põhjustab ajus muutusi.” Kui skisofreenia põhisümptomite, nagu pettekujutluste ja hallutsinatsioonide, ravimisel on juba ammu kasutatud antipsühhootilisi ravimeid, siis haiguse nõndanimetatud negatiivsed sümptomid – töömälu ja lihtsa loogilise mõtlemise oskuse tõsised taandarengud – on sageli kõige problemaatilisemad ning nende vastu pole tõhusaid ravimeid leitud. Antud lünka senises ravis soovibki Posit Science treeningkavadega täitma hakata. Kaks hiljutist uurimust, mida juhtis Sophia Vinogradov, San Francisco California ülikooli psühholoogiaosakonna asejuhataja, on tõestanud, et 50−80 treeningtundi parandasid järgneva poole aasta jooksul oluliselt patsientide verbaalset töömälu ning õpivõimet, oskust tegelikkust fantaasiast eristada ning nende üldist sotsiaalset hakkama saamist. Vinogradov juhib nüüd kolme uurimust kokku 260 katsealusega, lootes vastata Toidu- ja ravimiameti seatud kriteeriumitele treeningprogrammi kinnitamiseks skisofreenia kognitiivsete sümptomite raviviisina. „Ma arvan, et siin peitub suur potentsiaal uueks ravivahendiks, mida pakkuda psüühikahäirete all kannatavatele inimestele ning mille lähenemine erineb radikaalselt sellest, mida saavutatakse ravimite või psühhoteraapia abil,” rääkis Vinogradov. „See ravivorm keskendub otseselt mõningatele kesksetele infotöötlusega seotud ebanormaalsustele, mis haigust soodustavad, mitte pelgalt sümptomite leevendamisele, nagu ravimid, või paindlikumate reaktsioonide õpetamisele, nagu psühhoteraapia.” USA riiklik vaimse tervise instituut korraldas 9. aprillil 2012. aastal Marylandi osariigis Bethesda linnas konverentsi, et vaadata üle uuemad teadussaavutused vaimsete häirete ravimisel kognitiivtreeningu abil. Konverentsi raportis jõuti järeldusele, et vaja läheb spetsiifilisemaid uuringuid, eriti just selle kohta, kuidas treening inimeste igapäevast hakkamasaamist mõjutab."

"Soovitan igaühel, kelle pereliige kannatab skisofreenia all, mõelda Positi treeningprogrammidale. Kuid hoolimata sellest, et ma Merzenichi saavutusi tema teadusvaldkonnas väga imetlen, tõmbasin Positi oma nimekirjast maha, sest soovisin arendada enda muutlikku intelligentsust."

"Tagasi kodus New Jersey’s, lugesin läbi terve hulga viimase viie aasta jooksul avaldatud inim- ja loomkatsete tulemusi, mis tõestavad, et nikotiin – kui see on oma kahjulikust kaaslasest tubakast vabastatud ning seda tarvitatakse nätsu või plaastri kujul – võib osutuda kummaliseks, aga ootamatult mõjusaks kognitiivseks tugevdajaks, ning ravida või ära hoida mitmeid neuroloogilisi häireid, sealhulgas Parkinsoni tõbe, kergeid kognitiivseid häireid, ADHD-d, Tourette’i sündroomi ja skisofreeniat. Lisaks on seda juba ammu seostatud kaalu langemisega."

"Tähelepanu juhtimise erinevused on olulised nii tajumise puhul üldiselt kui ka käitumise ja emotsioonide kontrollimisel. Traumajärgse stressi all kannatavatel inimestel aitab see segavaid mõtteid ja mälestusi blokeerida. Ning see on ka üks kõige olulisematest teguritest, mis otsustab, kas skisofreeniadiagnoosiga inimesed suudavad kunagi uuesti normaalselt funktsioneerima hakata. Pärast ajakirjas Current Directions in Psychological Science ilmunud artiklit – ning võin uhkusega märkida, et see on endiselt kõige tsiteeritum artikkel antud väljaande ajaloos – on nii sotsiaalpsühholoogia, psühhopatoloogia, skisofreeniauuringute kui ka teiste seotud valdkondadega tegelevad inimesed hakanud mu tööle keskenduma. Just see artikkel tõmbas mu tegevusele tähelepanu ka väljaspool kognitiivpsühholoogia valdkonda.”

"...olid mitmed fMRT uuringud kinnitanud, et töömälu treenimine arendab ajutalitlust ja -struktuure ning selle tulemusi oli ka katseloomadega kinnitatud – laborihiirtega, pagan võtaks. Näidati, et sellest tõusis kasu nii väikeste laste, ülikoolitudengite, keskealiste, vanurite, kemoteraapiast ja ajutraumadest taastujate kui ka Downi sündroomi ja skisofreenia all kannatajate puhul."

Ulmejutust: skisofreenikud kosmoselaevade meeskondades

""...kuigi juba kahekümne esimese sajandi alguses esitas keegi Strauch idee lülitada kosmoselaevade meeskondadesse skisofreenikud. Juba siis teati, et eelarvamustest vabade assotsiatsioonide loomise võime väljendub skisoidsetel tüüpidel eriti tugevalt. Seal, kus normaalne inimene üritab ennenägematu kaoses tahes-tahtmatult midagi tuttavlikku, juba nähtut, stereotüüpset leida, ei näe skisoid, vastupidi, asju mitte lihtsalt nii, nagu need on, vaid on võimeline looma uusi stereotüüpe, mis lähtuvad otse vaadeldava kaose varjatuimast olemusest. Muide," jätkas Komov tasapisi erutudes, "see omadus on ühine kõige erinevamat tüüpi mõistuste skisoidsetele esindajatele. Ja kuna teoreetiliselt ei saa välistada võimalust, et kontakti objektiks satub just skisoidne indiviid, ja kuna õigeaegselt avastamata skisoidsus võib kontakti käigus viia üliraskete tagajärgedeni, näib teie poolt, Jakov, tõstatatud probleem väärivat teatud teaduslikku käsitlust." "
Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski "Väikemees" ("Малыш", 1970), vene keelest tõlkinud Veiko Belials. Kirjastuse Fantaasia ulmesari Orpheuse raamatukogu, 2014.

Raamat: "Kuidas jagu saada depressioonist"

Selles blogis ei kirjuta ma kuigi palju depressioonist, küll aga olen tähele pannud, et see teema paljudes otsisõnades figureerib. Võib-olla on otsijatele kasulik järgmine link:

Dr John Prestoni raamat "Kuidas jagu saada depressioonist" - terve tekst.
http://raulpage.org/depress/

Sisaldab põhjalikku selgitust, mis on depressioon, ja annab nõuandeid, mida saab depressiooni alistamiseks teha.

Psühhiaater Andres Lehtmets ütleb saatesõnas: "Arvatakse, et ligi 60-70% täiskasvanud elanikkonnast kogeb mõnel eluetapil depressiooni või ängistust, mis on piisavalt tugev, et häirida igapäevaelu.
Kuigi kurbus on igapäevaelus sama loomulik kui rõõm või viha, on kestev ja kurnav masendus seisund, kus vajatakse abi. Käesolev raamat püüab anda nõu ja toetust neile, keda vaevab masendus. Ja neile, kes püüavad aidata ning mõista selle all kannatavat kaaslast, sõpra, lähedast."

Vincent van Gogh (1853-1890)

Vincent Willem van Gogh (30. märts 1853 - 29. juuli 1890) oli hollandi maalikunstnik.

Van Gogh oli postimpressionist. Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10 aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte lilledega, portreesid ning maale küpressidest, viljaväljadest ja päevalilledest.
/- - -/
Ta kannatas elu viimasel kümnel aastal psüühikahäirete all. Missugune haigus neid põhjustas, selle üle on vaieldud palju, aga selgust ei ole. Rohkem kui 150 psühhiaatrit on talle pakkunud umbes 30 erinevat diagnoosi. Kõige tähtsamad nendest on skisofreenia, bipolaarne häire, süüfilis, mürgistus allaneelatud värvidest, epilepsia ja porfüüria. Haigust süvendasid alatoitlus, ületöötamine, unetus ja alkoholism, eriti absindi liigne tarbimine. Kroonilise kõrvavalu tõttu lõikas ta ka endal vihahoos parempoolse kõrvalesta ära.
Hiljem on tema vaimuhaigust romantiseeritud, kuid tõelisus oli vastupidine: haigushoogude ägenedes van Goghi töövõime vähenes, paranedes suutis ta seevastu rohkem tööd teha.
(Kogu eelnev tekst on Wikipediast)
http://et.wikipedia.org/wiki/Vincent_van_Gogh

Soovitatav kirjandus: Irving Stone, “Elujanu. Jutustus Vincent van Goghist”. Inglise keelest tõlkinud Maria Hange. Kunst, Tallinn 1968.

Galerii: http://www.vggallery.com/

Postituse avapilt: Vincent van Gogh "Autoportree maaliraami ees" (1888, Amsterdami Van Goghi muuseum).

Väike pildivalik:

"Kaks rotti"
(1884 nov, erakogus.)

"Vaas gladioolidega"
(1886, varasuvel, Amsterdami Van Goghi muuseum.)

"Kolm paari saapaid"
(1886 dets, Harvardi Ülikooli muuseum.)

"Vaas rukkilillede ja moonidega"
(1887, suvel, Hollandi Tritoni fond.)

"Õitsvad aprikoosipuud"
(1888 apr, erakogus.)

"Rongivagunid"
(1888 aug, Angladon-Dubrujeaud' fond Prantsusmaal.)

"Tähisöö"
(1889 juuni, New Yorgi moodsa kunsti muuseum.)

"Õitsev roosipõõsas"
(1889 apr, Tokyo idakunstide rahvusmuuseum.)

"Joojad"
(1890 veebr, Chicago kunstiinstituut.)

"Vaas 12 päevalillega"
(1889 jaan, Philadelphia kunstimuuseum.)

"Päevalill on minu lill", tavatses van Gogh rõhutada.

Kirjadest:
"You know that Jeannin has the peony, Quost has the hollyhock, but I have the sunflower, in a way." (Letter 741) http://vangoghletters.org/vg/letters/let741/letter.html

"Thinking like this, but very far off, the desire comes over me to remake myself and try to have myself forgiven for the fact that my paintings are, however, almost a cry of anguish while symbolizing gratitude in the rustic sunflower. " (Letter 856) http://vangoghletters.org/vg/letters/let856/letter.html

Michel Foucault "Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul."

Michel Foucault "Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul."
Ilmamaa, 2003. Tlk Mirjam Lepikult, saatesõna Vaino Vahing.

30 aastat tagasi surnud Michel Foucault (15. oktoober 1926 – 25. juuni 1984) oli prantsuse filosoof, kelle tööd on mõjukad kõigis humanitaar- ja sotsiaalteadustes.

“Hulluse viimne keel on sama mis mõistuse keel, kuid see on mähkunud kujutluspildi nõiduslikkusesse ning piiratud pilti ümbritseva nähtavuse ruumiga; väljaspool kujutluspiltide totaalsust ja diskursuse universaalsust moodustab ta neist kahest kokku erakordse ja igasuguste reeglite vastase organisatsiooni, mille visas ja kangekaelses erilisuses hullus just nimelt seisnebki. Niisiis ei peitu hullus täpsemalt öeldes päriselt kujutluspildis, mis iseenesest ei ole tõene ega väär, arukas ega hull -, samuti mitte arutluses, mis on lihtne vorm ega olene millestki muust kui loogika vaieldamatutest figuuridest. Ja siiski on hullus nii ühes kui teises. Ühes nende vahekorra erilises figuuris.” (lk 355)

"Meie päevil pole inimesel muud tõde peale mõistatuse, mis peitub tolles hullus, kes inimene ise on ja samas ka ei ole. Iga hull kannab ja ei kanna endas inimese tõde, mille ta paljastab just seeläbi, et oma inimlikkusest ära langeb." (lk 789)

"Kui hullus lõikab läbi loomingu, avaneb seal tühjus, vaikuse aeg, vastuseta küsimus; nõnda tekitab looming parandamatu rebendi, milles maailm on vastupandamatult sunnitud iseennast küsitlema." (lk 802)

1961. a kirjutatud teos on raske lugemine nii köite kaalu kui sisu ja käsitluslaadi poolest, kuid süvenenumalt psühhiaatria ajaloost huvitunule võib selles üht-teist tema teadmisi oluliselt täiendavat olla. Igapäevaseks kergeks lugemiseks ei sobi, ka mitte masendusmeeleolus lugemiseks.

Vaata ka: http://loterii.blogspot.com/2010/09/michel-foucault-hullus-ja-arutus.html

Elyn Saks

"Noore naisena olin ma kolm korda pikalt vaimuhaiglas. Vaatamata mu skisofreeniadiagnoosile ja ennustustele, et hakkan elama ainult hooldekodus ja tegema paremal juhul lihttööd, olen ma nüüd ülikooli professor."

Elyn Saks on oma elukäiguga eeskujuks kõigile neile, kes kannatavad skisofreenia all ja tahavad haigusest hoolimata elada võimalikult täisväärtuslikku elu. Seepärast soovitan inglise keele oskajatel tema kohta internetist võimalikult palju lugeda lisaks allpool olevatele viidetele.

Elyn R. Saks (sünd 1955) on USA tuntud jurist, õigusteaduse, psühholoogia, psühhiaatria ja käitumisteaduse professor Lõuna-California ülikoolis. Juristina on ta aidanud psühhoosihaigeid, kelle elu-oluga on ta hästi kursis, sest on põdenud skisofreeniat alates 16. eluaastast. Haigusest hoolimata on ta saanud MacArthuri Fondi nn geeniuse stipendiumi ja seda omakorda kasutanud psüühikahäiretega inimeste toetuseks.

Oma kogemusest skisofreeniahaigena on ta kirjutanud autobiograafia "The Center Cannot Hold", (Hyperion Books, 2007), mis muutus kiiresti bestselleriks. Ühtekokku on tal lisaks teadustöödele neli raamatut. Saks on pidanud võitlust ka vähiga.

Elyn Saks Wikipedias (ingl k)

Selle loo alguses olev tsitaat originaalis:
In her words, “As a young woman, I was in psychiatric hospitals for three lengthy stays. Despite my diagnosis with schizophrenia and my ‘grave prognosis’ - that I would live in a board-and-care facility and work at a menial job at best - I am a chaired professor of law at the University of Southern California in Los Angeles…” 
http://famous101.com/famous-schizophrenics

2012. a ütles Elyn Saks intervjuus CNN-le:

"I am a woman with chronic schizophrenia. I have spent hundreds of days in psychiatric hospitals. I could have ended up living most of my life on a back ward, but things turned out quite differently.
In fact, I've managed to stay free of hospitals for almost 30 years. This is perhaps my proudest accomplishment. That doesn't mean that I have been free of all psychiatric struggles."
http://edition.cnn.com/2012/08/12/opinion/saks-mental-illness/

Elyn Saks: A tale of mental illness -- from the inside (TED, esinemine on filmitud 2012. a):


"Is it okay if I totally trash your office?" It's a question Elyn Saks once asked her doctor, and it wasn't a joke. A legal scholar, in 2007 Saks came forward with her own story of schizophrenia, controlled by drugs and therapy but ever-present. In this powerful talk, she asks us to see people with mental illness clearly, honestly and compassionately."
http://www.ted.com/talks/elyn_saks_seeing_mental_illness/

As a law scholar and writer,  Elyn Saks speaks for the rights of mentally ill people. It's a gray area: Too often, society's first impulse is to make decisions on their behalf. But it's a slippery slope from in loco parentis to a denial of basic human rights. Saks has brilliantly argued for more autonomy -- and in many cases for a restoration of basic human dignity.
In 2007, deep into her career, she dropped a bombshell -- her autobiography, The Center Cannot Hold. In it, she reveals the depth of her own schizophrenia, now controlled by drugs and therapy. Clear-eyed and honest about her own condition, the book lent her new ammunition in the quest to protect the rights and dignity of the mentally ill.
http://www.ted.com/speakers/elyn_saks
 
Foto: Elyn Saks, 2009. Courtesy of the John D. & Catherine T. MacArthur Foundation.

Marie Heiberg (1890-1942)

MA KIRJUTAN... 

Marie Heiberg

Ma kirjutan verega
hinge imelist saladust...
murede sügavuse
otsata hämarust...

Ma kirjutan ja pisarad langevad mu silmist
laulu märgade ridade pääle.

Tume tuluke valgustab hämarat tuba,
mille seinu silmad ei seleta...
Õues kostab kange tormi müha,
süda tuksub nii arglikult, valjusti...

Ma kirjutan verega
hinge imelist saladust...
murede sügavuse
otsata hämarust...

Marie Heiberg sündis 10. sept (29. aug) 1890 Võrumaal kingsepa perekonnas, õppis Urvaste vallakoolis ning Sangaste kihelkonnakoolis. 16aastaselt asus ta elama Tartusse, kus elatas end juhutöödega, sealhulgas ka vabakutselise ajakirjanikuna. Osales "Noor-Eesti" rühmituses, sõbrunes Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglasega.

Teda on nimetatud nii igatsevaks nukruslaulikuks kui ka uusi aateid jaatavaks tulevikulaulikuks.

Esikkogus “Mure-lapse laulud" (1906) kõneleb ta paljudes luuletustes oma kodumaast ja selle saatusest. Ajuti kaotab ta usu iseendasse ja teistesse ja muutub nukrameelseks.

"Hing väsinud... igatsus õõgub,

kui sumbutud tuluke veel,

ja rinnas on salaja valu;

ei lõppu näe lumisel teel...

Surm kõlistab kannukseid kaugel,

ja talve-öö tukkub sääl...

Ma seisatan, pisarad laugel,

kesk lumiste väljade pääl"

(Luuletusest "Lõputa teel")

Teises värsikogus "Luule" (1913) "näib luuletajale, et elu üksluisus muutub luulele kammitsaks, ja ta kuulutab Luule Tõest kõrgemal seisvaks."

"Oh tulevik, teen su altril tuld!

kui aegade valgus valmis -

mul virgus vaimustus varakult,

kõik tunded laulude salmis.

Lääb looja mu elupäikene:

laul, kosta kauguse poole!

Mu sihil sirendab linnutee:

vii tervisi tõusvale soole!

(Luuletusest "Kauguse poole")

Säilinud käsikirjaline "Mälestuste raamat" sisaldab samuti luulet. Kogu aeg kirjutas Heiberg ka proosat (ilmusid "Ära läks", "Kerjus", "Jõulu mure", "Tulilill", "Elukevade", "Enne viimset päeva" jt). C. Kreegi, M. Saare, K. Türnpu jt viisid M. Heibergi tekstidele kuuluvad eesti koorimuusika varasalve.

Kuid üsna paljulubavalt alanud loometee katkes, kui Marie Heiberg haigestus skisofreeniasse.

"5, juunil 1919 toimetati vaimselt lõplikult murdunud Marie Heiberg Tallinna Seevaldi vaimuhaiglasse. Mõnevõrra rahunenuna pääses ta sealt järgmisel kuul küll vabadusse, kuid tema vaimne tervis enam ei taastunud. 8. juulil 1983 saadeti aja ja koha suhtes orienteerumisvõimetu patsient Tartu Ülikooli kliinikust tapi korras Tallinna ning seekord sulgusid palatiuksed Marie Heibergi järel lõplikult. Ligemale kakskümmend aastat viibis ta vaimuhaigla krooniliste haigete osakonnas, unustatuna nii omaste kui ka kirjanduslike ringkondade poolt. Esimesel okupatsioonitalvel haigestus kütmata palatis viibiv ja alatoitlusest kurnatud M. Heiberg kopsupõletikku, mille tagajärjel ta suri 15. veebruaril 1942. aastal. Haigla kulul sängitati luuletaja 23. veebruaril 1942 Tallinna Liiva kalmistule."
(Eluloo ja loomingu ülevaate tsitaadid ja andmed: "Eesti kirjanduse ajalugu" III, Tallinn 1969.)

KÕRGEMAL ON MINU KODU

Marie Heiberg

Kõrgemal on minu kodu,

kus see kuu on kumamas,

kõrgemal mu eluase,

kus need tähed säramas.

Kättesaamata mu ihad,

unistav mu mõttelend, -

leinahinge igatsused,

harva ilmutavad end.

Kõrgemal on minu kodu,

kus see kuu on kumamas,

kõrgemal mu eluase,

kus need tähed säramas.

Marie Heibergi raamatust "Üks naine kurbade silmadega" (2010) kirjutab Lugemissoovituse blogi: "Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt väljaantud sarja ELAVIK 11. raamatu alapealkiri “Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades”  võtab täpselt kokku raamatu, mis on välja antud tähistamaks poetessi 120. sünniaastapäeva, sisu. Selle on muuseumides leiduvate materjalide põhjal koostanud Iivi Lepik ja Kirsten Simmo. Raamatu põhiosaks on Marie Heibergi (1890-1942) kirjad Friedebert Tuglasele."
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/11/15/marie-heiberg-%E2%80%9Cuks-naine-kurbade-silmadega%E2%80%9D/

Marie Heiberg Wikipedias