Teater: "Varesele valu..." ja "Harakale haigus..."

2015. a sai Balti Teatri Foorumil parima näidendi preemia Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri ühisprojekt, mis koosnes kahest samal õhtul etenduvast lavastusest "Varesele valu.." ja "Harakale haigus...". Mõlemad tükid räägivad depressioonist.

Tsitaat etenduse tutvustusest Eesti Draamateatri kodulehel: "Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöös sündivad lavastused „Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ toovad lavale lood Eesti inimestest, kes on isiklikult kokku puutunud depressiooniga. Lavastused jätkavad Merle Karusoo dokumentaalteatri traditsiooni, võttes ette põlvkonna, kes on enamiku lapsepõlvest kasvanud juba vabas Eestis.
Autorid ning lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik intervjueerisid 2013. aasta suvel paarikümmet inimest, kes olid valmis jagama oma lugusid depressioonist ja tervenemisest. Eesmärk oli uurida, miks – vaatamata heaolu kasvule – on depressiooni haigestunute osakaal Eesti rahvastikus, eriti noorte hulgas, pidevalt suurenenud. Autoreid huvitas, mis seda põhjustab ja ennekõike – kuidas depressioonist võitu saadakse, ehk kuidas „…meie laps saab terveks“.
Need lood olid väga inspireerivad ning nad on tihedalt üksteisega seotud. Seetõttu räägime neid ühel ja samal õhtul kahes eri kohas. „Varesele valu...” etendub Eesti Draamateatris ja „Harakale haigus...“ Tallinna Linnateatris. Tinglikult on need ühe lavastuse kaks osa, mis lõpuks omavahel kokku saavad, kuid mis on täiesti terviklikud ka eraldiseisvana.
Need lavastused sünnivad mitte selleks, et võtta lootust, vaid et seda anda."

Mõned retsensioonid blogides:
https://krsi6.wordpress.com/2016/12/11/varesele-valu/
http://harrastuskriitikud.blogspot.com.ee/2014/12/teater-varesele-valu.html
https://kristallkuul.wordpress.com/2014/03/19/varesele-valu-teatrisse/
http://mpulver.offline.ee/wordpress/?p=1270
http://hingeharimas.blogspot.com.ee/2015/05/varesele-valu.html

Artikkel: "Siin ja sealpool paberseina"
http://www.temuki.ee/archives/760
Ajakiri Teater. Muusika. Kino; oktoober 2014.
Rein Heinsalu.

Tsitaat: "Selles uues edumaanias ning ahistavas konkurentsis on väga tähtis depressiooni ilminguid teada ja teadvustada, selleks et mõista ennast ja toetada mõndagi lähedast, sõpra, töökaaslast – kasvõi selleks, et ta julgeks võtta ravimeid või minna teraapiasse. Depre on ravitav seisund."

Vatslav Nižinski (1889-1950)

Täna 126 aastat tagasi ehk 12. märtsil 1889 sündis Kiievis poola balletiartistide perekonnas Vatslav Nižinski (Wacław Niżyński). 1896. a asus poiss õppima tantsu Peterburi keiserlikus balletikoolis. Pärast kooli lõpetamist sai temast esitantsija Peterburi Maria Teatris, kus tema partneriteks olid kuulsad tantsijannad Matilda Kšessinskaja,  Anna Pavlova jt.

1907. - 1913. aastal oli Nižinski esitantsijaks Pariisis Sergei Djagilevi "Vene hooaegadel". Ta oli peaosades ballettides "Petruška", "Seherezade", "Daphnis ja Chloe" jt. 1912. a lavastas ta ise balleti "Fauni pärastlõuna", kus tantsis ka peaosa. Järgmisel aastal lavastas ta veel kaks balletti ja lahkus Djagilevi juurest. Üheks lahkumise põhjuseks olnud ka nende intiimsuhte katkemine. 1914. a moodustas Nižinski oma tantsutrupi Londonis, kuid 1916. a pöördus Djagilevi truppi tagasi.

Austajatel ja kriitikutel tuli Nižinski tantsuoskuse, -stiili ja -maitse kirjeldamisel sõnadest puudus, nii julge oli ta koreograafina ja võluv tantsijana. Kümne lava-aastaga suutis ta tantsukunsti tohutult täiustada. Tema hüppeid lavalaudadel võrreldi lendamisega. Hinnati ka tema ümberkehastumisoskust. Igapäevaelus aga olnud ta pigem tagasihoidlik, häbelik ja püüdnud suhtlemist vältida.

1917. a, pärast abiellumist tantsijanna Romolaga  diagnoositi tal vaimuhaigus ja Nižinski pidi lavalt lahkuma. Üheks haigestumise põhjuseks lisaks keerulisele isiklikule elule on peetud ka tema innustumist tolstoilusest, mis oli vene kultuuriemigrantide hulgas populaarne ja mille kohaselt näitleja elukutse tähendas patustamist.

Nižinski elas mõnda aega Šveitsis, kus näis, et kuulsa psühhiaatri Eugen Bleuleri ravi andis tulemusi. Ta püüdis luua uut tantsu jäädvustamise süsteemi, unistas oma tantsukoolist ja kirjutas raamatu "Nižinski päevik", mis anti välja Pariisis 1953. a.

Kuid skisofreenia teravnes uuesti ja Nižinski veetis oma elu ülejäänud aastad vaimuhaiglates. 8. või 11. aprillil 1950 suri ta Londonis, 1953. a maeti tema põrm ümber Montmartre'i kalmistule Pariisis.

Pildid internetist: ülal Vatslav Nižinski prints Albertina balletis "Giselle" (1910), keskel peaosas balletis "Seherezade".

Artiklid Juhan Liivist

Juunis 2014 ilmusid Postimehes Arvamuse rubriigis kaks Urmas Vadi mõtisklust Juhan Liivist, tema hullusest ja loomingust. Tõenäoliselt on need artiklid ühtlasi ka n-ö eeltutvustus Urmas Vadi autorilavastuse etendustele “Kus sa oled, Juhan Liiv?” Liivi Muuseumi rehe all tänavu augustis.

7. juunil: Urmas Vadi: Juhan Liiv ajas mind taga
http://arvamus.postimees.ee/2820608/urmas-vadi-juhan-liiv-ajas-mind-taga

14. juunil: Urmas Vadi: milleks on meile vaja luuletajat?
http://arvamus.postimees.ee/2827917/urmas-vadi-milleks-on-meile-vaja-luuletajat

Pilt: fragment etenduse plakatist.

Marij Kogoj (1895-1956)

Marij Kogoj (sünd  Julij Kogoj; 20. sept 1895 - 25. veebr 1956) on tuntumaid Sloveenia heliloojaid. Muusikat hakkas ta looma juba 15aastasena. Seejärel suundus ta Triestest Viini, kus oli aastatel 1914-1917 professorite Arnold Schönbergi ja Franz Schrekeri õpilane. Pärast Esimest maailmasõda läks ta Ljubljanasse, kus oli muusikakriitik ja ooperiteatri repetiitor. Tema looming oli väga populaarne 1920ndatel aastatel, kulmineerudes ooperiga "Mustad maskid" ("Črne Maske"), mis esietendus 7. mail 1929.

Marij Kogoj loometee katkes 1932. a järjest raskemini kulgeva vaimuhaiguse tõttu. Skisofreeniapatsiendina elas ta vaimuhaiglas kuni oma surmani. Väidetavalt jäi temast maha palju poolelijäänud heliloomingut. Tema auks peetakse igal aastal rahvusvahelist Kogoj muusikafestivali.

Ooper "Mustad maskid" põhineb vene kirjaniku Leonid Andrejevi sümbolistlikul allegoorilisel draamal (1908). Spadaro hertsog Lorenzo korraldab maskiballi, kuhu tulevad ka kutsumata külalised - mustad maskid. Piltlikult öeldes kohtub Lorenzo saatanaga ja oma musta minevikuga, ta hullub ega tunne enam ära isegi oma abikaasat donna Francescat. Lorenzo hukkub duellil oma teisikuga, loss hävib tulekahjus.

"Mustad maskid" on lavalaudadele jõudnud ikka ja jälle, seda peetakse Sloveenia tuntuimaks ja armastatumaks ooperiks. Viimast, Ljubljana ooperi- ja balletiteatri 2012. a lavastust mängitakse vist mõnikord ka praegu, igatahes on internetis sellest etendusest põnevaid fotosid (http://lenartzore.com/news/13465439/operacrnemaskemarijkogojljubljana).

Niisamuti on tänapäevalgi tuntud Kogoj klaveripalad, koori- ja soololaulud. Siia panen ühe väikese viisijupi Bojan Gorišeki esituses.