Karmen Kozma "Hull. Otse ja ausalt"

Karmen Kozma
"Hull. Otse ja ausalt"
JES Kirjastus, 2021.

Raamatututvustusest: "HULL. Jah, ma olen HULL. Ning tänu sellele, et julgen seda välja öelda, olen ka üldse siiamaani elus. Nüüdseks tunnen ennast jällegi noore ja enesekindla naisena. Ma liigun kindla järjepidevusega oma visioonide ning unistuste suunas, olenemata sellest, et mul on tõsised psüühikahäired.
Kuus aastat tagasi tabas mind noore arstitudengina skisofreeniline episood. Edukast noorest naisest sai ülekaaluline depressiooni põdev inimvare. Lõpetasin ravil hullumajas, akuutosakonnas. Jah, lugesid õigesti – hullumajas.
Tollal tegi mulle metsikult haiget, kui kuulsin, et „Karmen on hullumajas“ või „Ta oli ju nii edukas, nüüd on aga täiesti hull“. Kuid enam see mind ei häiri ja tänu sellele saad ka sina nüüd lugeda minu lugu. Just nii, nagu see juhtus."

Karmeni sõnul on see raamat üks osa tema tervenemisteekonnast. Et ühiskonnas hakkaks vaimse tervise probleemidesse suhtumise osas midagi muutuma, peab asjadest otse ja ausalt rääkima.

Karmeni blogi:
https://murramestigma.blogspot.com/

Karmeni blogipostitus selle raamatu kohta:
https://murramestigma.blogspot.com/2021/05/hull-otse-ja-ausalt.html

Ma ei ole seda raamatut lugenud, seetõttu ei oska ka teistele lugemiseks soovitada.

Alisa Verde "Sinuga ühes palatis"

Alisa Verde
"Sinuga ühes palatis"
Kirjastus Paradiis,  2020.

Raamatututvustusest: "Telesaate „Selgeltnägijate tuleproov 2017“ võitja Alisa Verde kirjutab selles raamatus oma psühhiaatriahaiglas veedetud päevadest ning inimestest, keda seal kohtas. Mis toimub, mida mõeldakse ja tehakse nende seinte taga? Miks on üks või teine sinna jõudnud? Sellest kõigest ja palju enamastki räägib Alisa kohati jõhkralt avameelne raamat „Sinuga ühes palatis“."

„Lõppude lõpuks, ainus, millel on tähtsust, on see, kui ilus on sinu viimane tegu. Iga päev.“

Raamatu kohta Alisa kodulehel:
https://heavymeditation.com/2020/11/30/sinuga-uhes-palatis/
ja
https://heavymeditation.com/2020/12/19/sinuga-uhes-palatis-2/

Ma ei ole seda raamatut lugenud, seetõttu ei oska ka teistele lugemiseks soovitada.

Film: "Igaviku väravas" - "At Eternity's Gate"

"Igaviku väravas" -"At Eternity's Gate" (2018, Suurbritannia, USA; režissöör Julian Schnabel).

See on eluloofilm Vincent van Goghist (1853-1890). Film käsitleb perioodi, mil kunstnik viibis eksiilis Prantsusmaal, Arles'is ja Auvears-sur-Oise'is, kus ta arendas välja oma unikaalsete värvilahendustega maalimisstiili.

Film on katse avada van Goghi siseilma, mida mõjutavad kunstniku võitlus kimbutava vaimuhaigusega, sõprus juba tunnustatud kunstniku Paul Gauguiniga ja igavikulised otsingud. Van Goghile on toeks tema vend Theo, kel aga ei õnnestu tema maale müüa. Ülejäänud inimestega lähevad kunstniku suhted nagu üle kivide ja kändude, enamasti teda ei mõisteta.

Huvitavad ja isevärki on filmiloojate katsed avada looduse mõju kunstnikule ning kujutada pildiliselt teda saatnud hääli ja meelepetteid.

Sünged on kaadrid vaimuhaiglast ja vanglast, kuid kuni õnnetu lõpuni säilib kunstnikul elus ikka ja alati lootusekiir tema ainulaadse talendi näol.

Willem Dafoe mäng köidab vaatajat tõesti ja avab veenvalt Vincent van Goghi olemust.

Loe filmi kohta siit:
https://en.wikipedia.org/wiki/At_Eternity's_Gate_(film)

Poster internetist.

Vaata ka selle blogi neid postitusi:
Vincent van Gogh (1853-1890)  -
http://skiso-praanik.blogspot.com/2014/06/vincent-van-gogh-1853-1890.html
Ja oma eluajal oli vaimuhaige kunstnik vaene... -
https://skiso-praanik.blogspot.com/2014/11/ja-oma-eluajal-oli-vaimuhaige-kunstnik.html
Võib-olla maalis van Gogh spiraalgalaktikat? -
https://skiso-praanik.blogspot.com/2015/02/voib-olla-maalis-van-gogh.html

Film "Geenius ja hullumeelne"

 Film "Geenius ja hullumeelne" - "The Professor and the Madman" (2018, Iirimaa, USA, Suurbritannia, rež Farhad Safinia).

Sisututvustus internetist:
Professor James Murray (Mel Gibson) seisab 19. sajandi teisel poolel silmitsi meeletult ambitsioonika ettevõtmisega: panna kokku Oxfordi inglise keele sõnaraamat kõikidest inglise keeles kasutusel olevatest sõnadest. Ta saab ootamatuks abiliseks Yale'i ülikooli endise õppejõu dr William Minori (Sean Penn), keda tapmises süüdi mõistetuna peetakse kinni Broadmoori vaimuhaiglas. ...

Hiljem saab Minor skisofreenia diagnoosi. Film põhineb tõsielul.

Osades Oscari-võitja Mel Gibson ("Kartmatu"), Oscari-võitja Sean Penn ("Saladuste jõgi"), Natalie Dormer ("Troonide mäng"), Ioan Gruffudd ("Forsyte'ide saaga"), Jeremy Irvine ("Mamma Mia! Siit me tuleme taas"), Steve Coogan ("Stan & Ollie"), Jennifer Ehle ("Uhkus ja eelarvamus"), Stephen Dillane ("Troonide mäng") ja Eddie Marsan ("Sherlock Holmes").

Artikkel: "Tartu annab vana hullumaja erafirma buldooseri hoolde"

Artikkel: "Tartu annab vana hullumaja erafirma buldooseri hoolde".
https://tartu.postimees.ee/6874413/nils-niitra-tartu-annab-vana-hullumaja-erafirma-buldooseri-hoolde
Nils Niitra. Tartu Postimees. 17. jaan 2020.

Nils Niitra kirjutab Tartu linnavalitsuse otsusest müüa maha Eesti suurim puithoone Staadioni tänaval. See on tema sõnul endine hullumaja hoone, kus on ravil olnud näiteks Juhan Liiv ja Kaarel Ird ning kus on töötanud maailmakuulsad psühhiaatrid. Majal on vanust 140 aastat.

Tsitaat: "Õigupoolest väärinuks Staadioni tänava hullumaja terve Eesti kultuuriloos ammuilma palju jõulisemat esilekergitamist seda enam, et tegu on teadaolevalt Eesti suurima puithoonega üldse."

Artikkel: "See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele"

Artikkel: "See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele"
Ajakirjanik Linda Järve blogis Kruusatee, 7. jaan 2019.
http://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html

Blogipostitus tutvustab Postimehes ilmunud artikleid psühhiaatriakliiniku kavandatud ületoomisest Seewaldi suurelt varjuliselt maa-alalt Mustamäe linnaosa elamute ja kooli vahetusse lähedusse kõrghoonesse ja kümme korda väiksemale maa-alale, mis tõenäoliselt ei ole hea ei haigetele ega ka ümbruskonna elanikele.

Tsitaat:
"Seewaldis on väga mitmesuguseid osakondi: erineva raskusastmega haiged, ka need, kes on ümbruskonnale ohtlikud ja vajavad valvet (kuid ometigi mõnikord vaimuhaiglast pageda oskavad); lasteosakond, polikliinik, klubi jm. Patsiendid, kelle puhul on oht, et nad kipuvad enda või teiste elu kallale, peaksid olema väga hästi kontrollitud. Ei kujuta ette, kuidas need kõik kahehektarilisele alale kõrghoonesse mahuvad, ilma et see ümbruskonna elanikke häiriks. Tõenäoliselt ei lahenda probleeme ja kavandatav juurdeehitus. Tekkiv uus olukord mõjub kindlasti ka lähikonna elanike kinnisvara hindadele."

Vaata ka 30. jaan 2019 postitust "Samal teemal: Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele"
http://iltaka.blogspot.com/2019/01/samal-teemal-vaimuhaigla-kolimisest.html

Marusja Klimova „Majake Bois-Colombes’is“

Marusja Klimova 
„Majake Bois-Colombes'is“.
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson.
Loomingu Raamatukogu 34-37, 2016.

Vene kirjaniku skisofreeniline raamat väga skisofreeniliste tegelastega ja vaimuhaiglakirjeldustega. Marusja Klimova on Tatjana Kondratovitši varjunimi.

Tsitaate:
„Pierre veetis hullumajas kaks aastat. Seal hakkas ta luuletama, talle anti isegi kirjutusmasin, ja tennist mängima, temast sai oma osakonna tšempion. Haiglas tehti Pierre’ile kaheksa elektrišokki, ja see oli kõige hullem. Pierre ei armastanud seda meenutada, ütles vaid, et kui sa hiljem toibud, pole sul eluisu.“

„Kuid selle asemel viidi ta hullumaja vastuvõttu, mida Pariisis hüütakse IPPP (mis lahti kirjutatuna tähendab Infirmerie Psychiatrique de la Prefecture et de la Police, prefektuuri ja politsei psühhiaatriakliinik). Seal paigutati ta erilisse kambrisse, mille seinad olid targu mingi pehme materjaliga üle löödud – mis osutus vägagi õigeks ettevaatusabinõuks, kuna selleks hetkeks oli Kostja erutus paisunud nii suureks, et ta jooksis peaga vastu seinu. Talle tehti mitu süsti ja pärast kohutavaid piinu saabus mõningane selgusehetk. Ta astus trellitatud akna juurde ja talle näis, et naaberaknast keegi lehvitas talle. Ja selles kohutavas olukorras – talle tundus, et on sattunud põrgusse, ja kui akna ees poleks trelle olnud, oleks ta jalamaid välja hüpanud – sai see naaberaken talle viimaseks sidemeks tegelikkusega, nagu keegi veel armastaks ja ootaks teda, ja see mõte pakkus talle veidi lohutust. Seejärel vajus kõik ära ja pilt kadus lõplikult.“

„Kuid Maison Blanche’is ei antud talle peaaegu üldse ravimeid, hommikuti pakuti kohvi ja isegi kooke ning tunti huvi, mida ta lõunaks soovib. Ta võis televiisorit vaadata, voodis vedelda, aias kesk haljaid puid ringi jalutada. Keegi ei karjunud tema peale, ei kupatanud palatist välja, ta võis teha kõike, mida tahtis. Kostjale näis, et ta on sattunud paradiisi...“

„Igas inimeses, kui tahes edukas ja menukas ta esmapilgul ka ei paistaks, võib lähemal uurimisel alati avastada jälgi mingeist hälvetest, mis, nagu sädemed või hõõguvad söed, peidavad eneses alati suure tulekahju ohtu, on võimelised transformeeruma tõeliseks hullumeelsuseks. Ja mida tungivamalt üks või teine indiviid kaldub ennast liigitama n.-ö. normaalseks inimeseks, seda suuremat ohtu kujutab ta minu kogemuse põhjal ümbruskonnale. Ainult iseenda hullust teadvustades on iga indiviid võimeline sellega kuidagiviisi toime tulema.“

Vsevolod Garšin „Punane lill“

Ilja Repini maal
„Vsevolod Garšini portree“ (1884)

Täna 130 aastat tagasi suri vene kirjanik Vsevolod Garšin (14. veebr 1855 - 5. aprill 1888). Aadlisuguvõsast pärit Garšin on paljude tuntud jutustuste autor.

1883. a avaldati tema suurepärane ja meeldejääv jutustus „Punane lill“ – „Красный цветок“, mille peategelane on hullumeelne.

Hullumeelsus tabas ka Garšinit, nõnda kirjutas ta mingil määral oma kogemustest. Väga tundliku inimesena reageeris ta raskelt ühiskonnas valitsevale ebaõiglusele. 1880. a nägi ta noore revolutsionääri hukkamist ja see mõjus talle niivõrd, et ta haigestus ja oli kaks aastat vaimuhaiglas, kuid päriselt enam ei tervenenudki.

Ühe haigushoo ajal 31. märtsil 1888 hüppas ta trepisüvikusse ja suri teadvusele tulemata viis päeva hiljem.

„Punane lill“ on ilmunud ka eesti keeles, vt V. M. Garšin „Jutustused“, kirjastus Eesti Raamat 1966, lk 182-196.

Tsitaat:
„Ta mõistis, et on hullumajas; ta mõistis isegi seda, et on haige. Nii nagu esimeselgi ööl, ärkas ta vahel vaikuses pärast terve päeva kestnud metsikut liikumist, tundes, et kõik luud-liikmed valutavad ja pea on hirmus raske, kuid ta oli täie mõistuse juures. Võib-olla muljete puudus öövaikuses ja hämaruses, võib-olla äsja ülesärganud inimese nõrk peaajutöö tegid seda, et neil hetkil sai ta selgesti aru oma olukorrast ja oli justkui terve. Kuid saabus päev. Koos valguse ja elu tärkamisega haigemajas haaras teda uuesti muljetevoog. Haige peaaju ei suutnud nendega toime tulla, ja ta oli taas hullumeelne. Tema olukord oli  õigete otsustuste ja totruste veider segu. Ta sai aru, et tema ümber on kõik haiged, kuid samal ajal nägi ta igaühes neist mingit salaja ennast peitvat või peidetud nägu, mida ta oli varem tundnud või millest oli lugenud või kuulnud...“

Luuletaja, kes kuulis „hääli"

„Mis tuleb lõpuks?
Tarkus.
Hullumeelsus.“

Lembit Kurvits (15. mai 1954 Mammaste, Põlva lähedal – 20. veebruar 2017 Keila haigla hooldekodu) oli eesti luuletaja ja prosaist. Pärast õpinguid Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides õppis lühemat aega Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, tegutses vabakutselise kirjanikuna. Oli vanglas, psühhoneuroloogiahaiglas ja hooldekodus. Tal on ilmunud 9 raamatut, neist viimane 2003. a.

Internetist leidsin mõne luuletuse, ühe panen siia:

MAARJAMÕISA TALV

Öö tõmbab musta joone
ihust läbi,
kaob ängistuses rõõm
ja aust saab häbi;
jääb jäise akna taha kõik,
mil elus
on olnud tähendus
õrnvalus

Arvustades 2003. a ilmunud valikkogu „Tõrvalill“ on Peeter Künstler Sirbis muu hulgas kirjutanud:

„Hulkuja kujund on aga omane kogu ta loomingule, ka proosale. Kurvits väärib juba isikumüüti, milles võib üllatavalt palju paralleelsust leida Juhan Liiviga, millele ta ise on nooruspõlves oma luuletustes ka vihjanud. Liivi kõik kuidagi vaistlikult austasid, lausa ahmisid tema prohvetlikkuse kübemeid ja ta rasket saatust. Talle kaasaegsed lõid eluajal isikumüüti. Kurvits on sarnast suhtumist väärt. Nüüd on teised ajad, suhtumine inimestesse ja inimtüüpidesse kardinaalselt muutunud, kuid ka Kurvitsa luule tegelikult on väärtuslik, samas talle kui boheemile, vaimuhaigele oleks justnagu määratud tola ja luuseri roll. Hea, et Kurvits astus ise selle vastu, kirjutades ühest viimasest haigus- ja joomahoost äärmiselt tiheda ja terava novelli, mis on ilmunud vähemalt kahel korral, esmalt paar aastat tagasi Loomingus ja hiljem Kurvitsa eelmises kogus.“
(Allikas: Peeter Künstler „Soojust ma otsinud olen“
http://www.sirp.ee/archive/2003/15.08.03/Kirjand/kirjand1-2.html )

Mainitud terav ja tihe novell on internetis loetav Digarist, otsi:
Lembit Kurvits „1993-2000. Dr Vaino Vahingule, psühhiaatrile ja kirjanikule“. Looming nr 8, 2000. a, lk 134-140.

Selles kirjutab Kurvits halastamatult lahti enda kui „hääli" kuulva vaimuhaige elu-olu. Tsitaate:

„Kuid kuulsin kogu aeg „hääli" — alkoholi liigtarvitamisest —, neid „hääli" hakkasin kuulma juba 1993. aasta lõpus. Ilmekalt avaldus see kraanist voolava vee solinas. Veevoolus rääkis minuga põhiliselt Vaino Vahing.
Tänavail liikudes ent kuulsin Kaplinskit, Mälli, Beierit, Lõhmust, paljusid tuttavaid, eksabikaasasid endaga rääkimas.
Kuid tekkisid ka anonüümsed „hääled", mis meelitasid auto alla tormama, sildadelt jõkke hüppama, elektrikilpidesse ronima ning end pooma. Olin „häältega" hädas, ja kui need käskisid teha midagi sellist, mis otseselt ei pannud ohtu elu, siis tegingi. Näiteks 1996. aasta kevadel käskis anonüümne „hääl" osta turult kilo värsket räime, pool kilo suhkrut ja süüa räimed suhkruga tervelt ära. Täpselt Kastani—Riia ristmikus kõnniteel. Seal ma siis asfaldil istusin, kastsin räimi suhkrusse ja kugistasin neid.
Muidugi tegin „häälte" mõjul veel loendamatuid asju: lõhkusin oma toa, mööbli, maalid, riided, viskasin ära toidunõud jms. Kuid ma ei saanud aru, miks pidin nii toimima. Muidugi kahjustasin end majanduslikult, ja ükskord Raja tänava haiglast tulles leidsin toa keskelt vaid kartulikasti. Sellele oli laotatud lina ning asetatud lillevaas. Vaasis lilled. Nii olin ise teinud, enne haiglasse sattumist.“

„Psühhiaatriaosakonnas olin kuni juulini 1998. Seega ligi üksteist kuud. Ühel päeval sõin ära oma heleda, Hongkongi päevasärgi. Ribadeks kistult, ei joonud vettki peale. Kõht ka ei hakanud valutama. Inimesegi magu on nagu krokodillil, seedib kõik ära. Sõin ju ära ka nonde soome talvesaabaste metallist lukumansetid, sest nood olid soome sõdalaste kujulised ja ähvardasid mind ära tappa. Seepärast pistsin nad kinni. Sõin ära ka ühe soki ja närisin pool tuhvlitalda peeneks. Tuhvlitald meenutas vähki  ning vähki olen ma alati kartnud. Nagu vähi peale mõtlen, meenub too muinaslugu „Vägev vähk ja täitmatu naine“.“

„Inimene ei tohi jääda üksi. Ta on loodud suhtlema, ta on ühiskondlik olend. Kaasinimestega läbi käies ei juhtu naljalt sedalaadi seiku nagu siin kirjapandult minuga — mida põhjustas eeskätt enesessetõmbumine.“

„Elu ongi nagu üks laul. Ta hõljub, lähedal ja kaugel, ja inimhing muutub rahutuks, ei saa enam asu, ja tema ees viirastuvad unistustes nähtamatud väljad.“

Kriitik Kalev Kesküla on Eesti Ekspressi nädala raamatu rubriigis Kurvitsa kohta kirjutanud:

„Kurvitsa võrdlus Juhan Liiviga ei ole vägivaldne. ”Kätt tahtsin anda – / murtud oli see. / Suud tahtsin anda – korpas oli see./ Siis tahtsin magada / ma sinuga, / kuid karvus satikad. // Mis jäi mul üle? / Laulsin: “Jee-jee!”. Luuletuse pealkirjaks on “Raha”. Kas ei kõla selles luuletuses liivilik nukrus, saatuslik paratamatus? Luuletuse lõpupuänt ühendab endas Liivi kohmakuse, ettearvamatu leidlikkuse ja lisab Kurvitsa poolt veidi moodsat sürrealistliku maiguga irooniat. See luuletus on Juhan Liiv kaasaega tõlgitult. Samas on tal muidugi hoopis konventsionaalsemaid ja “ilusamaid” luuletusi.“
(Allikas: http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-lembit-kurvits-torvalill-luulet-ja-motteid?id=69068469)

Kirjanike Liidu järelehüüdest Lembit Kurvitsale, tsitaat:

„„Ma maitsen teadmisi. Nad teevad mulle rõõmu,“ kirjutas poeet, küsides aga sealsamas saatuslikult: „Mis tuleb lõpuks? Tarkus? Hullumeelsus?“ Kogu tema elu oli soojuse otsimine, ent ka kärsitus ja suutmatus talle pakutavat soojust vastu võtta ja sellega rahus elada.“
(Allikas: Sirp, 3. märts 2017: http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lembit-kurvits-15-v-1954-20-ii-2017/)

Veel üks lugemissoovitus: Lembit Kurvitsa mälestuseks on Simo oma blogis Simo77 kirjutanud oma mõtetest ja meenutustest. Vaata: „Nekroloogi lugedes“
http://runnelsimo.blogspot.com.ee/2017/03/nekroloogi-lugedes.html

Francesca Zappia „Mõtlesin su välja“

Francesca Zappia „Mõtlesin su välja“ (Made You Up, 2015, e. k Päikese Kirjastus, 2016, tõlkija Maarja Jaanits) on väga hea noortekas, mis räägib skisofreeniahaigest abituriendist Alexandrast ja klassi kõige kummalisemast poisist Miles'ist ning nende sõpradest ja vaenlastest. Kõik selles raamatus on  viirastuslik, ükski asi pole nii, nagu paistab.

Keerdkäigud ning tüübid on põnevad ja kaasahaaravad – raamatut on raske pooleli jätta, sest kogu aeg tahab lugeja teada, mis saab noortest edasi. Ja Alexandra mõjub haigusest hoolimata väga meeldivana, kuigi on mõneti ootamatu natuur, kes võitleb iga päev, et teha vahet päris elul ja luuludel.

Mõni katke:

„Mina ei saanud endale reaalsuse enesestmõistetavana võtmise luksust lubada. Aga ma ei ütleks, et vihkasin inimesi, kes seda said, kuna see tähendanuks peaaegu kõiki inimesi. Ma ei vihanud neid. Nad lihtsalt ei elanud minu maailmas. Kuid see ei tähendanud, et mina poleks soovinud elada nende omas.“

„Seejärel kontrollisin perimeetrit. Perimeetrikontroll hõlmas kolme asja: 360-kraadist ülevaadet ümbrusest, ebatavalisena tunduvate asjade tuvastamist – nagu näiteks parkimisplatsi kattev suur spiraalikujuline põletusjälg – ja nende asjade meeldejätmist juhuks, kui need peaksid hiljem üritama mulle ligi hiilida.“

„Isegi toas, kus ma seitseteist aastat maganud olin, kohas, mida ma tundsin põhjalikumalt kui keegi teine, pidin ma veenduma, et kusagil ei paistaks midagi kahtlast.“

„Einsteini definitsiooni järgi on hullumeelsus see, kui tehakse sama asja üha uuesti ning oodatakse erinevaid tulemusi. Mina aina pildistasin ja lootsin, et fotosid vaadates saan teada, kas pildistatu on luul või ei. Tegin perimeetrikontrolle, arvates, et lõpptulemusena vabanen paranoiast. Veetsin iga päeva, oodates, et mulle öeldaks, et ma lõhnan sidruni järele. Kui ka keegi muu mind hullumeelseks ei tembeldaks, siis küllap oleksin seda vähemalt Einsteini arvates.“

Oma koduleheküljel lugejate kommentaaridele vastates kirjutab raamatu autor Francesca Zappia, et tahtis kirjutada lugu paranoidsest skisofreeniast, sest iga kord, kui ta näeb selleteemalisi filme ja telesaateid, kujutatakse skisofreeniahaigeid neis ohtlikena, kuid ta teab, et pole õigust skisofreeniahaigeid hukka mõista. Samuti kirjutab ta, et ise ei põe skisofreeniat.

Yayoi Kusama igavikuline kunst

Yayoi Kusama (sünd 22. märtsil 1929) on maailmakuulus jaapani kunstnik, kes alustas maalimist lapsena ja on üliedukas mitmel alal (joonistused, kollaažid, skulptuurid, performance'id, installatsioonid, filmid, mood jne).

Oma sõnul alustas ta oma hallutsinatsioonide joonistamisega, enamasti olid need mummulised. Täpiline temaatika on talle väga omaseks saanud. Üle 60 aasta on teda peetud avangardistliku kunsti tippesindajaks, popkunsti ja minimalismi edasikandjaks. Teda peetakse ka psühhedeelse kunsti olulisemaks meistriks. Kunstiga on ta tegelnud nii New Yorgis kui ka Jaapanis.

Pool elu on ta elanud vaimuhaiglas ja elab seal oma soovil ka praegu. Oma kunsti kohta on ta öelnud, et see on ühtaegu haiguse toode ja ravim. Täpset diagnoosi ma internetist ei leidnud, kuid juttu on paanikahäiretest, hallutsinatsioonidest, sundmõtetest jm psüühikahäiretest.

Kusama loomingut on internetis palju, sest kunstnik on tohutu töökas.

Yayoi Kusama installatsioon Kusamatrix. 

Toru Yamanaka—AFP/Getty Images

Helsingi  kunstimuuseumis (HAM) oli detsembris 2016 - jaanuaris 2017 avatud Kusama näitus "Lõpmatuses", mis näitas tema 200 tööd alates 1940. aastast tänapäevani.

"Inimeste lõputu elu" (2010)

2009. aastal alustas ta maalisarja "Minu igavikuline hing", mis üsna suuresti erineb senisest loomingust - selle primitivistlikuma mammutsarja kallal töötab ta ka praegu 87aastasena.

22. veebruarist 22. maini 2017 ongi Tokyo rahvuslikus kunstikeskuses avatud Yayoi Kusama näitus "Minu igavikuline hing". Alumine foto kunstnikust on pärit internetist selle näituse eelteate juurest:

Fotod internetist. 

Kunstniku ametlik koduleht: http://www.yayoi-kusama.jp/

Lisaks: 2018. a valmis režissöör Heather Lenzi (USA) täispikk dokumentaalfilm "Kusama: Infinity", mida võimaluse korral vaadata soovitan.

Will Self „Vihmavari“

Varraku kirjastuse raamatututvustusest:
Will Self
„Vihmavari“
Inglise keelest tõlkinud Triin Tael.
Sari „Moodne aeg“. Varrak 2016.
376 lk.

1918 - Naisõiguslane, sotsialist ja sõjamoonavabriku tööline Audrey Death haigestub Euroopas hävitustööd tegevasse letargilisse entsefaliiti, mis tapab kolmandiku ohvritest ning muudab teise kolmandiku elavateks laipadeks.

1971 - Ligi viiskümmend aastat Frierni psühhiaatriahaiglas hoitud Audrey Death pälvib abielukriisis vaevleva uuendusmeelse arsti Zack Busneri tähelepanu. Kas lootusetuks vaimuhaigeks peetud vanaproua on tegelikult täie mõistuse juures?

2010 - Frierni vaimuhaiglast on saanud luksuslik korterelamu. Nüüdseks juba pensionil dr Busner uitab mööda Põhja-Londonit, otsides tõde tolle tormilise suve kohta, mil ta postentsefaliitilised patsiendid uue võimsa ravimi abil üle aastakümnete üles äratas.

Briti kirjaniku Will Selfi ambitsioonikas romaan „Vihmavari“ (2012) koob kireva gobelääni teadvuse voolust ja sajandi jooksul elatud eludest.

Zack Busneri tegelaskuju on tuttav juba Selfi varasematest jutustustest ja romaanidest, see aga, kuidas ta katatoonias patsiendid otsekui imeväel üles äratab, põhineb samal ajaloolisel episoodil, mille briti neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks jäädvustas 1973. aastal raamatusse „Awakenings“.

Tekstinäiteid:

"Sest nii nagu 1930. aasta "Vaimse tervise akt" muutis Colney Hatchi vaimuhaigla Colney Hatchi psühhiaatriahaiglaks, muteerus Deeth, Audrey Deerth, Audreyks, kellele pandi - küllap seoses Bleuleri terminoloogia aeglase imendumisega Inglise psühhiaatria koetisse - samavõrd autoriteetne skisofreeniadiagnoos. /---/ Ja nii jäi ta 14. osakonnas pidama ravimatu skisofreenikuna, kelle sügav katatoonia oli nüüd, kus aastakümned olid kõik soo-, vanuse-, klassi- ja nimevõimalused olematuks kulutanud, tema järjepidevimalt täheldatud omadus."
---
"Paar aastat tagasi oleks ta selle mehe tembeldanud lihtsalt end isetahtsi ravivaks skisofreenikuks, kes oma hääled õlle sisse uputab - aga nüüd? Mnjah, no selle patoloogia taak on kõdunemas - siin võib tegemist olla muidugi psühhoosiga, aga ka arengu käigus sissejuurdunud isiksusehäirega, mis ei võimalda sel mehel tajuda, kuivõrd kohatud tema kõnesööstud on /---/."
---
"Zack aga teadis, et vaimuhaigused on samavõrd looming kui nuhtlus - tervete maailmast jäigemad ja lihtsamad, kuid ikkagi terviklikud maailmad."

Katkend romaani algusest: http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/b2b68d6c-e4a2-4982-8065-25f2e2dece33/lugege-katkendit-will-selfi-vihmavari

Artikkel: "Poliitilise psühhiaatria pärand"

Artikkel: "Poliitilise psühhiaatria pärand".
https://www.muurileht.ee/poliitilise-psuhhiaatria-parand/
Merle Purre. Müürileht, 22. nov 2016.

Eestis ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides seostub vaimsete häiretega hirm häbimärgistamise ja „hullumajja” paneku ees, mis on pärit totalitaarse režiimi aegsest meditsiini kuritarvitamisest. Autor kirjutab, kuidas rahvusvahelises teadusmaailmas on alates 1960ndatest kasvanud järk-järgult psüühikahäireid puudutavate hoiakute uurimine.

Sama artikkel on avaldatud 1. dets Postimehes:
Artikkel: "Merle Purre: nõukogude poliitilise psühhiaatria pärand annab endiselt tunda"
http://arvamus.postimees.ee/3930737/merle-purre-noukogude-poliitilise-psuehhiaatria-paerand-annab-endiselt-tunda

Autoritutvustus Müürilehest: Merle Purre uurib oma teadustöös Eesti inimeste hoiakuid vaimse tervise, selle probleemide ning psüühikahäirete ravi kohta. Ta on omandanud magistrikraadi semiootikas ning jätkab doktoriõpingutega sotsioloogia erialal Tartu Ülikoolis.

Blogi: "L'ombre des souvenirs"

Blogi "L'ombre des souvenirs" kirjutas skisofreenia- ja depressiooniblogidest:
http://varjestamine.blogspot.com.ee/2016/04/skisofreenia-ja-depressiooni-blogid.html?view=classic

Samas blogis on juttu noore neiu skisofreeniailmingutest, haiglas olemisest ja skisofreenia diagnoosist priiks saamisest.

Ahelatest vabastamine

Tony Robert-Fleury maal "Dr. Philippe Pinel Salpêtrière'i vaimuhaiglas", 1795.
Dr Philippe Pinel (1745-1826) vabastas Pariisi vaimuhaigla naispatsiendid ahelatest ja keelas neid peksta, jättes kasutusse hullusärgid jms.

Traagiline saatus

Aleksandra Zavjalova oli nägus nõukogude filminäitlejanna, keda aga viimasel 45 aastal peaaegu ei filmitud.

Tänavu 4. veebruaril oleks ta saanud 80aastaseks. Oma kõige tuntuma rolli mängis Zavjalova 1971. a seriaalis "Varjud kaovad keskpäeval". Varasemast on meeles "Aljoša armastus" ja "Inimesed sillal".

Kui ta hakkas kurameerima USA ärimehega, endise mereväelasega, saadeti too Nõukogude Liidust välja, Zavjalovat hakkas KGB aga kahtlustama...

Näitlejannat tabas tugev depressioon. Kuude kaupa oli ta psühhiaatriahaiglas. Seal teda ei ravitud, pigem piinati omamoodi. Anti unerohtu, aga magama jääda ei lastud. Tema karjeid ei peetud millekski. Vähemalt ta ise arvas, et tema ravi on tema karistus.

Kolleegid pidasid teda siiski haigeks, sest aeg-ajalt kadus ta pikkadeks kuudeks, koguni aastaks. Talle ei saanud kindel olla. Talle ei saanud ka uusi rolle pakkuda. Kui aga taheti korraldada tema kohtumisi publikuga, ei tulnud ta lihtsalt kohale. Tema talent haihtus, pudenes olematuks...

3. veebruaril 2016 leiti Zavjalova oma kodust surnuna. Tapmises kahtlustatakse tema poega. Ajakirjanduse väitel on poeg tunnistanud, et oli purjus ja lõi oma ema noaga.

Tekst on tehtud venekeelsete internetimaterjalide põhjal. Postkaart u 1970. aastast.

Artikkel: "Peeter Langovitsi tagasivaade: psühhiaatriahaigla suurpõleng"

Artikkel: "Peeter Langovitsi tagasivaade: psühhiaatriahaigla suurpõleng"
http://arvamus.postimees.ee/3578693/peeter-langovitsi-tagasivaade-psuhhiaatriahaigla-suurpoleng
Postimees, 12. veebr 2016.

Fotograaf Peeter Langovitsi meenutus koos dokumentaalfotodega sellest,  kuidas 20 aastat tagasi, 9. veebr 1996 keskööl põles Seevaldis üks 1910. aastal ehitatud arhitektuuriliselt väärtuslik kahekorruseline mansardkorrusega haiglakorpus.

Tsitaate:
"Haigla 3. osakonnas oli tulekahju süttimisel 87 patsienti ja 12 haiglatöötajat. Maja teisele korrusele olid majutatud mehed, esimesele naised ja ohtlikud, erirežiimi alla kuuluvad patsiendid."

"Suurpõlengus hukkus kaheksa erihooldekodudesse saatmist ootavat eakat meesterahvast, kellest neli põlevast majast välja toimetati. Raskete põletushaavadega viidi Keila haiglasse seitse inimest, neist ühe elu ei õnnestunud päästa."

"Suudeti päästa kõigi haigete haiguslood ja kriminaaltoimikud."

"Hukkunute omastele avaldasid kaastunnet president Lennart Meri ja vabariigi valitsus."

Kapten Hatteras - maailma kuulsamaid vaimuhaigeid

Veel üks maailma kuulsamaid vaimuhaigeid on kapten Hatteras, Jules Verne'i (1828-1905) jutustuse "Kapten Hatterase seiklused" (1864-1965) peategelane, kelle ajas hulluks tema fanaatiline polaaruurija-kirg.

„Ent selle ülla kire kurb ohver elas vaikselt Sten-Cottage’i haiglas Liverpooli lähedal, kuhu ta sõber doktor ta isiklikult oli paigutanud. Ta meeltesegadus oli rahuliku iseloomuga, kuid ta ei rääkinud ega saanud enam millestki aru. Ta kõnevõime paistis olevat kadunud koos mõistusega. Üheainsa tundmuse kaudu oli ta veel seotud välismaailmaga, sõprustunde kaudu oma koera Duki vastu, kellest teda polnud tahetud eraldada.
Ta haigus, „polaarhullustus“ kulges vaikselt, ilma et selle juures oleks avaldunud erilisi tunnuseid. Ent ühel päeval hämmastas doktorit Hatterase liikumisviis.
Juba mõnda aega jalutas Hatteras oma truu koeraga, kes teda silmitses mahedal kurval pilgul, iga päev pikki tunde. Ent ta jalutuskäigud kulgesid alati ühes kindlas suunas, ühe Sten-Cottage’i allee poole. Jõudnud allee lõppu, liikus kapten tagurpidi tagasi. Kui keegi teda peatas, siis näitas ta näpuga ühele kindlale punktile taevalaotusel. Kui teda taheti sundida ümber pöörduma, sai ta pahaseks ja Duk, jagades ta pahameelt, haukus vihaselt.
Doktor jälgis seda imelikku maaniat tähelepanelikult ja mõistis peagi selle kummalise kangekaelsuse põhjust. Ta aimas, miks Hatteras jalutab ühes kindlas suunas, nagu magneti mõju all.
Kapten Hatteras sammus vääramatult põhja poole.“
(Jules Verne „Kapten Hatterase seiklused“ /1864-1865/, tlk S. Tui.)

Juhan Liiv oma vaimuhaigusest

Siinsed tsitaadid on Juhan Liivi raamatust "Enesest ja teistest: Juhan Liivi kogutud teoksed. I" - Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1921, milles leidub üsna palju tema ülestähendusi oma vaimuhaigusest.

Sissejuhatuses ütleb raamatu koostanud Friedebert Tuglas: "...nagu teada, algasid ta vaimuelu korratused 1892. a. paiku, ja ta suri a. 1913. Siin ilmuvad Liivi autobiograafilised katked on lootuseta närvihaige inimese eneseavaldused."

Üks haiglasseviimine:
"Kas nüüd nendel minu kohta nõu enne peetud oli, mind hullumajaga kiusata või koguni sinna sisse viia, või tõi neid sellele mõttele tuttav tuulepill ja selle mõju teel inimeste kohta – nende küsimuste pääle ei või ma praegu kosta, – lühidalt, hobune peatas hullumaja ukse ees, ilma, et ma oleksin teadnud, et ta see on. Seda maja olin ma üksi jõe poolt silmitsenud ja aimasin umbes, et ta sääl küljes on."
/- - -/
"Nad juhatasid mulle saali, viie või kuue haige voodi vahele ühe tühja voodi, mida ma vastu võtsin. Kajakõne kuuldus jälle, üks haigetest hõõrus hambaid. Alles nüüd märkasin ma, mis oli sündinud: Mina olin Tartu hullumaja vang."

Raamatu koostaja märkustest:
"Mina olin Tartu hullumaja vang... Ma olin sääl kolm kuud. Ometi on Liivi esimene kliinikuravitsus üle aasta ja kolme kuu kestnud, 8. märtsist 1893 kuni 21. juunini 1894. Selle kohta kirjutab Dr. J. Luiga „Päevalehes” nr. 44, 1914: „8. märtsil 1893 leiame Juhan Liivi Tartu närvikliinikus vaimuhaigena. Kliiniku haigeloos loeme: „Kolm nädalat enne kliinikut põles tema korter ära, sellega ühes kiri (tsensori poolt trükis lubatud), raamat luuletusi ja 1 raamat jutukesi. Pääle kaotuse – hakkas L. märatsema – haigena. ,,1894. märtsi- ja aprillikuul teeb Liiv kliinikus oma haiguse edenemisel raskema järgu läbi. Ta on nädalate viisi sõnalausumata voodis. Ta ei võta toidu ivagi. Teda peab toru läbi vägisi toitma. Ta asetatakse kõige raskemate haigete hulka. Ükskord ärkab ta nagu unest, kipub uksest välja jooksma: „Surnuid üles äratama,” on ta ainukesed sõnad, mida ta kauaaegse, mitu nädalat kestva vaikuse – muta-cismuse – järele lausub.”"

"Nagu teada, pidas Liiv end elu lõpu poole aeg-ajalt Aleksander III-da ja Koidula pojaks ning nõudis uuesti asutatava Poola riigi trooni enesele. Nagu esilolevat kirjutust võib mõista, on ta ette kujutanud, et Aleksander III mitte polnud surnud, vaid veel 1911. aastal Tolstoina edasi elas."

Juhan Liivi "Enesest ja teistest: Juhan Liivi kogutud teoksed. I" on raamatukauplustes müügil nullhinnaga e-raamatuna. >>>>>

Saab ka siit: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:200628

Matthew Quick "Õnneteraapia"

Matthew Quicki romaan "Õnneteraapia" (2008; e. k kirjastus Tänapäev, 2013, tõlkija: Mai Tõnisoo) räägib kahest noorest inimesest, kes ei ole vaimselt stabiilsed, kuid suudavad teineteist aidata. Vaimuhaiglas olnud Pat loodab, et tema abikaasa Nikki tuleb tagasi, tundliku loomuga Tiffany aga unistab tantsuvõistluse võidust.

Paar katket:

„Määran sulle pisut kangemad rohud,” ütleb dr Patel. „Võid end pisut uimasena tunda, aga see peaks vägivaldsuse vastu aitama. Sa pead teadma, et saad heaks inimeseks tänu tegudele, mitte soovile. Ja kui hood jätkuvad, pean ehk soovitama, et läheksid tagasi vaimse tervise asutusse, et saada veelgi intensiivsemat ravi..."

"Kui on aeg võtta hommikusi rohtusid, leian ema köögist mune praadimas. Minu taldrik on hommikusöögilaual ja viis tabletti salvrätikul reas. „Vaata,” ütlen ja hoian üleval seda, mida isa mulle andis. „Spordileheküljed, mis?” ütleb ema üle praadivate munade prõgina. „Jep.” Istun toolile ja pistan kõik viis tabletti suhu ning püüan otsustada, mitu täna alla neelan. „Aga miks?” Ema lükkab praetud munad mulle otse pannilt taldrikule.Ta naeratab ja ütleb: „Sinu isa tõesti üritab, Pat. Aga ma ei esitaks sinu asemel liiga palju küsimusi.Võta see vastu, mida ta sulle pakub, ja ole õnnelik – sellised me juba oleme, eks?” Ta naeratab mulle lootusrikkalt ja ma otsustan just tol hetkel, et neelan alla kõik viis tabletti, ning võtan lonksu vett..."

Matthew Quicki (s 1973) esikromaani originaalpealkiri on "The Silver Linings Playbook", See sai kiiresti New York Times'i bestselleriks ja selle põhjal on valminud samanimeline film (2012), kus mängisid Bradley Cooper ja Jennifer Lawrence, kellest viimane pälvis ka Oscari parima naispeaosa eest, samuti Robert De Niro, Jacki Weaver ja Chris Tucker.