Francesca Zappia „Mõtlesin su välja“

Francesca Zappia „Mõtlesin su välja“ (Made You Up, 2015, e. k Päikese Kirjastus, 2016, tõlkija Maarja Jaanits) on väga hea noortekas, mis räägib skisofreeniahaigest abituriendist Alexandrast ja klassi kõige kummalisemast poisist Miles'ist ning nende sõpradest ja vaenlastest. Kõik selles raamatus on  viirastuslik, ükski asi pole nii, nagu paistab.

Keerdkäigud ning tüübid on põnevad ja kaasahaaravad – raamatut on raske pooleli jätta, sest kogu aeg tahab lugeja teada, mis saab noortest edasi. Ja Alexandra mõjub haigusest hoolimata väga meeldivana, kuigi on mõneti ootamatu natuur, kes võitleb iga päev, et teha vahet päris elul ja luuludel.

Mõni katke:

„Mina ei saanud endale reaalsuse enesestmõistetavana võtmise luksust lubada. Aga ma ei ütleks, et vihkasin inimesi, kes seda said, kuna see tähendanuks peaaegu kõiki inimesi. Ma ei vihanud neid. Nad lihtsalt ei elanud minu maailmas. Kuid see ei tähendanud, et mina poleks soovinud elada nende omas.“

„Seejärel kontrollisin perimeetrit. Perimeetrikontroll hõlmas kolme asja: 360-kraadist ülevaadet ümbrusest, ebatavalisena tunduvate asjade tuvastamist – nagu näiteks parkimisplatsi kattev suur spiraalikujuline põletusjälg – ja nende asjade meeldejätmist juhuks, kui need peaksid hiljem üritama mulle ligi hiilida.“

„Isegi toas, kus ma seitseteist aastat maganud olin, kohas, mida ma tundsin põhjalikumalt kui keegi teine, pidin ma veenduma, et kusagil ei paistaks midagi kahtlast.“

„Einsteini definitsiooni järgi on hullumeelsus see, kui tehakse sama asja üha uuesti ning oodatakse erinevaid tulemusi. Mina aina pildistasin ja lootsin, et fotosid vaadates saan teada, kas pildistatu on luul või ei. Tegin perimeetrikontrolle, arvates, et lõpptulemusena vabanen paranoiast. Veetsin iga päeva, oodates, et mulle öeldaks, et ma lõhnan sidruni järele. Kui ka keegi muu mind hullumeelseks ei tembeldaks, siis küllap oleksin seda vähemalt Einsteini arvates.“

Oma koduleheküljel lugejate kommentaaridele vastates kirjutab raamatu autor Francesca Zappia, et tahtis kirjutada lugu paranoidsest skisofreeniast, sest iga kord, kui ta näeb selleteemalisi filme ja telesaateid, kujutatakse skisofreeniahaigeid neis ohtlikena, kuid ta teab, et pole õigust skisofreeniahaigeid hukka mõista. Samuti kirjutab ta, et ise ei põe skisofreeniat.