Michel Foucault "Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul."

Michel Foucault "Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul."
Ilmamaa, 2003. Tlk Mirjam Lepikult, saatesõna Vaino Vahing.

30 aastat tagasi surnud Michel Foucault (15. oktoober 1926 – 25. juuni 1984) oli prantsuse filosoof, kelle tööd on mõjukad kõigis humanitaar- ja sotsiaalteadustes.

“Hulluse viimne keel on sama mis mõistuse keel, kuid see on mähkunud kujutluspildi nõiduslikkusesse ning piiratud pilti ümbritseva nähtavuse ruumiga; väljaspool kujutluspiltide totaalsust ja diskursuse universaalsust moodustab ta neist kahest kokku erakordse ja igasuguste reeglite vastase organisatsiooni, mille visas ja kangekaelses erilisuses hullus just nimelt seisnebki. Niisiis ei peitu hullus täpsemalt öeldes päriselt kujutluspildis, mis iseenesest ei ole tõene ega väär, arukas ega hull -, samuti mitte arutluses, mis on lihtne vorm ega olene millestki muust kui loogika vaieldamatutest figuuridest. Ja siiski on hullus nii ühes kui teises. Ühes nende vahekorra erilises figuuris.” (lk 355)

"Meie päevil pole inimesel muud tõde peale mõistatuse, mis peitub tolles hullus, kes inimene ise on ja samas ka ei ole. Iga hull kannab ja ei kanna endas inimese tõde, mille ta paljastab just seeläbi, et oma inimlikkusest ära langeb." (lk 789)

"Kui hullus lõikab läbi loomingu, avaneb seal tühjus, vaikuse aeg, vastuseta küsimus; nõnda tekitab looming parandamatu rebendi, milles maailm on vastupandamatult sunnitud iseennast küsitlema." (lk 802)

1961. a kirjutatud teos on raske lugemine nii köite kaalu kui sisu ja käsitluslaadi poolest, kuid süvenenumalt psühhiaatria ajaloost huvitunule võib selles üht-teist tema teadmisi oluliselt täiendavat olla. Igapäevaseks kergeks lugemiseks ei sobi, ka mitte masendusmeeleolus lugemiseks.

Vaata ka: http://loterii.blogspot.com/2010/09/michel-foucault-hullus-ja-arutus.html