Pierre Michon (sünd 28. märtsil 1945) on prantsuse kirjanik. Oma esimeses romaanis "Pisikesed elud" (1984, e. k 2015, Anti Saare tõlge) kirjutab ta muuhulgas ka vaimsest tervisest ja La Ceylette'i vaimuhaiglast, mida nimetab üheks "neist moodsatest, omal kombel isegi võluvaist psühhiaatriahaiglatest, mis on rajatud maale ja millel pole müüre", ja kuhu kirjanik sattus joomahulluna.
Paar lõiku:
"Sest vaimuhaiglas veelgi enam kui mujal, on maailm teater: kes teeskleb? kes on päris? kes ahvib metslooma urinat, et puhkeks puhtamana loodetav inglilaul? kes uriseb igavesti, uskudes, et ükspäev laulab? Ja küllap teesklevad kõik - kui võtta omaks, et lõpuleviidud, täielik ja jampsiv hullumeelsus on teesklus, mis on oma eesmärgist kaugemale jõudnud."
"Ühel jaanuarikuu pühapäeval ajas ere koiduvalgus aknal mu varakult üles; sama koidupäikese valgel kohtusid söögitoas oma auravate kausside taga skisofreenikud ja simulandid ja kõik need, kes olid nii ühte kui teist; ning istudes, päeva tühjusest rusutuna, liigutasid pikalt suud kausi poole ja eemale..."
"Rongad ja metssead liigutasid idioote - need puhkesid naerma, haarasid kinni abee juhuslikust sõnast, kordasid seda erineval toonil; põetaja kärkis nendega; mõned söakad skisofreenikud jäid selles tohuvabohus nagu ikka endasse süüvinuks, oma ingellikesse atribuutidesse - äraolekusse ja mõistatusse - mattunuks."
No comments:
Post a Comment
Kommentaarid on oodatud, kuid ma ei luba, et kõigile vastan.