Lugeda võib seda mitut moodi, nii kuidas keegi tahab: kirjeldusena nõdrameelsetest kui haigetest, kriitikana Tšehhovi-aegsetele meditsiini- ja ühiskonnaoludele, kriitikana lugeja kaasaja ühiskonna oludele jne. On eredaid detaile haigusest, haigetest ja arstidest. On juttu sellest, et arstki võib haigeks jääda. Vaimuhaigla on selles novellis kui ühiskonna, haige ja hullumeelse Venemaa võrdkuju.
"Kui te ei karda nõgeste kõrvetust, siis mingem mööda kitsast jalgrada, mis viib selle ehitise juurde ja vaadakem, mis toimub seal sees."
Aga sees on vahimees Nikita, kes on veendunud, et valvatavaid tuleb peksta. Nõdrameelseid on viis. Üks neist nukrutseb ööd ja päevad läbi; teine kõnnib palatit mööda ühest aknast teiseni või istub oma voodil ja vilistab nagu leevike, loodab autähte saada; kolmas on halvatu; neljas aga nürimeelne talumees, kes on juba ammu kaotanud mõtlemise ja tundmise võime. Veel on seal haritlane Ivan Gromov, kes põeb tagakiusamismaaniat. Tal on ka suur rääkimisiha.
"Ta kõne on korratu, palavikuline, nagu sonimine, tormihooline, ega ole igakord arusaadav, kuid seevastu kostab sellest, nii sõnadest kui häälest, midagi erakordselt head. Kui ta kõneleb, siis tunnete temas hullumeelset ja inimest. On raske paberil edasi anda ta meeletut kõnet..."
Tšehhov kirjeldab, kuidas Gromovist sai hull. Täiesti ootamatult hakkab palatit nr 6 külastama tohter Andrei Ragin, kes oma üksluises elus näeb tihti unes tarku inimesi ja kõnelusi nendega. Ta usub inimmõistuse võidukäiku, kuid sellest rääkida pole tal kellegagi. Ta teab ka, et kuskil mujal on teistsugused vaimuhaiglad, kus:
"Psühhiaatria ta praeguse haiguste liigitamisega, diagnoosi ja arstimise meetoditega - see on võrreldes sellega, mis oli, otse Elbruse mägi. Nüüd ei valata hulludele külma vett kaela ega aeta neile märatsejasärke selga; neid koheldakse inimlikult, ja nagu kirjutatakse ajalehtedes, korraldatakse neile isegi etendusi ja balle. Andrei Jefimõtš teab, et praeguste vaadete ja maitsete puhul selline nurjatus nagu palatis nr. 6 on võimalik ainult kakssada versta raudteest eemal, linnakeses, kus linnapea ja kõik volinikud on pool-kirjaoskamatud matsid, kes näevad arstis preestrit, keda tuleb uskuda ilma kõige kriitikata, valagu ta kas või sula tina suhu; teises kohas oleks publik ja ajalehed selle pisukese Bastille'i juba ammu tükkideks rebinud."
Ootamatult palatisse nr 6 sattununa näeb Ragin Gromovit, kes talle meeldib, kellega ta saab ometi kord rääkida nagu targa inimesega.
"Varsti levis haiglas kuuldus, et doktor Andrei Jefimõtš on hakanud külastama palatit nr. 6. Mitte keegi - ei velsker, ei Nikita ega põetajad suutnud mõista, miks ta seal käis, miks istus seal tundide kaupa, millest kõneles ja miks ei kirjutanud retsepte. Ta teod paistsid imelikena."
Linnas hakati arsti suhtuma kui nõdrameelsesse. Tal soovitati puhkama sõita, seejärel jäi ta tööta. Kui ta aga teatas: "Minu haigus on vaid selles, et ma kahekümne aasta jooksul leidsin kogu linnas ainult ühe targa inimese, ja seegi on hullumeelne," siis olid ta ülemused ja seltskond veendunud, et ta on hulluks läinud. Nii sai temastki haige palatis nr 6. Kuid selle tõttu ning alandatuna Nikita peksust suri ta rabandusse.
Illustratsioon: "Palat nr 6" - Doktor Ragin ja Gromov nõuavad, et neid palatist välja lastaks. A. Apsiti joonistus (1903).
Tsitaadid Anton Tšehhovi "Valitud novellide" 1945. a väljaandest, tlk Friedebert Tuglas.
No comments:
Post a Comment
Kommentaarid on oodatud, kuid ma ei luba, et kõigile vastan.