'

Kui olete kuskilt lugenud midagi huvitavat vaimse tervise ja skisofreenia kohta ning arvate, et teie loetust võiks selles blogis kirjutada, siis andke, palun, kommentaarides teada. Samuti siis, kui soovite, et teie vastavateemalist blogi või mõnda blogipostitust tutvustaksin.

Haruki Murakami "Norra mets"


Haruki Murakami (sünd 12. jaanuaril 1949) on Jaapani kirjanik. Kirjutanud üle kümne romaani, arvukalt lühijutte ja tõlkeid. Romaan "Norra mets" ilmus 1987. aastal. Eesti keeles ilmus 2006. a Kati Lindströmi tõlgituna. Selles imepärases romaanis on päris palju juttu vaimutervisest ja vaimuhaiglast. Mõned katked:

"Kui ma sellest ühel päeval oma raviarstile rääkisin, ütles ta, et see, mis sa tunned, on teatud mõttes õige. Ta ütleb, et meie, patsiendid, ei ela siin mitte selleks, et seda kiiksu sirgeks rihtida, vaid et sellega koos elama õppida. Et meie üheks probleemiks on see, et me ei suuda selle kiiksuga leppida. Nii nagu igal inimesel on oma ainuomane kõnnak, nii on igalühel ka ainuomane viis asju näha, mõelda ja tunda ning kui seda parandama hakata, ei pidavat see sugugi nii kiiresti käima, ja kui vägisi parandama hakata, võivat mõni teine koht paigast ära minna. Muidugi on see äärmiselt lihtsustatud seletus ja see on ainult üks osa nendest probleemidest, mis meid valdavad, aga sellegipoolest arvan ma, et ma mõistan, mis ta öelda tahtis."

"Väljaspool elavad paljud inimesed enesele oma kiikse teadvustamata, aga meie pisikeses maailmas on kiiksust saanud eeltingimus. Nii nagu indiaanlased ehivad enda päid sulgedega, mis väljendavad nende hõime, nii on meie küljes kiiksud. Ja elame vaikselt, ilma üksteisele haiget tegemata."

"Selle asutuse probleemiks on see, et kui korra siia oled sattunud, muutub siit väljaminemine keeruliseks või suisa hirmuäratavaks. Seni kuni me siin oleme, tunneme end rõõsalt ja rahulikult. Suudame oma kiiksudesse loomulikult suhtuda. Tunneme, et oleme taastunud. Aga meil puudub kindlustunne, et ka välismaailm meid samasugustena võtab, nagu meie end näeme."

"Vanasti ainult too maja oligi, sinna toodi siis kõik patsiendid kokku ja tehti grupiteraapiat. Ühesõnaga, miks see kõik alguse sai, oli see, et selle mehe pojal oli kalduvusi vaimuhaigusteks ja siis üks spetsialist tegi talle grupiteraapiat. Selle arsti teooria oli, et kui elatakse kõikidest asulatest eemal ja tehakse koos üksteist aidates füüsilist tööd, käib arst, annab nõu ja kontrollib olukorda, on võimalik teatud tüüpi haigustele lahendus leida. Nii saigi see asutus alguse."

"Sest tead, meie haiguse juures on kõige olulisem usaldus. Minu haigus ei löö välja, kui on olemas usaldustunne. Et selle inimese peale võib loota, kui mul jälle natukenegi halvem hakkab. See tähendab, kui kruvid logisema hakkavad, siis see inimene paneb seda kohe tähele ja ravib mu suure hoole ja kannatusega terveks – keerab kruvi jälle kõvasti kinni ja harutab sasipuntrad lahti. Kui ainult selline usaldus on, siis seda krõksu ei tule. Küll ma olin rõõmus! Mõtlesin, et küll see inimese elu on ikka ilus."

"„See, mis meist korralikud inimesed teeb,” ütles Reiko, „on see, et me taipame, et meil kõik korras pole.”"

"Pärast seda algasid vähehaaval hallutsinatsioonid. Kui ta maha istus, et kirja kirjutada, kõnetasid teda kõiksugu inimesed ja segasid kirjutamist. Tema üritas sõnu valida, aga nemad segasid. Aga kuni Sinu teistkordse külastuseni olid need haigusnähud üsna kerged ning kui aus olla, siis ei võtnud ka mina neid eriti tõsiselt. Meil käivad sellised haigusnähud vähem või rohkem tsükliliselt peal. Kuid pärast Sinu lahkumist muutusid need haigusnähud üsnagi tõsiseks. Isegi igapäevavestlus on tema jaoks praegu väga raske. Ta ei suuda sõnu valida. Peale selle on ta praegu hirmsas segaduses. Segaduses, hirmunud. Ka hallutsinatsioonid muutuvad järk-järgult hullemaks."

"Siinse asutuse eesmärk on luua keskkond, milles patsiendid õpiksid ise ennast ravima, nii et meditsiinilist poolt siia korralikult kaasatud ei ole. Seepärast, kui peaks juhtuma, et Naoko haigusnähud veelgi halvenevad, tuleb ta ilmselt üle viia teise haiglasse või raviasutusse."

"Nagu ma Sulle korra varem ütlesin, on kõige tähtsam olla kannatlik. Ei tohi lootust jätta, sassiläinud niidipundar tuleb niit niidi haaval lahti harutada. Ükskõik, kui lootusetu olukord ka ei paistaks, kuskil on kindlasti niit, millest pundar hargnema hakkab. Kui ümbrus on pime, tuleb mõnda aega paigal istuda, kuni silmad pimedusega harjuvad."

"Vahel üritad Sa elu liiga oma tahtmise järgi painutada. Kui Sa ei taha vaimuhaiglas lõpetada, siis katsu oma südant pisut rohkem avada ning ennast eluvoolu kätte usaldada."

No comments:

Post a Comment

Kommentaarid on oodatud, kuid ma ei luba, et kõigile vastan.