Virginia Woolf (1882-1941)

Virginia Woolf (sünninimi Adeline Virginia Stephen; 25. jaanuar 1882 London - 28. märts 1941) oli briti kirjanik ja feminist, üks tähtsamaid modernistliku romaani esindajaid.

"Virginia Woolfi ema suri 1895 ja 18-aastane poolõde Stella 1897 ning sellest ajast peale kannatas Virginia kogu elu tasakaalutuse ja depressioonihoogude all. Aastal 1891 pandi tema 21-aastane poolõde Laura hullumajja, kus ta oli surmani 1945. Tema isa suri 1904. aastal. Virginia vaimset tasakaalutust süvendas ka tema ja ta 3 aastat vanema õe Vanessa seksuaalne väärkohtlemine 12 ja 14 aastat vanemate poolvendade poolt." - Wikipedia.

Virginia Woolfi vaimset tasakaalutust on kirjeldanud paljud tema elukäigu ja loomingu uurijad. Tema viimne kiri (abikaasale, märtsis 1941):

"Dearest,
 
I feel certain I am going mad again. I feel we can’t go through another of those terrible times. And I shan’t recover this time. I begin to hear voices, and I can’t concentrate. So I am doing what seems the best thing to do. You have given me the greatest possible happiness. You have been in every way all that anyone could be. I don’t think two people could have been happier till this terrible disease came. I can’t fight any longer. I know that I am spoiling your life, that without me you could work. And you will I know. You see I can’t even write this properly. I can’t read. What I want to say is I owe all the happiness of my life to you. You have been entirely patient with me and incredibly good. I want to say that – everybody knows it. If anybody could have saved me it would have been you. Everything has gone from me but the certainty of your goodness. I can’t go on spoiling your life any longer.
 
I don’t think two people could have been happier than we have been."
Allikas http://www.openculture.com/2013/08/virginia-woolfs-handwritten-suicide-note.html

Tsitaate:

"Tajudes seda paratamatult isegi, kandis ta ilu tõrvikuna endaga kõikjal kaasas; tõrvik valgustas silmapilk iga tuba, millesse ta astus; ning ükskõik kuidas ta seda kui tülikat kohustust varjata või vähendada püüdis, oli tema ilu silmanähtav." (“Tuletorni juurde”, 1927.)

"Hoopis parem on vaikus: kohvitass, laud. Hoopis parem on istuda omaette nagu üksik merelind, kes tiibu lehvitab. Las ma istun siin, ümber pelgad asjad, kohvitass, nuga, kahvel, asjad iseeneses, ja olen mina ise. Ärge tulge mind tüütama vihjetega, et on aeg pood kinni panna ja minna. Annaksin meeleldi kogu oma raha, et te mind ei häiriks, vaid laseksite mind üha üksi istuda ja vait olla." (“Lained”, 1931.)

"Kui väsinud olen ma lugudest, kui väsinud olen sõnadest, mis maanduvad ilusti jalgadele! Ja veel, kuidas ma umbusaldan puhtaid elujooniseid, mida visandatakse poolele märkmepaberilehele. Hakkan igatsema mõnd nappi keelt, nagu kasutavad armunud, murtud sõnu, ebaselgeid sõnu nagu jalgade lohin sillutisel. Hakkan otsima joonist, mis oleks paremas kooskõlas nende alanduse ja võidujoovastuse hetkedega, mis aeg-ajalt vääramatult tulevad." ("Lained", 1931.)

"Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha; võib-olla seetõttu, et mu valu sellega kaob, panengi ma suure rõõmuga need murtud tükid uuesti kokku. See on võib-olla suurim nauding, mida olen kogenud. See on õndsuse tunne, mis saabub siis, kui ma kirjutades avastan, mis millega kokku kuulub." (“Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”)

Fotol on Virginia Woolf 20aastasena.