Luuletaja, kes kuulis „hääli"

„Mis tuleb lõpuks?
Tarkus.
Hullumeelsus.“


Lembit Kurvits (15. mai 1954 Mammaste, Põlva lähedal – 20. veebruar 2017 Keila haigla hooldekodu) oli eesti luuletaja ja prosaist. Pärast õpinguid Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides õppis lühemat aega Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, tegutses vabakutselise kirjanikuna. Oli vanglas, psühhoneuroloogiahaiglas ja hooldekodus. Tal on ilmunud 9 raamatut, neist viimane 2003. a.

Internetist leidsin mõne luuletuse, ühe panen siia:

MAARJAMÕISA TALV

Öö tõmbab musta joone
ihust läbi,
kaob ängistuses rõõm
ja aust saab häbi;
jääb jäise akna taha kõik,
mil elus
on olnud tähendus
õrnvalus


Arvustades 2003. a ilmunud valikkogu „Tõrvalill“ on Peeter Künstler Sirbis muu hulgas kirjutanud:

„Hulkuja kujund on aga omane kogu ta loomingule, ka proosale. Kurvits väärib juba isikumüüti, milles võib üllatavalt palju paralleelsust leida Juhan Liiviga, millele ta ise on nooruspõlves oma luuletustes ka vihjanud. Liivi kõik kuidagi vaistlikult austasid, lausa ahmisid tema prohvetlikkuse kübemeid ja ta rasket saatust. Talle kaasaegsed lõid eluajal isikumüüti. Kurvits on sarnast suhtumist väärt. Nüüd on teised ajad, suhtumine inimestesse ja inimtüüpidesse kardinaalselt muutunud, kuid ka Kurvitsa luule tegelikult on väärtuslik, samas talle kui boheemile, vaimuhaigele oleks justnagu määratud tola ja luuseri roll. Hea, et Kurvits astus ise selle vastu, kirjutades ühest viimasest haigus- ja joomahoost äärmiselt tiheda ja terava novelli, mis on ilmunud vähemalt kahel korral, esmalt paar aastat tagasi Loomingus ja hiljem Kurvitsa eelmises kogus.“
(Allikas: Peeter Künstler „Soojust ma otsinud olen“
http://www.sirp.ee/archive/2003/15.08.03/Kirjand/kirjand1-2.html )

Mainitud terav ja tihe novell on internetis loetav Digarist, otsi:
Lembit Kurvits „1993-2000. Dr Vaino Vahingule, psühhiaatrile ja kirjanikule“. Looming nr 8, 2000. a, lk 134-140.

Selles kirjutab Kurvits halastamatult lahti enda kui „hääli" kuulva vaimuhaige elu-olu. Tsitaate:

„Kuid kuulsin kogu aeg „hääli" — alkoholi liigtarvitamisest —, neid „hääli" hakkasin kuulma juba 1993. aasta lõpus. Ilmekalt avaldus see kraanist voolava vee solinas. Veevoolus rääkis minuga põhiliselt Vaino Vahing.
Tänavail liikudes ent kuulsin Kaplinskit, Mälli, Beierit, Lõhmust, paljusid tuttavaid, eksabikaasasid endaga rääkimas.
Kuid tekkisid ka anonüümsed „hääled", mis meelitasid auto alla tormama, sildadelt jõkke hüppama, elektrikilpidesse ronima ning end pooma. Olin „häältega" hädas, ja kui need käskisid teha midagi sellist, mis otseselt ei pannud ohtu elu, siis tegingi. Näiteks 1996. aasta kevadel käskis anonüümne „hääl" osta turult kilo värsket räime, pool kilo suhkrut ja süüa räimed suhkruga tervelt ära. Täpselt Kastani—Riia ristmikus kõnniteel. Seal ma siis asfaldil istusin, kastsin räimi suhkrusse ja kugistasin neid.
Muidugi tegin „häälte" mõjul veel loendamatuid asju: lõhkusin oma toa, mööbli, maalid, riided, viskasin ära toidunõud jms. Kuid ma ei saanud aru, miks pidin nii toimima. Muidugi kahjustasin end majanduslikult, ja ükskord Raja tänava haiglast tulles leidsin toa keskelt vaid kartulikasti. Sellele oli laotatud lina ning asetatud lillevaas. Vaasis lilled. Nii olin ise teinud, enne haiglasse sattumist.“


„Psühhiaatriaosakonnas olin kuni juulini 1998. Seega ligi üksteist kuud. Ühel päeval sõin ära oma heleda, Hongkongi päevasärgi. Ribadeks kistult, ei joonud vettki peale. Kõht ka ei hakanud valutama. Inimesegi magu on nagu krokodillil, seedib kõik ära. Sõin ju ära ka nonde soome talvesaabaste metallist lukumansetid, sest nood olid soome sõdalaste kujulised ja ähvardasid mind ära tappa. Seepärast pistsin nad kinni. Sõin ära ka ühe soki ja närisin pool tuhvlitalda peeneks. Tuhvlitald meenutas vähki  ning vähki olen ma alati kartnud. Nagu vähi peale mõtlen, meenub too muinaslugu „Vägev vähk ja täitmatu naine“.“

„Inimene ei tohi jääda üksi. Ta on loodud suhtlema, ta on ühiskondlik olend. Kaasinimestega läbi käies ei juhtu naljalt sedalaadi seiku nagu siin kirjapandult minuga — mida põhjustas eeskätt enesessetõmbumine.“

„Elu ongi nagu üks laul. Ta hõljub, lähedal ja kaugel, ja inimhing muutub rahutuks, ei saa enam asu, ja tema ees viirastuvad unistustes nähtamatud väljad.“


Kriitik Kalev Kesküla on Eesti Ekspressi nädala raamatu rubriigis Kurvitsa kohta kirjutanud:

„Kurvitsa võrdlus Juhan Liiviga ei ole vägivaldne. ”Kätt tahtsin anda – / murtud oli see. / Suud tahtsin anda – korpas oli see./ Siis tahtsin magada / ma sinuga, / kuid karvus satikad. // Mis jäi mul üle? / Laulsin: “Jee-jee!”. Luuletuse pealkirjaks on “Raha”. Kas ei kõla selles luuletuses liivilik nukrus, saatuslik paratamatus? Luuletuse lõpupuänt ühendab endas Liivi kohmakuse, ettearvamatu leidlikkuse ja lisab Kurvitsa poolt veidi moodsat sürrealistliku maiguga irooniat. See luuletus on Juhan Liiv kaasaega tõlgitult. Samas on tal muidugi hoopis konventsionaalsemaid ja “ilusamaid” luuletusi.“
(Allikas: http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-lembit-kurvits-torvalill-luulet-ja-motteid?id=69068469)

Kirjanike Liidu järelehüüdest Lembit Kurvitsale, tsitaat:

„„Ma maitsen teadmisi. Nad teevad mulle rõõmu,“ kirjutas poeet, küsides aga sealsamas saatuslikult: „Mis tuleb lõpuks? Tarkus? Hullumeelsus?“ Kogu tema elu oli soojuse otsimine, ent ka kärsitus ja suutmatus talle pakutavat soojust vastu võtta ja sellega rahus elada.“
(Allikas: Sirp, 3. märts 2017: http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lembit-kurvits-15-v-1954-20-ii-2017/)

Veel üks lugemissoovitus: Lembit Kurvitsa mälestuseks on Simo oma blogis Simo77 kirjutanud oma mõtetest ja meenutustest. Vaata: „Nekroloogi lugedes“
http://runnelsimo.blogspot.com.ee/2017/03/nekroloogi-lugedes.html

No comments:

Post a Comment

Kommentaarid on oodatud, kuid ma ei luba, et kõigile vastan.