Veel üks maailma kuulsamaid vaimuhaigeid on kapten Hatteras, Jules Verne'i (1828-1905) jutustuse "Kapten Hatterase seiklused" (1864-1965) peategelane, kelle ajas hulluks tema fanaatiline polaaruurija-kirg.
„Ent selle ülla kire kurb ohver elas vaikselt Sten-Cottage’i haiglas Liverpooli lähedal, kuhu ta sõber doktor ta isiklikult oli paigutanud. Ta meeltesegadus oli rahuliku iseloomuga, kuid ta ei rääkinud ega saanud enam millestki aru. Ta kõnevõime paistis olevat kadunud koos mõistusega. Üheainsa tundmuse kaudu oli ta veel seotud välismaailmaga, sõprustunde kaudu oma koera Duki vastu, kellest teda polnud tahetud eraldada.
Ta haigus, „polaarhullustus“ kulges vaikselt, ilma et selle juures oleks avaldunud erilisi tunnuseid. Ent ühel päeval hämmastas doktorit Hatterase liikumisviis.
Juba mõnda aega jalutas Hatteras oma truu koeraga, kes teda silmitses mahedal kurval pilgul, iga päev pikki tunde. Ent ta jalutuskäigud kulgesid alati ühes kindlas suunas, ühe Sten-Cottage’i allee poole. Jõudnud allee lõppu, liikus kapten tagurpidi tagasi. Kui keegi teda peatas, siis näitas ta näpuga ühele kindlale punktile taevalaotusel. Kui teda taheti sundida ümber pöörduma, sai ta pahaseks ja Duk, jagades ta pahameelt, haukus vihaselt.
Doktor jälgis seda imelikku maaniat tähelepanelikult ja mõistis peagi selle kummalise kangekaelsuse põhjust. Ta aimas, miks Hatteras jalutab ühes kindlas suunas, nagu magneti mõju all.
Kapten Hatteras sammus vääramatult põhja poole.“
(Jules Verne „Kapten Hatterase seiklused“ /1864-1865/, tlk S. Tui.)
