Tartu Ülikooli Usuteaduskonna bakalaureusetöö 2016. a:
Marietta Kadanik
"Religioosse kogemuse ja skisofreenia lõikepunktid värskema erialakirjanduse näitel"
https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/52854/BA_Kadanik2016.pdf?sequence=1&isAllowed=y
Sisaldab muu hulgas ülevaadet religioosse kogemuse ja skisofreenia seoste senisest uurimisest, religioosse kogemuse tunnustest, mõistest ja taustast, ajaloolisest käsitlusest, müstikast, luuludest; psühhiaatrilisest ja meditsiinilisest taustsüsteemist; religioosse luulu psühhopatoloogiast; religioosse kogemuse eristamisest psühhoosist; Avila Teresa müstilistest kogemustest jne.
Tsitaate:
"Valisin selle teema tänu isiklikule kokkupuutele skisofreeniaga. Psühhiaatriakliiniku akuutosakonnas töötades ja usuteadust õppides tekkisid küsimused religiooni ja vaimuhaiguse ühisosade kohta, eriti kuna mingit pidi end Jumala poolt puudutatuna või väljavalituna tundvaid inimesi leidub hulgaliselt nii vaimuhaigla kinnistes blokkides, kirikus kui ka tänaval."
"Psühhiaatrite skepsis antud teema puhul on igati põhjendatud. Religioosseid kogemusi läbi elanud inimesi leidub psühhiaatriapatsientide seas hulgaliselt ning religioosse sisuga luulud ja hallutsinatsioonid on skisofreeniahaigete seas võrdlemisi levinud. Erinevate luulutüüpidega võrreldes on religioosse temaatikaga luulud raskemini ravitavad ning seostuvad halvema prognoosiga.
Religioossete luulude eristamine sõltub tugevalt kultuurikontekstist.Kollektiivseid uskumusi ei saa pidada luuludeks isegi väga iseäralike uskumuste puhul. Samas sõltub kultuurikonteksti tundmine psühhiaatri pädevusest."
Artikkel: "Mida näitavad vägivallajuhtumid, mille keskmes on vaimselt haige inimene?"
Artikkel: "Mida näitavad vägivallajuhtumid, mille keskmes on vaimselt haige inimene?"
http://sakala.postimees.ee/3946899/mida-naitavad-vagivallajuhtumid-mille-keskmes-on-vaimselt-haige-inimene
Sakala, 15. dets 2016.
Karl-Eduard Salumäe.
Käsitlus viimase aasta jooksul Eestis aset leidnud juhtumitest, mille puhul ründajate vaimne tervis ei olnud korras.
Tsitaate:
1. "...psühhiaatrilise abi seaduseni, mis sõnastab tahtevastase ravi rakendamise kolm alust: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmise korral ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Tahtevastase ravi kohaldamiseks peavad kõik need kriteeriumid täidetud olema.
Haigla tohib tahtest olenematut ravi teha 48 tundi. Selle jätkamiseks peab teine arst patsiendi 24 tunni jooksul üle vaatama ja otsustama, kas valvearsti otsus oli õigustatud. Kui otsus on heakskiitev, läheb Eesti seaduste kohaselt asi edasi kohtusse, kus kohtunik langetab otsuse, kas esitatud argumentidest inimese ravil hoidmiseks piisab."
2. "Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Ingrid Ots-Vaik tõi välja statistikat ja teaduslikke allikaid, ilmestamaks, et psüühikahäiretega inimestest saavad harva kurjategijad. Näiteks mullu panid süüdivad inimesed Eestis vägivallakuritegusid toime jämedalt öeldes üle tuhande korra rohkem kui süüdimatud.
"Psüühikahäirega isik ei ole automaatselt ohtlik ning ohtlik isik ei põe automaatselt psüühikahäiret. Enamik inimesi, kes on ohtlikud, ei põe psüühikahäireid," resümeeris Ots-Vaik.
Psühhiaatrilist sundravi kohaldati süüdimatus seisundis kuriteo toime pannud inimeste suhtes mullu 61 korral. See arv on aastate jooksul stabiilselt 60 ja 70 vahel püsinud."
http://sakala.postimees.ee/3946899/mida-naitavad-vagivallajuhtumid-mille-keskmes-on-vaimselt-haige-inimene
Sakala, 15. dets 2016.
Karl-Eduard Salumäe.
Käsitlus viimase aasta jooksul Eestis aset leidnud juhtumitest, mille puhul ründajate vaimne tervis ei olnud korras.
Tsitaate:
1. "...psühhiaatrilise abi seaduseni, mis sõnastab tahtevastase ravi rakendamise kolm alust: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmise korral ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Tahtevastase ravi kohaldamiseks peavad kõik need kriteeriumid täidetud olema.
Haigla tohib tahtest olenematut ravi teha 48 tundi. Selle jätkamiseks peab teine arst patsiendi 24 tunni jooksul üle vaatama ja otsustama, kas valvearsti otsus oli õigustatud. Kui otsus on heakskiitev, läheb Eesti seaduste kohaselt asi edasi kohtusse, kus kohtunik langetab otsuse, kas esitatud argumentidest inimese ravil hoidmiseks piisab."
2. "Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Ingrid Ots-Vaik tõi välja statistikat ja teaduslikke allikaid, ilmestamaks, et psüühikahäiretega inimestest saavad harva kurjategijad. Näiteks mullu panid süüdivad inimesed Eestis vägivallakuritegusid toime jämedalt öeldes üle tuhande korra rohkem kui süüdimatud.
"Psüühikahäirega isik ei ole automaatselt ohtlik ning ohtlik isik ei põe automaatselt psüühikahäiret. Enamik inimesi, kes on ohtlikud, ei põe psüühikahäireid," resümeeris Ots-Vaik.
Psühhiaatrilist sundravi kohaldati süüdimatus seisundis kuriteo toime pannud inimeste suhtes mullu 61 korral. See arv on aastate jooksul stabiilselt 60 ja 70 vahel püsinud."
Teater: "Varesele valu..." ja "Harakale haigus..."
2015. a sai Balti Teatri Foorumil parima näidendi preemia Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri ühisprojekt, mis koosnes kahest samal õhtul etenduvast lavastusest "Varesele valu.." ja "Harakale haigus...". Mõlemad tükid räägivad depressioonist.
Tsitaat etenduse tutvustusest Eesti Draamateatri kodulehel: "Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöös sündivad lavastused „Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ toovad lavale lood Eesti inimestest, kes on isiklikult kokku puutunud depressiooniga. Lavastused jätkavad Merle Karusoo dokumentaalteatri traditsiooni, võttes ette põlvkonna, kes on enamiku lapsepõlvest kasvanud juba vabas Eestis.
Autorid ning lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik intervjueerisid 2013. aasta suvel paarikümmet inimest, kes olid valmis jagama oma lugusid depressioonist ja tervenemisest. Eesmärk oli uurida, miks – vaatamata heaolu kasvule – on depressiooni haigestunute osakaal Eesti rahvastikus, eriti noorte hulgas, pidevalt suurenenud. Autoreid huvitas, mis seda põhjustab ja ennekõike – kuidas depressioonist võitu saadakse, ehk kuidas „…meie laps saab terveks“.
Need lood olid väga inspireerivad ning nad on tihedalt üksteisega seotud. Seetõttu räägime neid ühel ja samal õhtul kahes eri kohas. „Varesele valu...” etendub Eesti Draamateatris ja „Harakale haigus...“ Tallinna Linnateatris. Tinglikult on need ühe lavastuse kaks osa, mis lõpuks omavahel kokku saavad, kuid mis on täiesti terviklikud ka eraldiseisvana.
Need lavastused sünnivad mitte selleks, et võtta lootust, vaid et seda anda."
Mõned retsensioonid blogides:
https://krsi6.wordpress.com/2016/12/11/varesele-valu/
http://harrastuskriitikud.blogspot.com.ee/2014/12/teater-varesele-valu.html
https://kristallkuul.wordpress.com/2014/03/19/varesele-valu-teatrisse/
http://mpulver.offline.ee/wordpress/?p=1270
http://hingeharimas.blogspot.com.ee/2015/05/varesele-valu.html
Artikkel: "Siin ja sealpool paberseina"
http://www.temuki.ee/archives/760
Ajakiri Teater. Muusika. Kino; oktoober 2014.
Rein Heinsalu.
Tsitaat: "Selles uues edumaanias ning ahistavas konkurentsis on väga tähtis depressiooni ilminguid teada ja teadvustada, selleks et mõista ennast ja toetada mõndagi lähedast, sõpra, töökaaslast – kasvõi selleks, et ta julgeks võtta ravimeid või minna teraapiasse. Depre on ravitav seisund."
Tsitaat etenduse tutvustusest Eesti Draamateatri kodulehel: "Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöös sündivad lavastused „Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ toovad lavale lood Eesti inimestest, kes on isiklikult kokku puutunud depressiooniga. Lavastused jätkavad Merle Karusoo dokumentaalteatri traditsiooni, võttes ette põlvkonna, kes on enamiku lapsepõlvest kasvanud juba vabas Eestis.
Autorid ning lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik intervjueerisid 2013. aasta suvel paarikümmet inimest, kes olid valmis jagama oma lugusid depressioonist ja tervenemisest. Eesmärk oli uurida, miks – vaatamata heaolu kasvule – on depressiooni haigestunute osakaal Eesti rahvastikus, eriti noorte hulgas, pidevalt suurenenud. Autoreid huvitas, mis seda põhjustab ja ennekõike – kuidas depressioonist võitu saadakse, ehk kuidas „…meie laps saab terveks“.
Need lood olid väga inspireerivad ning nad on tihedalt üksteisega seotud. Seetõttu räägime neid ühel ja samal õhtul kahes eri kohas. „Varesele valu...” etendub Eesti Draamateatris ja „Harakale haigus...“ Tallinna Linnateatris. Tinglikult on need ühe lavastuse kaks osa, mis lõpuks omavahel kokku saavad, kuid mis on täiesti terviklikud ka eraldiseisvana.
Need lavastused sünnivad mitte selleks, et võtta lootust, vaid et seda anda."
Mõned retsensioonid blogides:
https://krsi6.wordpress.com/2016/12/11/varesele-valu/
http://harrastuskriitikud.blogspot.com.ee/2014/12/teater-varesele-valu.html
https://kristallkuul.wordpress.com/2014/03/19/varesele-valu-teatrisse/
http://mpulver.offline.ee/wordpress/?p=1270
http://hingeharimas.blogspot.com.ee/2015/05/varesele-valu.html
Artikkel: "Siin ja sealpool paberseina"
http://www.temuki.ee/archives/760
Ajakiri Teater. Muusika. Kino; oktoober 2014.
Rein Heinsalu.
Tsitaat: "Selles uues edumaanias ning ahistavas konkurentsis on väga tähtis depressiooni ilminguid teada ja teadvustada, selleks et mõista ennast ja toetada mõndagi lähedast, sõpra, töökaaslast – kasvõi selleks, et ta julgeks võtta ravimeid või minna teraapiasse. Depre on ravitav seisund."
Subscribe to:
Posts (Atom)