"Võib-olla näitab skisofreenia, kui lõpmata kasulik on terviklik illusioon „minast”."

"Achilleus ja kõik teised Trooja sõja kangelased, nagu „Ilias” neid kirjeldab, ei tundnud veel oma tahet ja otsustusvabadust, vaid neid suunasid kaugjuhtimise teel Olümpose jumalad. Need juhatusi jagavad hüüded, mida nad pidasid jumalate häälteks, olid akustilised hallutsinatsioonid, arvab Jaynes. Trooja kangelased aga tajusid neid signaale, mida tegelikult vahendati ajus, niisama reaalsetena nagu helisid väljastpoolt. Sest ka erinevust seesmise ja välimise vahel toonased inimesed veel ei tundnud. Alles Homerose teise, hilisema eepose Odüsseusel oli aimu sellest, et ta ise oli oma kavaluste algatajana oma tegutsemise eest vastutav. Sellest ajastust peale, spekuleerib Jaynes, toimis minateadvuse konstrukt. Hüüded, mis Mükeene aja inimestel veel kõrvus kajasid, meenutavad neid hääli, mida kuuleb iga mina lõhestumise all kannatav skisofreenik. Tõepoolest võis selline pettekujutlus anda teavet ka normaalse oma mina korralduse kohta, arvab aju-uurija Singer. Ta avastas, et skisofreenikute „hääli” töödeldakse nendessamades ajupiirkondades nagu tegelikult kuuldut.
 
„Äkki on skisofreenikutel õigus,” arutleb ta, „äkki kogevad nad oma aju sellisena, nagu see tegelikult on – ilma mina konstruktita.” Ja võib-olla näitab skisofreenia, kui lõpmata kasulik on terviklik illusioon „minast”.

Milleks see konstrukt hea on, sai teada üks patsient, keda Magdeburgi neuroteadlase Hans-Jochen Heinze kartoteek tunneb L-i nime all. L ei ole skisofreenik, vaid õnnetuse ohver. Ta oli 33-aastane, edukas insener ja kaheaastase tütre armastav isa, kui tema jalgrattale sõitis otsa auto ja tema eesaju sai vigastada. Kuus päeva pärast õnnetust ärkas ta koomast, paar nädalat hiljem olid kõik kehalised kaebused kadunud. L, kes õnnetuse-eelsest ajast suutis meenutada veel vaid paari seika, lasti paranenuna haiglast välja. Alles paar aastat hiljem torkas arstidele järelkontrollis silma L-i veidralt muutunud isiksus. Patsient rääkis, et kõigel, mida ta on õnnetusest saati kogenud, ei ole tegelikult temaga mingit pistmist – mille üle ta ka ise imestas. Tema ajukahjustuste täpsem uurimine andis tulemuseks, et üks teatud kulgla paremas eesaju pooles on õnnetuse tagajärjel lõhestunud. See vigastus võttis L-ilt ilmselt igasuguse võime mäletada oma tegemisi ja seega ka enesetajumise. L-ist jääb mulje, nagu juhitaks teda väljastpoolt. Ehkki tema mõistus on terve, puudub tal igasugune oma tegevuse tagajärgede tunnetus. Naisega pani ta paika kindlad reeglid, et ta kodus oma päevaga toime tuleks. Arstid tuvastasid veel ühe asja: aeg on L-i silmis oma tähenduse kaotanud. Ta ei suuda ei minevikuga tegelda ega tulevikku plaanida. Ta ei suuda vaagida ega valida; elu tundub talle nagu üksteise kõrvale reastatud hetkede jada. „Ta on hetke vang,” nendib Heinze. Kas nende kahe defekti vahel on seos? Või vastupidi: kas inimene on endale soetanud mina, et ületada sellega aja piirid? Peaaegu kõik aju-uurijad on ühel meelel, et inimaju üks oluline tegevus seisneb selles, et klopsida endale kokku vaated tegelikkuse kohta."
Stefan Klein "Loomise päevikud" (Varrak, 2013, lk 149).