Eino Leino (1878-1926)

Eino Leino (Armas Einar Leopold Lönnbohm; 6. juuli 1878 - 10. jaan 1926) oli soome kirjanduse suurkuju, oma loomingus väga mitmekülgne. Tema kohta on nii kirjanduses kui ka internetis palju materjali. Siinkohal vaid mõni sõna seoses tema raskemeelsusega.

Eino Leino oli pärit paljulapselisest perest, kus nii mõnelgi tema vendadest-õdedest ilmnes vaimunõrkust ja -väsimust. Seda tuli aeg-ajalt ette ka Leinol endal. Seltskonnategelase ja briljantse vestleja kõrval elas temas iseäralik, inimeste ees hirmu tundev ja aeg-ajalt neid vastikukski pidav luuletaja...

Tema elu muutus üha raskemaks nii hingeliselt kui ka kehaliselt. Palju tuli tal olla (vaimu)haiglas, kuid neil päevil, kui ta end paremini tundis, nägid tuttavad endist, ideedest tulvil Leinot.

Kuigi ta suri 47aastaselt, oli ta elutöö vägev. Oma esimese luuletuse oli ta avaldanud 12aastaselt, tema loomeaeg kestis 35 aastat. Selle aja jooksul oli ta avaldanud üle 80 algupärase teose, lisaks palju tekste ajakirjanduses ning mahukaid tõlkeid.

Allikas: Maria-Liisa Nevala tekst /Kansallisbiografia-verkkojulkaisu. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. http://www.kansallisbiografia.fi/kb/artikkeli/2833/

Ma ei teagi, kas luuletust "Mua pelottaa" ("Mind hirmutab") on ka eesti keelde tõlgitud, sest eestikeelseid luulekogusid pole käepärast. Siia panen selle niisugusena, nagu luuletaja ta kirjutas.

MUA PELOTTAA

Mua pelottaa, mua pelottaa,

mua pelottaa tämä erämaa,

mua pelottaa nämä ihmiset,

nämä katsehet

niin oudot ja kylmät ja kylläiset.

En tunne ma muita, en itseäin.

Miten outojen joukkoon ma jouduinkin näin?

Toki jossakin muualla parempi ois?

Kun huoata vois

tai nukkua, nukkua nuorena pois!

Oi, vieraita oomme me ihmiset

kuin eri tähdillä syntynehet,

kuka kotoisin kuuhuen helmasta on,

kuka auringon,

kuka aivan, aivan on koditon.

Minä lapsonen koditon laaksoissa maan,

minä hankia hiihdän ja harhailen vaan,

minä sydäntä etsin, mi sylkähtäis,

joka luokseni jäis,

yö vaikka mun ympäri hämärtäis.

Minä etsin suojoa itseltäin

ja omilta hulluilta mietteiltäin;

mua pelottaa nämä ihmiset,

nämä katsehet,

mut enin mun syömeni syvyydet.

(1899)

Allikas: Runosto.net. Vanhoja suomalaisija runoja. Eino Leino. http://runosto.net/category/eino-leino/

Eino Leino eestikeelses Wikipedias. http://et.wikipedia.org/wiki/Eino_Leino

Ja märksa põhjalikumalt soomekeelses Wikipedias. http://fi.wikipedia.org/wiki/Eino_Leino

Foto: Eino Leino 19aastasena. Tal oli juba ilmunud esimene luulekogu. http://www.kainuuneinoleinoseura.fi/kuvagalleria/eino-leino/

F. Scott Fitzgerald "Sume on öö"

USA kirjaniku Francis Scott Fitzgeraldi romaan "Sume on öö" (1934) on kirjutatud pärast seda, kui kirjaniku abikaasa Zelda 1930. a sai oma haiguse diagnoosiks skisofreenia.

"Dick katsus rooli taga puhata. Ta teadis, et kõige raskemad tunnid seisavad alles ees, et tal tuleb võib-olla kogu öö üleval istuda ja Nicole'ile tema maailma taasluua. Skisofreenia on tõepoolest isiksuse lõhenemine: ükskord oli Nicole inimene, kellele midagi ei olnud vaja seletada, teinekord aga inimene, kellele midagi ei saanud seletada. Tema suhtes tuli rakendada aktiivset, kindlat nõudlikkust, hoida uks reaaalsesse maailma kogu aeg pärani, veeretada pagemisteele nii palju kui võimalik takistusi ette. Ent haige mõistus on vahel erakordselt nutikas ning osav ja leiab nagu paisutatud vesi ikka võimaluse tammi kõrvalt, üle või vahelt läbi niriseda. Et tamm vastu peaks, selleks on vaja paljude inimeste ühiseid pingutusi. Dick pidas seekord eriti oluliseks, et Nicole leiaks ise rohtu oma hädade vastu; ta otsustas vaheleastumisega mitte rutata, las Nicole tuletab varasemaid kordi meelde, las kogub neist jõudu võitluseks. Väsinult mõtles ta, et neil tuleb tagasi pöörduda režiimi juurde, millest nad kaks aastat tagasi loobusid."
(F. Scott Fitzgerald "Sume on öö", e. k 1976, tlk Enn Soosaar. Lk 208).

Veel vastuseid küsimustele skisofreeniast

Siinsed küsimused ja vastused on kopeeritud veebilehelt "Vaimne tervis" korduma kippuvate küsimuste hulgast.
http://www.kesktee.ee/index.php/korduma-kippuvad-kuesimused

1. Kas skisofreenia tähendab, et olen hull?

Maailma Psühhiaatrite Organisatsioon on võtnud oma viimase aja suurimaks ülesandeks skisofreenia häbimärgistatuse kaotamise. Tänapäeva ravivõimaluste juures on seda haigust põdevad inimesed sageli jätkuvalt töövõimelised ning piisavate tugiteenuste olemasolul võimelised sulanduma tagasi ühiskonda. Mida arenenum on ühiskond, seda vähem piinlikkust eripalgelised inimesed tunnevad ja seda stressivabam on tervetegi keskkond. Iga haigus esitab väljakutse ka haige lähedastele. Seega, mida mõistvamad me oleme, seda paremini tunnevad end haige pereliikmed.

3. Kas ma peaksin oma häirest ka teistele rääkima?

Reeglina on soovitav anda ausaid vastuseid. See, kuidas millestki rääkida, sõltub olukorrast ja vestluspartneri valmisolekust olukorda mõista. Sageli ei jää teatud käitumuslikud iseärasused teistele märkamata ja siis on hea tuua olukorda omapoolseid selgitusi. Alati on mõistlik küsida ka raviarstilt nõu, kuidas teemat jutuks võtta.

4. Kuidas tuleks suhtuda skisofreeniat põdevasse inimesesse?

Kõige parem on, kui saate asjast rääkida avameelselt. Tervel inimesel on lihtsam probleem üles võtta, kui haigestunul, kes on oma mure tõttu abitu. Paljud skisofreeniasse haigestunud sooviksid, et neisse suhtutaks nagu enne haigestumist. Skisofreenia ei ole nakkushaigus.

5. Kas skisofreeniahaige on vägivaldne?

Vägivaldsus ei ole skisofreeniale tüüpiline. Sageli ilmneb vägivaldsus (suitsidaalsus) pigem inimese enese kui teiste suhtes.

6. Kas pikaaegne ärevus voi depressioon võb lõppeda „hulluks minemisega“ või üle minna skisofreeniaks?

Kui patsiendil on õigesti diagnoositud ärevushäire või depressioon, ei ole selle muutumine skisofreeniaks tõenäoline. Osal skisofreeniahaigetest võib esmasümptomitena esineda ärevust või depressiooni.